Heidik. Carla Neggers

ning pöördusid nõuannete saamiseks tema poole.

      Ta naeratas Rookile kõrgilt. „Te vist mõtlete, et mind ei tasu alahinnata, mis?”

      „Mõtlen, et võiksite asja kallale asuda.”

      Harris kummardus väikese laua kohale ja sosistas dramaatiliselt: „Pidage meeles, et ma tean, kuhu selles linnas on ohtralt laipu maetud.” Ta naaldus toolileenile ja naeratas, paljastades hambad, mis olid vananemisest, sigarettidest, alkoholist ning kasimatusest kollakaks tõmbunud. „Piltlikult öeldes muidugi.”

      Rook varjas kärsitust. „Ärge proovigegi mind mõjutada, kohtunik.”

      „Selge see.” Harris nookas igatsevalt koridoris seisva keskealise naise poole. „Bernadette käis vanasti mu kontoris lihtsalt tere ütlemas ja kohvi joomas. Viimasel ajal ei kohtu me kuigi tihti.”

      „Talle teeb au, et ta teid täielikult maha ei jätnud.”

      „Vist küll. Ahaa, seal ta ongi!” Harris paistis kergendust tundvat. „Lõpuks ometi.”

      Nende vaateväljale ilmus uus naine.

      Rook silmitses tulija punaseid juukseid ja laia naeratust, kui too Bernadette Peachamit tervitas.

      Pagan võtaks!

      Harrise silmad lõid särama. „Mackenzie Stewart,” kuulutas ta heldinult.

      Naine oli vaevalt kolmekümnene, sale, kandis tumesinist liibuvat kleiti ja ridiküli, kuhu mahtunuks napilt 38-kaliibriline püstol. Rook ei teadnud naiste käekottidest midagi, kuid relvi ta tundis.

      „Ta on abišerif,” lisas Harris. „Põgenike jahtija, föderaalkohtunike kaitsja. Samuti föderaalagent. Ei sarnane sugugi Wyatt Earpiga, eks?”

      Rook varjas kiivalt oma reaktsiooni. Ta ei tahtnud Harrisele rõõmu valmistada. „Hea küll, aitab naljast. Milles asi?”

      Vanamehe pilk tõsines veidi. „Abišerif Stewart pole siin tööasjus. Ta ei kaitse Bernadette’i, vaid on tundnud teda terve elu.”

      Tohoh, kurat, mõtles Rook. Poole tosina kohtingu jooksul oli ta saanud teada, et Mackenzie on Washingtonis ja šerifiametis uus, pärit New Englandist, õnnistatud oivaliste säärte, musihuulte ning ülevoolava huumorisoonega.

      Nad polnud jõudnud arutada, missugusest osariigist naine oli tulnud ja keda ta Washingtonis tundis.

      Kaks naist liikusid mööda koridori ballisaali poole.

      „Bernadette päästis ta,” teatas Harris.

      „Kuidas?”

      „Kui Mackenzie oli üheteistkümneaastane, sai tema isa Bernadette’i järveäärse maja kõrvale kuuri ehitades kohutavas õnnetuses vigastada. Ta oli mitu kuud voodihaige ja Mackenzie veetis palju aega üksi. Tüdruk sattus pahandustesse, varastas asju ja süüdistas ennast juhtunus.”

      „Miks? Ta oli ju üheteistkümneaastane.”

      „Teate küll, missugused lapsed on.”

      Rook ei teadnud. Ta üritas kujutleda Mackenziet üheteistkümnesena. Kindlasti olid tüdrukul tedretähnid, miljon tedretähni. Tal olid need veel praegugi.

      Harris tõstis klaasi, nagu hakkaks toosti ütlema. Tema pilk oli süngem ja keskendunum ning Rooki mõtetes hajus kahtlus, kas heidikust kohtunikku tulnuks viie aasta taguste hasartmängukelmuste eest karistada. Harris jumaldas riskimist ja noateral elamist. „Te vist ei teadnud, et abišerif kasvas üles sama järve ääres, kus Bernadette. On mul õigus, eriagent Rook?”

      „Jah.”

      „Bernadette’i kutsutakse Beanieks. Tema kodulinnas, mitte Washingtonis. Beanie Peachamiks. Mina pole seda kunagi teinud.” Harris ei jäänud vastust ootama, vaid röhatas, tõusis ja viitas oma peaaegu tühjale klaasile. „Kas valitsus tasub arve?”

      „Mina maksan. Oodake üks hetk, tulen koos teiega.”

      Vanamees puhkes naerma ja laksas luidra käega vastu Rooki õlga. „Peab tunnistama, et võtsite uudist rahulikult.” Ebasiiralt kramplik aktsent oli tagasi. Harris laskis käe rippu ja tegi poollõbusalt, pooldramaatiliselt silma. „Ärge kartke, varsti räägime jälle.”

      Rook laskis Harrisel minna. Salajaste informaatoritega tegelemine oli keeruline isegi soodsatel asjaoludel. Prokurörina, kohtunikuna ja kahe presidendi nõunikuna oli J. Harris Mayer kohtunud kõikvõimalike isikutega, kellel oli vihjeid, informatsiooni, teooriaid ja asitõendeid, ehkki ta ei osanud arvatavasti ette näha, et temagi on kunagi informaatori rollis. Igal juhul sobis ta sellesse hästi.

      Ja isegi nüüd, kuu aega hiljem ei teadnud Rook kindlalt, kas Harris teab mingisuguseid saladusi, mis teda painavad, või jaurab lihtsalt niisama ja üritab ennast tähtsaks teha.

      Või kehtivad mõlemad variandid, mõtles Rook ja vaatas, kuidas Harris mööda koridori reipalt hotelli peasissepääsu poole liikus. Olenemata sellest, kas vanamees oli aus või petis, polnud ta Mackenzie Stewarti ja kohtunik Peachami sõprust välja mõelnud.

      „On alles vedamine, semu.”

      Rook oli tutvunud Mackenziega kolm nädalat tagasi õhtul, mil Harris oli saatnud ta ühte Georgetowni restorani tunnistama, kuidas Bernadette Peacham oma endise abikaasaga õhtust sööb. Selle sündmuse tähendus oli Rookile seniajani mõistatuseks. Kui ta tookord restoranist lahkus, andis rõhuv kuumus järele ja taevast hakkas pahinal auravat vihma kallama. Rook põgenes vihma eest kohvikusse täpselt samal ajal kui üks sale sinisilmne punapea.

      Nähtavasti polnudki see tühipaljas kokkusattumus.

      Nad vahetasid telefoninumbreid ja läksid ülejärgmisel õhtul koos kinno.

      Niipalju siis suhtest Mackenzie Stewartiga, mõtles Rook. Ta ei võinud käia kohtamas kellegagi, kes oli kas või kaudselt tööalase juurdlusega seotud. Ta jättis enda ja Harrise arve tasumiseks lauale paar rahatähte. Mackenzie pidi järgmisel õhtul tema poole õhtusöögile tulema. Rooki üheksateistkümneaastane vennapoeg, kellega ta koos elas, pidi nädalavahetuseks sõpradega randa sõitma. Suurepärane ajastus.

      Enam mitte. Pärast Harrise pommuudist polnud Rookil valikut. Ta ei võinud tööd eraeluga segada, vaid pidi õhtusöögikutse tühistama. Töö ootas teda.

      2. PEATÜKK

      Mackenzie Stewart torkas flanellsärgi seljakotti raevukamalt, kui olnuks tarvis. Õhujahutussüsteem oli maksimumi peale keeratud, kuid tal oli ikkagi palav. Peale selle oli ta ärritunud ja tal polnud vähimatki lusti võõrustada oma köögis Nate Winterit, selle planeedi kõige tähelepanelikumat meest.

      Tegelikult polnud köök muidugi päriselt tema oma.

      Ta elas ajutiselt Arlingtonis, 1850. aastatel ehitatud ajaloolises elamus. Nate’i arheoloogist abikaasa Sarah tahtis selle avalikkuse tarvis restaureerida, ent plaani teostus läks üle kivide ja kändude ning sai ohtralt tagasilööke. Just siis, kui maja oli peaaegu korda tehtud, puhkes seal ootamatult suur ja kahtlane veeuputus. Nii mõnigi oli kindel, et uputuse põhjustasid Abraham Lincoln ja Robert E. Lee, kes pidavat tolles majas kummitama. Mackenzie ei uskunud kummitustesse, vaid süüdistas juhtunus kulunud kanalisatsioonitorustikku.

      Esimest last ootavad Nate ja Sarah kolisid kevadel oma majja. Sarah pakkus kuue nädala eest Washingtoni saabunud Mackenziele majahoidja elamisruume. Niikaua, kuni Mackenzie endale kodu otsis, võis ta elada ajaloolises majas, peletada kummitusi ja vandaale ning uute torulekete suhtes valvel olla.

      Mackenzie tõmbas seljakoti luku kinni. Ta kandis lühikesi pükse, kuid ikkagi oli palav. „Nate, kas sina ja Sarah nägite siin elades Abe’i või Bobby E-d?”

      Väikese köögilaua ääres istuv Nate takseeris teda nii põhjalikult, et see oleks enamikku inimesi heidutanud. Nate oli vanem abišerif, kes oli kahe jalaga kindlalt maa peal. Ta oli pikk, kiitsakas ja äärmiselt kärsitu. Temagi oli pärit New Hampshire’i osariigist, Cold Ridge’ist, ja Mackenzie oli tundnud meest terve elu. Nate oli talle suure venna eest ega suutnud teda hirmutada.

      „Mina pole näinud,” kostis mees.

      „Kas