Heidik. Carla Neggers

Aga Cal…”

      Mees heitis põgusa pilgu käekellale. „Pean minema.”

      Et Mackenzie ei saanud talle kummitusi kallale ässitada või teda põhjusetult vahistada, siis polnud võimalik sundida Cali sinna jääma ja südant puistama. Kuid vaevalt oli mehe auto hoovist välja vuranud, kui Mackenzie valis Nate Winteri numbri. „J. Harris Mayer?” küsis ta, kui Nate kõnele vastas.

      Vastuseks oli vaikus.

      „Nate?”

      „Mis selle Mayeriga on?”

      Mackenzie jutustas mehele kohtumisest Cal Bentoniga, kuid jättis mainimata tolle hullamised järve ääres.

      Kui ta oli lõpetanud, kostis Nate: „Veider, et need kaks omavahel suhtlevad. Mayer võis tahta Bentonit mingil põhjusel oma advokaadiks palgata. Kuid vahet pole. Sinu asemel unustaksin selle vahejuhtumi.”

      „Kui kuulsid, et mina viibisin eileõhtusel heategevusüritusel, kas kuulsid sedasama ka Harris Mayeri kohta?”

      Nate katkestas jutuajamise. „Head nädalavahetust!” soovis ta ja pani toru hargile.

      Mackenzie ei virutanud telefoni vastu seina, ehkki tundis suurt kiusatust seda teha. Ta kaalus Bernadette’ile helistamist, kuid too hakanuks kindlasti küsimusi esitama ja Mackenzie teadis, et on liiga ärritatud ja tige, et vastata talle midagi välja lobisemata. Seepeale esitaks Bernadette veelgi rohkem küsimusi ja et mitte rääkida talle Calist ning tolle nägusast brünetist, mainiks Mackenzie kindlasti Rooki, mehega veedetud kolme nädalat ja viisi, kuidas ta oli maha jäetud.

      Sellest tekiks tõeline tohuvabohu. Bernadette nägi teda alati läbi. Mackenzie võis ju proovida seda varjata, kuid Bernadette saanuks kohe aru, et kunagine mürgeldaja, kelle ta oli päästnud, on FBI agenti kõrvuni armunud.

      Ta lukustas verandaukse ja reguleeris toatemperatuuri veel veidi soojemaks. Tulirelvakoolitus, kaitsetaktikate omandamine ja autojuhilubade tegemine polnud teda heidutanud. Ta ei võinud lasta Andrew Rookil midagi säärast teha. Ta kavatses ohjeldada tundeid nagu väljaõppe ajal, mil oli puutunud kokku uute väljakutsete ning hirmudega.

      Mackenzie suundus väikesesse elutuppa, kus oli kulunud puupõrand ja lihtne, maitsekas mööbel. Siin oli Sarah Dunnemore Winteri kätt tunda.

      Ta tunnetas ajaloohõngulise maja vaikust, istus õdusale kaheinimesediivanile ja silmitses kaht vastasseinale riputatud vana fotot. Ühel neist oli kujutatud Abraham Lincoln mitu kuud pärast verise lahingu lõppu Gettysburgi kõnet pidamas. Teisel oli Robert E. Lee hobuse seljas, kuid Mackenzie ei teadnud, millal või kus pilt on tehtud. Samuti polnud tal aimugi, kuidas kaks tuntud 19. sajandi ameeriklast olid sattunud sellesse majja kummitama. Igal juhul kinnitasid seda turistidele mõeldud voldikud, mille koostamiseks Sarah oli kõvasti uurimistööd teinud.

      Mackenzie lubas endale, et loeb need kunagi läbi.

      „Aga seniks,” ütles ta valjuhäälselt ja ohkas meeste suunas, „kui olete siin, poisid, siis andke endast märku.”

      Keegi ei vastanud. Ainult vanad põrandalauad krigisesid, mispeale Mackenzie võdistas teeseldud kergendusega õlgu. Jumal tänatud, mõtles ta ning kargas jalule. Juba seegi olnuks halb, kui ta pidanuks kolleegidele Rookist rääkima. Aga kui temaga räägivad juba vaimud, siis lüüakse ta pikema jututa tagasi New Hampshire’i akadeemilisse maailma, kus ta hakkab kuulekalt väitekirja koostama.

      3. PEATÜKK

      Harris vaarus välja ühest Georgetowni urkabaarist, vanast lemmikpaigast, kus ta võis rahulikult süütu panuse teha, ilma et keegi oleks selle peale kulmu kortsutanud. Ta oli väsinud ja napsitamisega liiale läinud. Pärast kahtkümmend nelja tundi ei suutnud ta enam leida energiat sõprade ja vaenlaste eest hoidumiseks. Ta ei jaksanud rohkem peidus olla.

      Oli kuum ja pime suveöö. Kes vaevunuks teda praegu jälitama?

      M Streetile jõudnud, märkas ta eraautosse istuvat Washington Posti ajakirjanikku ja tuntud Ameerika senaatorit, näitas neile vargsi keskmist sõrme ning vihkas neid oma elu pärast, mille oli kihva keeranud. Kunagi oli temalgi isiklik autojuht olnud. Nüüd pidi ta piirduma taksode, busside ja iidse Hondaga, mis ei tahtnud õieti teel püsida. Küsimus polnud niivõrd rahas kui prestiižis.

      Inimesed, kellel pole kuhugi minna, ei vaja autojuhte ega luksusautosid.

      Harris lehkas läppunud sigaretisuitsu, higi ja alkoholi järele. Ta möödus uhketest baaridest ja restoranidest, kuulis muusikat ning nägi inimesi, kes nägid head välja ja olidki head. Kunagi oli tema olnud samasugune, täis lootusi, ambitsioone ja ülimat enesekindlust. Ta oli end teistest targemaks pidanud ja arvanud, et läbipõrumine on välistatud.

      Nüüd jahtis teda FBI.

      Ent olukord ei piirdunud sellega.

      Kuumus ja lämmatav niiskus ajasid ta uuesti higistama. Särk kleepus seljale, silmad kipitasid ja ta tahtis oksendada, kuid mitte M Streetil. Mitte inimeste ees, kes temast kunagi lugu pidasid.

      Aga samas, miks ka mitte? Kes nad enda arvates õieti olid? Kõigil on oma saladused ja kinnismõtted. Absoluutselt kõigil.

      „Issand jumal, Harris!”

      Harris ei saanud kohe arugi, kes teda kõnetas, kuid pilgu tõstnud, silmas ta Cal Bentonit, kes oli ilmunud tema ette nagu välk selgest taevast. „Cal?”

      Cal haaras Harrise küünarvarrest. „Sa oled purjus.”

      „Kergelt napsine. Enda mõõdupuu järgi pole ma veel purju jäänud.”

      Cal lõhnas deodorandi järele, justkui oleks end vahetult enne autost väljumist higipulgaga hõõrunud. Temagi higistas, kuid nii kuumal ööl olnuks ebainimlik mitte higistada. „Lähme siia,” teatas Cal ja sikutas Harrist peaaegu tühja kohviku poole.

      „Kui meid nähakse…”

      „Ei nähta.” Cal avas klaasukse ning jäi Harrist põrnitsema. „Kui just sinu uus sõber eriagent Rook pole siiapoole teel.”

      Harris limpsis huuli, mis olid isegi pärast kolme õlut kuivad ja pragunenud. „Kes?”

      „Sa oled üks korrumpeerunud litapojast limukas, Harris!”

      Cali reaktsioon väljendas paanikat. Varjatud hirmu. „Pada sõimab katelt, mis?”

      „Käi põrgusse!”

      Harris ei vastanud. Mis mõtet sel olnuks? Ta oli viie aasta jooksul sellega harjunud, et teda tihtilugu põrgusse saadetakse. Cal lükkas ta logisevale toolile, läks pikal sammul leti juurde ja naasis kahe kohviga.

      „Need pabertopsid kõrvetavad mu näppe,” vingus Harris, kes oli alati vingujaid põlanud. „Kas neil papist sangu polegi?”

      „Ei, hakka jooma. Sa pead kaineks saama.”

      „Ma olen kaine.” Harris kummardus aurava kohvi kohale ja nuusutas seda. „Liigagi kaine.”

      „Kurat võtaks, Harris!” sisistas Cal. „Ma otsin sind juba eilsest õhtust saadik. Nägin sind koos FBI agendiga hotellis. Mida kuradit sa seal tegid? Sind oleks võidud näha.”

      „Ma tegin eriagent Rookiga lihtsalt ühe väikese napsi. Ma tunnen paljusid FBI agente.”

      „Uurisin tema tausta. Ta on karm kutt, kes ei räägi sinuga puhtast südamest.” Cal toetas küünarnukid väikesele lauale, surus rusikaid kokku ja lahti ning jõllitas oma käsi. Viimaks heitis ta Harrisele pilgu, milles ei peegeldunud niivõrd vaenulikkust kui põlgust. „Ta heidab su bussirataste alla, igavene värdjas!”

      „Ma ei rääkinud talle sinust poole sõnagagi, Cal. Ma ei teeks midagi säärast. Sina pole see, kes…”

      „Rookil pole sinust sooja ega külma,” lausus Cal häält tõstmata. „Teda huvitab üksnes sinult saadud informatsioon, mille abil ta saab karjääri teha. Ja ongi kõik.”

      „Ta on auahne, kuid mitte vääritu.”

      „Vääritu?” Cal turtsatas uskumatult. „Nii arvad sina, Harris. Inimesi