Moodsad armastajad. Emma Straub

olid lahedad nagu Rubyl. Tekiks liiga palju küsimusi. Kui elu oleks situatsioonikomöödia, oleks Dust see tüüp, keda Ruby vanemad adopteerida püüaksid, kuna tuli välja, et ta ei oska lugeda ja elab alates kaheteistkümnendast eluaastast pargipingil. Kuid päris elus oli Dust lihtsalt natuke hirmus ja Ruby oleks pidanud targem olema. Harryl oli mitu head mõtet selle kohta, kellega Ruby peaks väljas käima, ja need kõik sisaldasid teda ennast.

      „Dust?” küsis Elizabeth.

      „See on nimi? Kas ta käib siin koolis? Kui vana ta on?” uuris Zoe.

      „Mida?” küsis Harry ja vehkis käega kõrva ääres. Kooli fuajee hakkas muutuma lärmakaks ja poiss higistas. Parem oli teeselda, et ta ei kuulnud. Ruby saab ta peale täiega vihaseks. Järsku tundis Harry igatsust selle ükskõiksuse vastu, mida Ruby oli alates üheksandast klassist tema vastu üles näidanud.

      Nähtavale ilmus direktor ja hõikas lõpetajatele, et nad rivvi võtaksid, ning rahvas hakkas laiali valguma. Elevil vanemad tegid üksteisest telefonidega pilti, mõned päris kaameratega. Õpetajad kandsid lipsusid ja surusid üksteisel kätt. Elizabeth asetas käe Harry õlale. „Kõik on kindlasti hästi. Kas lähme istuma? Zo, kas hoian sulle ja Jane’ile kohta?”

      „Oota,” ütles Zoe. Nüüd, kui inimesed auditooriumisse valgusid, nägi ta otse üle fuajee eesukse juurde, kus Ruby vaidles poisiga, kes nägi välja nagu skinheed. Kas skinheedid olid ikka veel olemas? Ta oli pikem kui Ruby ja kummardus, et tüdrukuga rääkida, õlad längus nagu vanal mehel. Ruby näis maruvihane, poiss samuti. Ta nägu oli järsk ja terav, lõug tungivalt tema tütre armsa näo poole.

      „Harry, räägi välja.”

      Harry tundis, kuidas ta nägu õhetama hakkab. „Perse,” ütles ta. „See on ta poiss.”

      „Kas ta nimi on Dust või Perse?” küsis Elizabeth. „Mis toimub?” Chloe ja Paloma sammusid aeglaselt Ruby poole, vaarudes oma uutel kontsadel nagu vastsündinud dinosaurused.

      Harry avas vastamiseks suu – tal polnud valetamine iial hästi välja tulnud –, kuid siis kostis Ruby suust väike karjatus, ja enne, kui Harry arugi sai, mida teeb, jooksis ta juba üle ruumi. Harry viskus terve kehaga Dusti peale ja mõlemad kukkusid matsatusega põrandale. Harry tundis, kuidas Dust end eemale veeretab, ja vaatas siis, kuidas too uksest välja kaob, pooleldi neljakäpukil nagu krabi. Ruby seisis Harry kohal, käed suu ees. Korraks näis tüdruk hirmunud ja ta valge kleidi rippuvad narmad värisesid veidi, nagu oleks ta tantsinud. See oli kõige ilusam kleit, mida Harry eales näinud oli. See polnud kõigest kleit, see oli omaette usk. See oli purskav vulkaan, mis oli valmis tapma sadu kahvatuid turiste, ja Harry oli laavavooluks valmis. Ruby kogus end ja vaatas ruumis ringi. Nende ümber moodustus poolring ja nende emad murdsid rahvast läbi, suud lahti nagu näljastel kaladel. Ruby pööras rahva poole, naeratas ja lehvitas nagu iludusvõistluse võitja, küünarnukk õhus edasi ja tagasi liuglemas. Chloe ja Paloma kiljusid ja sirutasid oma käed tema poole, kuid Ruby eiras neid. „Minu kangelane,” ütles ta Harryle tögavalt ja ulatas käe, et poiss põrandalt püsti aidata.

      Kuus

      Elizabethi ja Andrew magamistoas oli liiga soe. Kõik kolm akent olid lahti ja suur ventilaator liikus vasakult paremale, kuid toas oli ikka liiga palav. Iggy Pop oli hüljanud oma tavalise koha nende voodil ja vahetanud selle aknalaua vastu ning Elizabeth kadestas teda. Kliimaseadmed olid keldris. Andrew jaoks oli auasi need võimalikult hilja üles panna. Ühel aastal, enne Harry sündi, ootasid nad lausa 15. juulini. Elizabeth lükkas endalt lina maha ja keeras küljele.

      „Arvasin, et vihm pidi kõik jahedamaks tegema,” ütles ta.

      „Planeet on suremas,” vastas Andrew. „Jaanuaris oskad seda rohkem hinnata.” Ta togis naljatlevalt naist varbaga.

      „Ah, lõpeta,” ütles Elizabeth. Ta pühkis oma otsaesist. Oli peaaegu kesköö. „Ma ei suuda uskuda, et Harry kedagi ründas.”

      „Tundub, et see polnud päris ründamine,” lausus Andrew. „Päästmine ehk? Aga sul on õigus, see ei ole tema moodi. Äkki oli seal mõni herilane ja ta tahtis seda tüüpi eest ära lükata.” Andrew keeras samuti küljele, et oma naisega vastamisi olla. „Ka see ei ole tema moodi.”

      „Ei, Harry sööstis selle tüübi poole, nagu oleks too granaat, mis hakkab kohe plahvatama. Ta jooksis ja siis oli ta järsku õhus. See oli nagu märulifilmis. Ma pole kunagi näinud, et ta nii kiirelt liiguks.”

      „Veider.” Andrew tõusis istuli ja võttis paar lonksu vett. „Ma ei suuda uskuda, et järgmisel aastal on tema kord.”

      „Loodame lihtsalt, et keegi teda pikali ei jookse. See tüüp nägi välja nagu kahekümneviiene. Võin kihla vedada, et ta on kolm korda istuma jäänud. Mäletad istumajäämist?” Elizabeth heitis selili ja lasi jalgadel laiali vajuda. „Igatahes,” ütles ta, „tahad Lydiast rääkida? Ütlesin neile, et annan vastuse nii kiiresti kui võimalik.”

      „Kas peame? Ma olen väsinud, eks?” vastas Andrew. Elizabeth torises pahaselt. „Räägime sellest homme. Armastan sind.” Mees kustutas öökapil oleva laualambi ja suudles Elizabethi laubale. „Head ööd.”

      Elizabeth jõllitas oma abikaasa kukalt. Mehe tumepruunid juuksed hakkasid meelekohtadelt ja näiliselt suvaliste kohtade pealt halliks minema, aga need olid ikka veel tihedad, ja kui ta polnud mitu kuud juuksed lõiganud nagu nüüd, läksid need otsest lokki. Ta kuulas, kuni mehe hingamine ühtlaseks muutus, kuni see oli tahtmatu ja pehme, sisse ja välja, sisse ja välja. Andrew’l olid oma ebakindlused, kuid need ei puudutanud magamist. Ta oli nagu robot – kui oli aeg, sulges ta lihtsalt silmad ja kõik.

      Lydiast oli veider mõelda. Kui nad kõik kohtusid, olid nad vaid kaks aastat vanemad kui Harry praegu ja aasta vanemad kui Ruby. Elizabeth mäletas sellest ajast nii palju – mis tunne oli pidudel käia, milline ta nahk oli, kui ta kolm päeva õlut jõi ja duši all ei käinud, mis tunne oli esimest korda kellegi uuega magada. Mis tunne oli kellegagi üldse ainult ühe korra magada! Ta arvas alati, et tal on seiklemiseks rohkem aega, rohkem kohmetuid hommikuid võõrastega, aga tema ja Andrew kohtusid nii varakult ja see aeg oligi otsas. Viis meest. Kogu Elizabethi seksuaalne ajalugu. Tegelikult oli see hale. Naise sõbrad, kes ei kohanud oma abikaasasid enne kolmekümnendaid eluaastaid, olid maganud vähemalt kahekümne mehega, kui mitte rohkematega. Tõenäoliselt oli ka Taylor Swift maganud rohkemate inimestega kui tema, ja tore on. Enamik Whitmani lapsevanemaid olid temast kümme aastat vanemad – ilmselt alustasid nad Andrew’ga pere loomist liiga vara, veel enne kui nad kolmkümmend olid, mis näis teistele lapsevanematele millegi kohutavana, nagu oleks ta teismeline ema olnud. Aga Zoe’l ja Jane’il, kes olid vaid kaks aastat koos olnud, oli juba Ruby, ja Elizabeth oli korraga tundnud, kuidas ta bioloogiline kell (või ta sisemine, Zoe’ga sammu pidamise kell) metsiku kiirusega lõi, ning korraga olidki nad teisel paaril tihedalt kannul ja kargasid teineteist iga päev, kui Elizabethil just päevi polnud.

      Elizabeth oli oma abielus õnnelik, tõesti oli. Vahel mõtles ta lihtsalt kõikidele kogemustele, mis tal saamata jäid, ja öödele, kui ta tahtis oma abikaasa norskamist kuulates aknast välja hüpata ja minna kaasa esimese inimesega, kes teda kõnetab. Valikuid oli seni lihtne teha, kuni said aru, kui pikk võib elu olla.

      See, et tema laul oli siiani asjakohaseks jäänud, oli meelitav. Mõned hitid iganesid kiiresti – keegi ei tundnud, et „Who Let the Dogs Out” ka praegu veel täpselt nende siseelu kirjeldaks –, aga „Mistress of Myself” iganes aeglasemalt kui teised. Vihased neiud, tundlikud noormehed, kõiksugu ängistuses teismelised, rinnaga toitvad emad, kõik, kellel oli ülemus, keda nad vihkasid, või armsam, kellelt nad piisavalt tähelepanu ei saanud – see laul kõnetas üllatavalt paljusid sihtrühmi. Laulusõnad olid tulnud kiirelt. Oli teise ülikooliaasta sügis ja ta istus raamatukogus ümmarguses oranžis toolis. Neid 1960. aastatel loodud toole nimetati üsatoolideks, sest need oli piisavalt sügavad, et üleni nende sisse ronida, ümmargused, mugavad, ja kindlasti leidus vähemalt üks üliõpilane, kes oli üritanud veeta toolis üheksa kuud jutti. Toolid olid seest polsterdatud ja parem oli mitte mõelda, kui raske neid puhastada oli. Elizabethile meeldis sellises toolis end kerra tõmmata ja lugeda või oma märkmikusse kirjutada.