Moodsad armastajad. Emma Straub

sügaval kleidi õmblustes veel jälgi metakvaloonipurust. Enne Bennettitega tutvumist polnud Elizabeth kohanud vanemaid, kelle elustiil oleks nende lastes samal ajal nii uhkust kui ka häbitunnet tekitanud. Lahe oli hea, aga ainult teatud piirini.

      „Vau,” ütles Elizabeth.

      „See on veel arutluse all,” vastas Zoe.

      Ruby pööritas silmi ja hüppas viimaselt trepiastmelt alla hetkel, kui uksekell helises. Enne kui naabrid hakkasid sisse voolama, igaühel käes fooliumiga kaetud nõu, oli Ruby jõudnud kööki ja sealt välja lipsata ning jooksis juba taldrikutäie toiduga tagasi ülakorrusele.

      „Tereeeeeee!” lõõritasid kolm naist koos.

      „Tereeeeeee!” lõõritasid Elizabeth ja Zoe vastu, esitades kui oma ajastu laulu, ainult naiste õhtusöögi indu täis hüüdu.

      Kaks

      Kui Elizabeth õhtuti väljas oli, pidi Andrew Harryt toitma. Erinevalt teistest teismelistest poistest, kes oleks ka pappi söönud, kui seal vaid pepperoni peal oleks, oli Harry söögiga valiv. Ta sonkis toidus nagu väike laps ja kogus tagasilükatud toidu taldriku ühte serva: oliivid, avokaado, kui see polnud guacamole sees, toorjuust, lehtkapsas, seesamiseemned, tomatid, kui need polnud tomatikastmes. Nimekiri oli pikk ja kasvas pidevalt – Andrew’le tundus, et iga kord, kui ta süüa tegi, oli nimekirja lisandunud midagi uut. Ta tõmbas külmiku ukse lahti ja vaatas sisse. Iggy Pop, nende kõhn kolmevärviline kass, hõõrus end vastu Andrew’ kinga.

      „Harry,” ütles ta ja keeras pea elutoa poole. Ta kuulis Harry lemmikvideomängu „Secret Agent” katkematut piiksumist ja plõnnimist. Mängu keskmes oli vihmamantlis jahimehemütsiga konn, ja nii palju, kui Andrew aru sai, oli mäng mõeldud kaheksa-aastastele. Harryt ei huvitanud „Call of Duty” või „Grand Theft Auto” või ükski nendest paljudest mängudest, mis ülistasid tapmist ja prostituute, ning selle üle oli Andrew’l hea meel. Parem juba poeg, kellele meeldivad konnad, mitte automaatrelvad. Andrew oli isegi mänginud leebeid videomänge ja lugenud kaheksa sentimeetri paksuseid fantaasiaraamatuid hiirtest. Tema ja Harry olid ühe puuga löödud, sisemuses pehmed nagu tooreks jäänud küpsised. Seda inimesed ju tahtsidki, eks?

      „Harry,” ütles Andrew uuesti. Ta sulges külmiku ukse ja seisis vaikselt. „Harry.”

      Mängu hääled vaikisid. „Kuulsin sind esimesel korral ka, isa,” ütles Harry. „Tellime lihtsalt pitsat.”

      „Oled kindel?”

      „Miks mitte?” Hääled algasid taas. Andrew võttis taskust telefoni ja jalutas elutuppa, Iggy kannul. Väljas oli veel valge ja korraks tundis Andrew kurbust oma leebe poja pärast, kes nii hea meelega ilusal juunikuu õhtul toas passis. Ei mingeid penaltilööke pargis või korvpalli sõpradega või isegi salajasi sigarette eraldatud pingil. Harry tundus kahvatu – Harry oligi kahvatu. Ta kandis musta liibuvat dressipluusi, mille lukk oli kurguni kinni tõmmatud. „Tahad mängida?” küsis Harry. Ta tõstis pilgu, pruunid silmad sädelemas, ja Andrew pani äsjase kurbuse sügavale-sügavale taskusse ning istus oma poja kõrvale. Iggy Pop hüppas talle sülle ja keeras end kerra. Konn pilgutas silma ja muusika algas.

      Selle muusika – taustal lakkamatult mängiva tüütu väikese meloodia – kirjutamine oli kellegi töö. Kellegi töö oli kirjutada muusika, mis täitis seebiooperites näitlejate dramaatilised pausid. Või mis oli telefonihelinaks. Keegi sai selle eest palka, võib-olla isegi autoritasu. Andrew polnud kunagi olnud väga hea bassimängija, kuid ta oli osav meloodiate väljamõtlemises. See oli tõenäoliselt ainus asi, mida talle professionaalses mõttes päriselt teha meeldis, kuigi see polnud kunagi päris professionaalne. Ometi mõtles Andrew, kui end mornilt tundis, mida juhtus tihti, omaenda ja Elizabethi autoritasudele ja sellele, et nendega sai maksta suurema osa Harry erakooli õppemaksust, ning see rõõmustas teda pisut. Kellelgi läks alati paremini, eriti New Yorgis, aga persse kah, vähemalt oli ta oma eluga midagi teinud, midagi, mida mäletatakse.

      „Isa,” ütles Harry, „sinu kord. Ma tellin pitsa.” Harry lükkas juuksed näo eest ja pilgutas silmi nagu mutipoeg, kes näeb esimest korda päikesevalgust. Ta oli hea poiss, nii hea poiss. Nii oli nad teineteisele alati kinnitanud, sellest ajast saati, kui ta veel beebi oli ning Andrew ja Elizabeth end voodis teineteise kaisus mugavalt ja rahulolevalt kerra tõmbasid, beebimonitor nende vahel, ning poisi lalisemist ja luksatusi kuulasid. Temaga oli alati lihtne. Sõbrad hoiatasid, et järgmine laps tuleb eriline paharet, kuid järgmist ei tulnudki. Ja nii nad jäidki kolmekesi, kindlamad kui miski muu. Algul küsisid inimesed, miks nad vaid ühe lapse said, kuid aja möödudes eeldati, et selline oli nende valik ja rohkem ei uuritud. Selleks ajaks, kui Harry oli kuueseks saanud, olid isegi nende vanemad pärimise lõpetanud. Ja kellel olekski rohkem lapselapsi vaja, kui Harry ilma käskimata vanaemale sülle ronis ja talle põsele musi tegi? Kes võiks rohkem nõuda? Mõnel naabruskonna inimesel – mitte päris sõpradel, vaid neil, kellele vahel prügi välja viies viisakalt lehvitad – oli kolm või neli last ja Andrew’le tundus selline asi alati nagu möödunud sajandist, kui lehmade lüpsmiseks ja põldude kõplamiseks läks vaja võimalikult palju väikeseid käsi. Mida Brooklynis nii paljude lastega teha? Kas nende geenid olid nii head ja inimkonnale nii olulised? Ta sai aru, kui lapsi oli palju religioossetel põhjustel – Williamsburgi hassiidid või Utah’ mormoonid tegid seda lõppeesmärki silmas pidades. Aga tema ja Elizabeth? Nad andsid endast parima ning nende parim oli Harry, armas Harry. Andrew poolenisti isegi soovis, et poiss kukuks akadeemilise võimekuse testis läbi ja jääks igaveseks koju elama. Aga loomulikult teeb Harry testi edukalt ära, tänu sellele üleilustatud proosale, mida talle lugeda meeldis. Juba väiksena armastas Harry mitmesilbilisi sõnu – „see on erAKORDne,” ütles ta Grand Army Plaza juures asuva veesambaid õhku paiskava purskkaevu kohta, kui polnud ise veel kahenegi.

      „Armastan sind, sõbrake,” ütles Andrew.

      Harry vaatas telefoni ja vajutas nuppe. „Tellitud.”

      Kolm

      Ruby vihkas seda kuradi akadeemilise võimekuse testi sama palju, kui ta vihkas seda kuradi keskkooli. Mõlemad olid näited selle kohta, kuidas patriarhaalne ühiskond rõhutas meeste dominatsiooni ja muud säärast täielikult seksistlikku paska. Whitman oli Brooklyni erakoolide standardite järgi hea kool – mitte kõige parem, aga ka mitte kõige halvem. Võib-olla sai mõni üksik Whitmani lõpetaja sisse ühte Ivy League’i ülikooli, võib-olla mitte. Enamik läksid koolidesse, nagu Marist või Syracuse või Purchase. Aga mitte Ruby. Ruby pidi vaheaasta võtma. Viisakalt öeldes. Tegelikult ei saanud Ruby sisse mitte ühessegi nendest viiest koolist, kuhu ta kandideerinud oli, ja tüdruku ekslikult optimistlikud emad oli veendunud, et asi oli akadeemilise võimekuse testi tulemustes, mitte ta halvas suhtumises või halbades hinnetes või sittades esseedes, mis rääkisid mustanahalise juudi elust lesbidest emadega (kõik näisid ekslikult arvavat, et just sellest ta kirjutabki), ja nii pidigi ta minema oma viimasele kooliaastale järgneval suvel veel ühele ettevalmistuskursusele. Kes üldse nii tegi? Keegi ei teinud nii. See kõik oli üks suur nali ja tema selle puänt.

      Tüdruku telefon värises voodil: SAAME KL 10 MNGUVLJAKUL KOKKU? Dust oli üheksateist, tal oli ühest esihambast kild väljas ja pea raseeritud. Ta oli üks kirikutüüpidest, väikesest rulatajate kambast, kes veetis terve päeva Whitmanist üle tee asuva kiriku trepil kick-flip’e tehes. Nii palju kui Ruby aru sai, ei käinud keegi neist koolis, ka need mitte, kes olid alaealised. Vahel ajasid Whitmani turvamehed nad minema, kuid nad ei teinud midagi ebaseaduslikku ja olid varsti tagasi. Dust oli nende liider. Ta kandis teksaseid, mis olid täpselt õige suurusega – mitte liiga kitsad, et oleksid nagu tüdrukute omad, aga ka mitte liiga kottis nagu kellegi isal. Dustil olid lihased, mis näisid olevat tekkinud nagu muuseas mõne teise tegevuse käigus, nagu oleks ta 1950. aastate automehaanik, kes veetis palju aega garaažis töötades. Kõik, mida Ruby 1950. aastate kohta teadis, pärines filmidest „Grease” ja „Põhjuseta mässaja”. Põhimõtteliselt oli teismeliseks olemine igal ajastul kõige halvem asi, kui sa polnud just John Travolta, kes oli ilmselgelt kahekümne üheksa aastane, nii et tegelikult vahet polnud. Ainsad Whitmani noored, kes üldse kunagi spontaanselt laulma hakkasid, olid näiteringi nohikud, ja neid vihkas Ruby sama palju kui