Kui veri voolab. Bonnie Hearn Hill

selga kiiremini, kui olid seljast ära tulnud. Nüüd pidi ta siit kaduma. Ta andis naisele põgusa musi.

      Melissa pani käe mehe õlale ja tiris ta tagasi, et tõeliselt, huulte ja keelega suudelda. Wes puudutas tema põske. „Anna andeks,” pomises ta ja liikus ukse poole.

      Ta kuulis selja tagant naise kõkutamist. „Oh, sind küll, Wes. Sa ei taipa ikka mõhkugi, mis?”

      Mees ei suutnud hetkel Melissa mänguga kaasa minna. Tema prioriteet oli Corina.

      Kaheksa

      Esmaspäev, 4. juuni, kell 5.45

      Varajane koidik oli parim aeg hoone koridorides luusimiseks. Just seda Geri LaRue tegigi. Ta oli juba valmis mõelnud, mida öelda, kui keegi peaks teda märkama. Kuid seal polnud kedagi.

      Võti sobis Chenault’ kabinetiukse lukuauku. Naine lipsas sisse ja sulges enda järel ukse. Ta seisis veidi aega hämaruses, püüdis end koguda ja tundis kerget iiveldust. Südametunnistus, igavene kelm, tahtis teda tagumikust näksata. Oma heategija suhtes tulnuks suuremat lugupidamist ilmutada, meenus talle. Ta pidanuks tänulik olema. Selle mehe ja uue juhtkonnata vaevleks ta arvatavasti endiselt Säästumarketi töökohal. Ja nüüd kavatses ta sellele mehele alatult ning lihtlabaselt sitta keerata.

      Ta otsustas süümepiinadega hiljem tegelda. Kes ütles, et väljapääs on alati käeulatuses? Piibel? Shakespeare? Bob Dylan? Ta ajas neid alatasa segamini.

      Akna taga kükitas valgus nagu mingisugune vaikne lind. Sellel mausoleumil puudusid aknad, kui välja arvata juhataja sviit. Geri kõrvades kumises tühjus ja ebamäärasus, mida tekitas täielik vaikus. Harilikult oli selles majas liigagi palju hääli. Ent suure ülemuse kabinet oli teistsugune. Häältest meeldivalt tühjaks imetud. Ta eelistanuks oma kavatsuse täideviimise asemel pigem roomates Turlocki minna, aga ta oli lubaduse andnud.

      Ta torkas käe seljakotti ja õngitses sealt välja esimese purgi. Tal oli ainult vanamoeline konserviavaja, mida ta kasutas Nathani nimelise koera pärast. Kui ta üritas esimese purgi kaant avada, kukkus kogu kupatus ümber ja osa purgi sisust voolas lauale. Ta otsis midagi, millega korralagedust ära pühkida, kuid hakkas endaga tõrelema. Ära ole säherdune hea tüdruk. Sa mängid nüüd suurte lastega.

      Noh, mis edasi? Kirjutuslaud, kena nahkkaustik, hoolikalt suletud kalender, uus hall vaip, laitmatult puhas pöördtool? Vahet polnud. Geri haaras purgist kahe käega kinni ja alustas toolist. Ta valas šokolaadisiirupi läikiva pruuni joana istmele, kuni purk sai tühjaks.

      1

      „Veel üks?” – „Jah, palun.” (siin ja edaspidi tõlge hispaania keelest.)