Kui veri voolab. Bonnie Hearn Hill

lihtsalt juhtub nii,” selgitas naine rahulikult, „iseäranis ebakindla majandusliku olukorra ajal. Mehhikos toimuv võib uuele sõjale aluse panna.”

      „Loodame, et seda ei juhtu.”

      „Mitte et seda sõjaks nimetataks. Valitseb vaesus, ent California arvatakse kümne tugevaima majandusega osariigi hulka. Nad ütlevad lihtsalt, et me taastame poliitilist stabiilsust või muud säärast. Aga kahtlemata on tegemist sõjaga ja meie finantsolukord muutub veelgi hullemaks.”

      „Tean, tean. Majandus imeb lurinal ja selle nimel tuuakse kõik ohvriks.” J. T. rääkis tundetult ja enesekindlalt, mõtles naine. See üle neljakümne mustanahaline mees ei hoolinud millestki peale oma järgmise puhkuse.

      „Me tahame sind alles hoida, J. T.,” kinnitas Ivy.

      „Muidugi tahate.”

      „Ehkki me teame, et otsid paremat kohta.”

      Mees vakatas viivuks, kuid ei suutnud üllatust varjata. „Kõik otsivad.”

      „Aga nagu sa kenasti ütlesid, imeb majandus lurinal.” Ivy silus pükse ja laskis J. T-l vaadata, millest ta oma väljakannatamatu nõmeduse pärast ilma jääb. „Hoolitse Corina eest, eks?”

      Mees teeskles, et ei märganud peatoimetaja väikest etendust. „Teen seda nagunii. See on mu töö.”

      „Jah,” lausus naine tõustes. „On küll.”

      Viis

      Pühapäev, 3. juuni, kell 20.35

      Corina helistas koduteel autost veel kaks korda Skini kontorisse. Teisel katsel mees viimaks vastas.

      „Corina? Lõpuks ometi.” Mees tundus olevat hingetu.

      „Olen üritanud sind juba teate kättesaamisest saadik tabada.”

      „Tegelesin asjadega, mida tahan sulle näidata. Astusin just uksest sisse. Me peame viivitamatult rääkima. Oled ainuke, keda usaldan.”

      Tema hääl hakkas vaibuma ja naine parkis auto tee äärde, et kõnelevi ei katkeks. „Miks sul sellega nii kiire on? Sa tead, et tegelen praegu raske asjaga.”

      „See ongi raske ja julm mäng, naine. Täna leiti Tina Kelloggi laip. See tõbras Belmont tappis ta.”

      Corina keha läbis külmajudin. „Miks peaks Eugene Belmont Tina tapma?”

      „Sest Tina tahtis mind Viinamäelt välja süüa. Ja sai teada, mis tegelikult toimub.”

      „Mis siis toimub?”

      „Midagi suurt, mida me ei saa peatada. Usu mind, olen üritanud. Aga tõprad ei jää rahule enne, kui sõda on käes.” Mees vakatas. „Mida kuradit? Väljas on keegi. Oota üks hetk, eks?”

      „Skin?” Corina kuulis teravat heli, justkui oleks mees telefoni maha pillanud. Seejärel jäi liin tummaks.

      „Skin, kas oled seal?”

      Vaikus. Naine pööras auto ümber. Võib-olla omistas ta mehe telefonikõnele liiga suurt tähendust. Võib-olla oli Skinile lihtsalt mõni vana semu külla tulnud. Igal juhul mõistis Corina, et ta ei või käed rüpes istuda.

      Pühapäev, 3. juuni, kell 21.22

      Skin

      See ei pidanud ju nii minema. Mitte niiviisi, neljakäpakil, omaenese ujumisbasseini juures, püüdes mitte teadvust kaotada, kui must vesi läigib järjest lähemal ja kloorilõhnalised lained kõditavad mu põlevaid ninasõõrmeid. Pean hingama. Pean selgitama, kuni vähegi suudan, enne kui on liiga hilja.

      „Turvalisus,” piiksatan ma, kuid see värdjalik albiino tõukab mu uuesti nägupidi vette. Mu sõnad takerduvad kurku ja ta sikutab mu välja. Pööran pead, kõõksun ja keskendun kuuvalgel tema udusele näole. Võiksin kihla vedada, et ta muigab.

      „Ma ei räägi kellelegi.” Sõnad väljuvad mu suust ilaste nuuksetena. Ma ei suuda õieti rääkidagi, sest tuikavast lõikehaavast mu peas voolab verd silmadesse ja mööda käsivart alla.

      „Kus see on?”

      Ma saan hingata. Ta hoiab mind vee kohal. Tunnen näol ta kuuma hingeõhku. Viimaks ometi laseb ta mu lahti. Olen väljaspool hädaohtu. Õhk täidab mu vesised kopsud. Ahmin seda suurte sõõmudega.

      „Kus?” kordab käre sosin.

      Piilun läbi vere üles ja pahvatan välja ainsa asja, mis võiks mind päästa. „Corina Vasquez.”

      „Ajakirjanik?” See polegi tegelikult küsimus.

      „Ma ei ütle iialgi,” lausun ma. „Mitte iialgi! Ta ei kasuta seda, välja arvatud juhul, kui…”

      Sõnad purskuvad minust mullidena välja. Mind surutakse jälle vee alla ja mu silmad plahvatavad valgusepuhangus. Seejärel pole tunda muud kui läbilõikavat valu. Ma ei kuule enam oma karjeid, veepahin uputab kõik muu. Uputab. Kurat! Ei!

      Kuus

      Pühapäev, 3. juuni, kell 21.46

      Viinamäe hoonekompleks asus linna loodeosas uues tööstuspargis. Corina leidis hõlpsasti Skini kontori. See oli ainuke, kus põles tuli. Uks oli lahti ja beežil vaibal peegeldusid laetuled. Naine kõhkles veidi. Koristajad kraamisid päeva jooksul kogunenud mustust ega teinud temast väljagi.

      „Skin?” Corina hääl kõlas tühjas ruumis kiledalt. Võib-olla peaks ta politseisse pöörduma või vähemalt J. T-le helistama. Ei. Ta pidi Skini leidma. Kabinetti sisenedes nägi ta üksnes tühje kirjutuslaudu ja klaaslaudadele sümmeetrilistesse kuhjadesse laotud ajakirju. „Skin, kas sa oled siin?” Vaikus. Noh, kas ta käitub nagu argpüks või kavatseb olukorda lähemalt uurida? Jalad aitasid tal otsustada ja kandsid tõrksa keha väiksesse ooteruumi ning selle taga olevasse pimedasse kontorisse.

      Ta klõpsas tule põlema ja mehe L-tähe kujulise kirjutuslaua kohal süttis lamp. Keset lauda lebas avatud märkmik. Corina astus lähemale ja haaras märkmiku pihku. Ta avastas leheküljelt üheainsa telefoninumbri ja selle kohalt oma nime. Ta tundis Skini kandilise käekirja ära. Mees kirjutas alati pliiatsiga, justkui ei usaldaks tindi püsivust. Paksud jooned tundusid olevat märkmikusse peaaegu vägivaldselt tõmmatud. Kus kuradi kohas Skin on?

      Corina üritas teda kodust kätte saada, kuid kõne läks automaatvastajasse. Võib-olla oli Skin oma pruudi juures? Ei, ta oli alles tunni aja eest kontoris viibinud ja tundunud olevat liiga ärevil, et kokkusaamist ära jätta.

      Naine astus kontorist välja ja hüüdis koristajaid. Need vahetasid pilke ja viimaks astus neist noorim tema juurde. Mees küsis vigases inglise keeles, mida ta soovib.

      Corina vastas hispaania keeles, et otsib oma sõpra, kellega pidi tema kontoris kokku saama.

      Mees naeratas tema hispaania keele oskuse peale ja küsis innukalt: „Kas ta sõidab kuldse Mercedesega? Väga ilusa autoga?”

      Naine noogutas. „Jah. Kas olete teda näinud?”

      „Vist küll. Umbes nii pikkade juustega?” Koristaja puudutas oma õlgu. „Pea viltu?”

      „Ei,” kostis Corina. „Ta on lühike ja kiilakas.”

      „Aa, te mõtlete teist meest, mitte autojuhti?”

      „Kas temaga oli keegi kaasas?” küsis naine, püüdes muret varjata. „Autos oli kaks meest?”

      „Kaks meest,” kordas koristaja. „Pikk mees, pea viltu, ja lühike kiilaspea. Ta tundus olevat haige.”

      „Mis mõttes haige?”

      „Teine mees, tema sõber, pidi teda autosse aitama.”

      Corina tänas koristajat ja sõitis Skini koju. Kui meest polnud, siis võis seal olla keegi muu. Maja oli valgustatud nagu peo ootel ja jõest lähtuv vihmaveelõhn muutis õhu jahedamaks. Naine keeras pikale sissesõiduteele ja jäi veidikeseks autosse istuma, püüdes otsustada, mida järgmisena ette võtta.

      Skin