Kui veri voolab. Bonnie Hearn Hill

autost ja suundus tagatulede valgusvihku. Hoov oli tühi, pimedus neelas viljapuud ning lillepeenrad endasse.

      „Skin?” Corinale tundus tobe säärases ilmselgelt asustamata paigas kedagi hüüda.

      Halli lakikorraga kaetud terrassimööbel kössitas ilu pärast peetava mustapõhjalise ujumisbasseini ümber tontlikes kobarates. Alati soodustusi otsiv Skin oli teinud lepingu basseinimeistriga, kes oli ehitanud selle tasuta, tingimusel et mees teda teistelegi soovitab. Skin ise polnud sellesse basseini jalgagi tõstnud, sest ta kartis kohutavalt vett.

      Vee kõrval kiiskas miski kuuvalgel. Klaas, mingisugune katkine pudel. Corina lootis, et bassein on niisama tühi kui aed, kuid tema ihuliikmetesse oli pugenud hirm, mis hakkas kõri nöörima. Ta lähenes basseinile ja sundis end kahtluste vaigistamiseks vaatama. Valguselaik tõi vees nähtavale kriitvalgelt kahvatu kananahal ihu.

      Naine tundis ära Skini kiilaspea. Mehe keha hulpis näoli veepinnal, jäsemed nagu midagi embamas.

      Üks kahest politseinikust, kes Corina telefonikõne peale kohale saadeti, jalutas kannatlikult mööda Skini ringikujulist sissesõiduteed, kuni naine lõpetas jutuajamise emaga ja lõi telefoniklapi kinni. Emal oli temaga hiljem korralikult arveid õiendada, kuid selle võis kuidagi üle elada. Küsimus oli selles, kas ta suudab juhtunuga toime tulla? Küsimuste ja vastustega ning kujutluspildiga Skini grotesksest ihust, mida ta iialgi ei unusta.

      Kordnikul, kes oli vanem kui Tina Kelloggi maiseid jäänuseid valvanud võmm, olid sõbralikud silmad, mis sarnanesid värvilt tema käharate hallide juustega.

      „Vabandust,” kohmas Corina ja liitus auto juures seisva mehega. „See oli mu ema. Ta armastab mind aeg-ajalt kontrollida.”

      „Kas ta elab siin lähedal? Võib-olla palute tal ööseks enda juurde tulla?”

      „Bakersfieldist põhja pool,” lausus Corina. „Neljakümne minuti kaugusel. Pealegi ei taha ma talle veel juhtunust rääkida. Ta on suur pabistaja.”

      „Kas saate hakkama?” küsis võmm. „Te värisete.”

      Naine heitis pilgu oma kätele ja märkas, et mehel on õigus. „Kõik on hästi,” kinnitas ta, „ausõna.”

      See oli tema viimase aja suurim vale. Ja juba kordniku näost oli näha, et mitte kuigi usutav vale.

      Lapsevanema süüdistuskõne nr 553.

      „Tütreke, mulle ei meeldinud viis, kuidas sa toru hargile panid. Milles asi?”

      „Tegelesin parajasti ühe looga. Selgitan hiljem, kui mul on aega rääkida.”

      „Me võime ju praegu rääkida. Mitu tundi need inimesed sunnivad sind ajalehes töötama?”

      „Ma ütlesin, et pärast räägime, ema. Pean minema.”

      Pikk ohe. „Sa ei pea nii kõvasti tööd rabama. Tead, kui palju Lydia kallim teenib?”

      „Pete on advokaat. Kindlasti saab ta korralikku palka. Aga mina teenin rohkem kui Lydia teenis. Enne kui ta juristiabi ameti maha pani.”

      „Pete vajab kontoris tema abi. Selles pole midagi halba, tütreke, kui naine aitab oma mehel edu saavutada. See on ainuke õppetund, mida sooviksin sulle anda.”

      „Oledki juba andnud, ema. Sa oled mind küllalt õpetanud.”

      „Ausalt? Ega sa mind ometi jälle narri?”

      „Ausalt. Kujutle mind enda ette seisma. Löön praegu risti ette.”

      „Tütreke!”

      „Helistan sulle homme ja siis räägin kõigest. Sobib? Praegu pean puhkama. Head ööd!”

      Seitse

      Esmaspäev, 4. juuni, kell 1.30

      Melissa Henson oli alasti veelgi kütkestavam kui riietega. Wes vaatas, kuidas naine vannitoast väljub, põimituna rätikusse, mis oli nagu lühike lavendlikarva kleit. Melissa oli täitmatu armastaja ja tõik, et ta oli äsja duši all käinud, ei välistanud teist raundi.

      „Tule siia, laiskvorst,” ütles naine. „Sa pole kogu mu pesemise aja vältel oimugi liigutanud.” Tema liibuvad märjad lokikesed hüplesid, kui ta voodile lähenes. Ta võinuks tilkuvate juustega kodust välja minna ja ikkagi näha välja parem kui enamik naisi, kes ilusalongides tunde veetsid. Enamik naisi. Ära hakka jälle pihta. See naine oli seksikas. Ta oli lõbus. Ja tark. Sellest pidanuks piisama.

      „Ilmuta vana mehe suhtes pisut kaastunnet.” Wes patsutas veel jahtumata voodit enda kõrval.

      „Ma sulle näitan kaastunnet, härra linnapea!” Naine rebis rätiku ühe kiire liigutusega seljast ja jäi, käed õieli, mehe ette seisma, justkui oleks tordi seest välja karanud. Tema kuldsel nahal pärlendasid veepiisad, mis tõstsid tema roosade nibudega rinnad esile.

      „Tule siia,” kutsus mees kähiseval häälel. Oli järjekordselt üks niisugustest öödest ja tõotas tulla üks säärastest hommikutest. Suurepärane.

      Melissa tõstis kõigepealt ühe ja seejärel teise jala voodile. Ta kõrgus mehe kohal ja hakkas hüppama nagu batuudil, lummates lamajat avaneva vaatepildiga.

      „Kuhu ma maandun?” küsis ta hingeldades, sugugi mitte nagu televiisori-Melissa.

      Enne kui Wes jõudis vastata, helises naise mobiiltelefon. Tal oli ääretult tobe kutsetoon, mis ei tahtnud kuidagi ära lõppeda.

      „Ära vasta sellele,” palus mees.

      „Ma pean. Telejaamal on ka see number.” Naine tõttas vannituppa telefoni järele ja lausus: „See võtab ainult hetke.”

      Mees jäi lamama ja kuulas, kuidas Melissa kõrvaltoas ühesilbilisi vastuseid pillub. Ta lootis, et naine ei pea telefonikõne tõttu nii varakult televisiooni kiirustama.

      Naine naasis tuppa, mobiiltelefon endiselt pihus. Ta jäi lävele seisma. Tema naeratus oli veider, justkui oleks ta selle oma tõeliste tunnete varjamiseks vägisi näole mananud.

      „Mis juhtus?”

      „Skin Burke, Viinamäe elamurajooni arendaja.”

      „Ma tunnen Skini. Mis temaga on?” Wes taipas juba enne, kui naine jõudis midagi öelda.

      „Ta leiti täna öösel oma basseinist surnuna. Arvatavasti mõrv.”

      „Kõigepealt Tina ja nüüd Skin.” Miks pidid alati head inimesed lahkuma? „Kas neil on aimu, kes seda tegi?” küsis mees.

      Melissa raputas pead. „Veel mitte. Aga see pole veel kõik.”

      „Mis siis veel?”

      „Ma räägin sulle ainult sellepärast, et kuuled sellest nagunii ja ma tean, et vihastaksid, kui ma seda sinu eest varjaksin. Seega nikun sul parem kohe ajud segamini.”

      „Millest sa räägid?” Wes tõusis voodilt ja tema lihased läksid pingesse. Midagi oli väga viltu. Nende lühikese koosoldud aja vältel polnud miski Melissat niiviisi kõigutanud. „Lase tulla. Milles asi?”

      Naine jäi lävele seisma ja teatas: „Surnukeha leidis Corina Vasquez.”

      „Corina!” See nimi tabas Wesi nagu rusikahoop. „Kas temaga on kõik korras? Kus ta on?”

      „Pole tal häda midagi. Muud ma ei tea.”

      Nad seisid terve minuti paigal ja jõllitasid teineteist. „Hoian sind asjadega kursis,” lubas naine. „Ma ei pea praegu sinna minema.”

      Wes kiikas oma riiete poole, mis olid voodi kõrvale toolile hunnikusse visatud. „Peaksin vist riidesse panema.”

      Naine kehitas õlgu. „Nii ma arvasingi.”

      „Ja sa rääkisid mulle ikkagi. Tänan sind usalduse eest.”

      „Oh, ma ei öelnud, et usaldan sind. Ma ütlesin, et ei taha sind ärritada.” Melissa seisis mehe ette. Nüüd oli tal juba pikk valge hommikumantel seljas. „Sa oleksid ju seda teinud, eks?”

      „Mida?”