Kui veri voolab. Bonnie Hearn Hill

lubas endale, et laseb Vernal otsekohe uue pildi teha. „Mida te võite juhtunu kohta öelda?”

      „Mitte midagi erilist. Kaks viinamarjaistanduses amelenud noort märkasid ohvri kinga, mis kraavimudast paistis. Nad uurisid seda lähemalt ja avastasid korjuse.”

      Corina võdistas vaikselt õlgu. „Kas see oli mehe või naise king?”

      Kordnik neelatas kuuldavalt, justkui oleks teda tabatud närimiskummi mälumast. „Teate, ma ei tohi sellest rääkida. Olete mind lakkamatult tüüdanud ja me pole veel laipa surnukuurigi viinud.”

      Võmmide silmis olid kõik ajakirjanikud ühesugused. Corina tahtis vastu vaielda, kuid pidas paremaks kordnikku mitte ärritada. Ta sundis end luukere jalga unustama ja küsis otse: „Kuulsime, et tegemist on endise linnapeaga.”

      „Pleasant View’s on ohtralt endisi linnapäid.”

      „Minu viimaste andmete järgi on Tina Kellogg ainsana olnud kolm kuud kadunud. Kuulsime, et sündmuspaigalt leiti tema isiklikke asju.”

      „Tean, mida te kuulsite,” ühmas kordnik. „Nii juhtub, kui politseinikud lobisema kukuvad. Midagi säärast pole olnud. Ja see ei puutu teisse.”

      „Puutub küll. Teiesugused ei oska suud pidada ja siis püüavad meile kohta kätte näidata.” Politseiniku lõug läks krampi ja Corina kahetses öeldut.

      „Ma ei saa teile rohkem midagi öelda,” lausus kordnik. „Lisainformatsiooni saamiseks pöörduge koroneri poole. Ja ärge olge päikese käes. Kui minu arvamust tahate kuulda, siis pole teid säärase juhtumi jaoks loodud.”

      Tapvalt jäle lehk ähvardas võmmi sõnadele kinnitust anda. „Ma harjun sellega.”

      Mehe heledatesse silmadesse ilmus kaastundlik helk. „See võtab aega.”

      „Võimalik. Tänan teid abi eest.”

      „Mul on kahju, et ei saanud teid rohkem aidata. Teate küll, kuidas need asjad käivad.”

      „Mõistan, kuid sellest oleks suur abi, kui ütleksite, miks tema nime varjatakse. Kas nad pole veel pereliikmetele teatanud?”

      Kordnik noogutas. „See on üks põhjus. Avaliku elu tegelase puhul peame suuremad ettevaatusabinõud tarvitusele võtma, isegi kui oleme kindlad.”

      „Ma ei tahtnud teid tülitada,” vabandas Corina, justkui viitaks sellele, et küsitlemine on lõppenud ja ta kavatseb lahkuda. „Lihtsalt meie allikas teatas, et ohvri isik on kindlaks määratud.”

      „Pole midagi kindlat, enne kui koroner pole arvamust avaldanud,” lausus kordnik, justkui peaks kriminoloogialoengut. „Peame ikkagi teatud sammud astuma, vaatamata sellele, et isiku juurest on leitud dokumendid.”

      Corina haaras võmmil sõnasabast. „Aga kui teil on tema isiklikud asjad, käekott või näiteks juhiluba…”

      „Sellest alati ei piisa.”

      „Nojah,” jätkas naine, justkui arutleks juhtunu üle. „Mis te arvate, kes ta tappis?”

      Kordnik kehitas õlgu. „Vihale aetud kallim? Kes teab? Kuulsin, et tal olevat neid mitu olnud.”

      Corina tänas veel kord politseinikku ja tegi minekut. Peatee ääres seisis uhke silt: Müüa. Nüüd võis arvata, et vaene talunik, kellele viinapuuaed kuulus, ei saa oma varandusest niipea lahti. Maanteel möödus Corina Kanal 5 kaubikust. See ei lugenud. Tema oli teada saanud, mis teda huvitas. Ta võis naasta ajalehetoimetusse ja öelda J. T-le, et allika sõnad said kinnitust. Põllul vedelev laip oli endine linnapea. Ent kõigepealt tahtis Corina duši all käia ja surma lõhna juustest välja pesta.

      Mõni minut pärast kella viit parkis naine oma Corolla Voice’i parklasse. Päikeses küpsenud asfalt hõõgus ikka veel kuumusest. Corina püüdis ärevuse põhjusele mitte mõelda, kuid see püsis nagu pind silmas. Tapetud oli naine, riigiametnik, kellel olid oma vead, kuid kes oli nende tagurliku linna esimese naislinnapeana neetult head tööd teinud.

      Jalgrattaga turvamees jäi seisma ja saatis Corina kaldteeni, mis viis külgukse juurde. Naine näitas teisele noorele vormiriietes mehele isikutunnistust ja suundus pikka puhtasse koridori. Ta möödus juhtkonna liikmete kabinettidest ja läbis mitu eriosakonda.

      Kohalike uudiste toimetus sumises nagu mootor, mis koosneb arvukatest koordineeritud osadest. Töötajad liikusid sünkroonis ja igaüks moodustas osakese imelisest ööpäevaringselt töötavast masinavärgist, mida nimetati ajaleheks. Esikaanelugu tehti viimasel minutil.

      Lehe ülaääres räägiti kahe narkopolitseiniku – mehe ja naise – kadumisest Ensenadas. Norman Flannigan ja Roxene Waite olid nädala keskel narkokartellide salaskeemi paljastanud. Keegi ei teadnud, kas röövimine on sellega seotud.

      Rohkem polnud vajagi. Sõjaõhutajad, eeskätt kuberner Craig Menlo, nõudsid militaarset sekkumist, väites et Mehhiko valitsus on asjaga seotud. See oleks niigi segast olukorda veelgi halvendanud.

      Kohalike uudiste toimetajad olid helistanud viimasel minutil kiirteepatrullidele ja tuletõrjesse, saamaks teada, kas kusagil on toimunud midagi võigast, mis vääriks esikaanelugu.

      „Kui veri voolab, siis ajaleht müüb,” oli neil kombeks öelda. Alles nüüd jõudis hüüdlause mõte Corinale kohale. Kui leiad tõeliselt sünge loo, siis pääsed esiküljele, nagu temaga tõotas järgmisel päeval juhtuda, kui just mujal midagi verisemat ei toimu. Tal vedas tänu sellele, et avaliku elu tegelane oli surnud. Olukord oli üheaegselt lihtne ja keeruline.

      J. T. tõstis pilgu, kui naine tema kabinetist möödus, ja viipas talle. Mehe lühikeseks pöetud juuksed ja laiuv laup rõhutasid tema kulmukaart ja andsid talle küünilise ilme, mille hoidmiseks mees pisut liiga palju vaeva nägi. Tema juuresolekul oli võimatu end lõdvaks lasta. Corina kahtlustas, et Henderson mustab tema võimeid igal võimalusel, aga tal polnud annet ega soovi juhatuse ees pugeda, isegi kui juhatuse liige oli talle kunagi meeldinud.

      Ivy Dieser oli korraldanud tema edutamise mõni kuu pärast asumist peatoimetaja ametipostile, mis oli vabanenud siis, kui eelkäija tegi „kõrvalehüppe”, mis oli uue juhtkonna puhul küllaltki tavaline. Ivy oli nagu puuga pähe saanud, sest kui ta informeeris Corinat uutest ametikohustustest, küsis ta, kas naine soovib, et teda kutsutaks hispaanlaseks või ladinaameeriklaseks.

      „Mehhiklaseks,” oli Corina parandanud ja jahmunud, et Mürgine Luuderohi, nagu Ivyt kutsuti, võib tema vedamisse nii jultunult suhtuda. „Ma olen mehhiklane.”

      J. T. tervitas teda kabinetilävel. Väike tuba oli täis fotosid mehe puhkusereisidelt Jamaicale. „Noh, said?” küsis ta, justkui oleks Corina Starbucksi kohvi järele saatnud.

      Naine noogutas. „Võmm keeldus midagi ametlikult kinnitamast, kuid vihjas üht-teist.”

      „Sama siin, aga me võime ikkagi öelda, et meie allikate arvates on tegemist linnapea laibaga. Aga kus kuradi kohas on Henderson?”

      „Ma võin ise artikli kirjutada, J. T.”

      „Muidugi võid. Aga Matthew tundis linnapead isiklikult. Sina pole temaga isegi kohtunud.”

      „Olen küll, kohe siia tulles. Kas mäletad seda Hispaania stipendiumi värki? Käisime seal koos sinuga. Mina töötasin siis veel äriosakonnas.”

      Mees noogutas ja naeratas mõistatuslikult. „Õige jah. Janie saatis kogu toimetajate vähemuse, sinu, minu ja Linda Woo tema juurde.”

      Viimaks ometi olid nad ühel arvamusel. „Vähemuskvoot, just see me neile olemegi,” pahvatas Corina.

      „Ja kakskümmend aastat tagasi, kui mina alustasin, pidime kurja vaeva nägema, et siin üldse tööd saada.” J. T. kulmud kerkisid veelgi kõrgemale ja ta sõnas ettevaatlikult: „Tead, naine, ma olen olnud esimene mustanahaline igas ajalehes, kus olen töötanud. Olukord pole palju muutunud. Dieser heidaks mu kohe tänavale, kui poleks vähemuskvoote.”

      „Tahtsin lihtsalt öelda, et…”

      „Ma tean, mida sa tahtsid öelda. Aga nüüd lõpeta enesehaletsemine ja kirjuta artikkel valmis. Henderson