Kurjuse päevik. David Kinney

inventeerimist.

      Kui Mayer koos teadlaste rühmaga 1997. aasta augustis Washingtonist välja sõitis, paistis kõik kulgevat ladusalt. Nad saabusid kuue magamistoaga majja, mille Kempnerid olid sõja ajal ostnud. See asus künkajalamil Darby oja looke ääres. Kokkulepitud ajal ei tulnud keegi ust avama, aga mõne aja pärast jõudis Lipton jalutuskäigult tagasi. Kui Mayer ennast tutvustas, näis naine olevat üllatunud: „Kes?” Meenutamise peale palus ta nad sisse ja näitas, kust nad materjalid leiavad.

      Seda oli kõikjal: Kempneri kabinetis, selle vastas olevas toas, verandal, kahes ülemises toas ja keldris. Üks tuba oli täiesti valgustamata, nii et Lipton pidi sinna lampe tooma.

      Üks inimene sellest seltskonnast oli käinud majas varemgi. Jonathan Bush oli jurist ja sõjakuritegude protsesside ekspert, kelle elulookirjeldusse kuulusid ka justiitsministeeriumi erijuurdluse ameti natside jälitamise osakonna prokuröri ja holokaustimuuseumi nõuniku ametikoht. Aastaid tagasi oli kahekümnendates eluaastates Bush, toona holokaustihüvitisi uuriv teadlane, tulnud siia Kempnerit intervjueerima. Koht ei olnud sestpeale suurt muutunud. „Valitses täielik segadus,” rääkis ta. „Ma pole iial näinud, et ühte majja oleks topitud nii palju kaste.” Igas toas, mida Lipton neile näitas, ulatusid kastid laeni. Kõik tasapinnad olid kaetud kaustadega.

      Neli meest olid rabatud. „Mis me nüüd peale hakkame?” meenutas Mayer end mõtlemas. Kui Bush oleks teada saanud, et majas on 2000 kasti, poleks ta selles kahelnud. „Kuradi kurat,” mõtles ta. „Kas sellest kõigest on võimalik üldse kunagi sotti saada?”

      Nad jagunesid kahte rühma ja hakkasid kataloogima. Neil oli aega ainult selleks, et vaadata läbi väike osa materjali ja otsustada, kas Kempner oli hoidnud alles midagi säilitamisväärset. Keldrist leidsid nad viis raamatukasti, mis olid täis vanu köiteid, sealhulgas võõrkeelseid sõnaraamatuid, Nürnbergi materjale ja natsieelset õiguskirjandust. Neljal laual oli ligi kolmkümmend kasti täis Kempneri enda rahaasjade ja hüvitisnõuete pabereid. Riiulitel ja kappides oli korrastamata kaustade kaupa kirju ja aruandeid, mida ei olnud seatud mingissegi korda. Tuba oli mööblit ja kaste nii tihkelt täis tuubitud, et nad ei ulatunud klaasustega raamaturiiulis olevate paberiteni.

      Kaustades polnud mingit loogikat: need ei olnud järjestatud kronoloogiliselt ega teemati. Mehed pidid tõstma ümber tisleritööriistu, vitamiinipurke ja lõhnaveepudeleid, et jõuda ajaleheväljalõigete ja arvete ja fotode ja reisijuhtideni. Nad pidid seisma alumistel kastidel, et küünitada ülemisteni. Bush rääkis, et neil polnud lootustki näha kõike, mis seal oli. „Enamiku kastide ümber oli veel kaks rida kaste ja nende peal omakorda kuus korrust kaste.”

      Ent mõnigi asi, millele nad peale sattusid, oli kahtlemata huvitav ja ajalooliselt tähtis. Bush avas ühe kasti ja avastas üllatusega dokumendid, mis näitasid, et Kempner, too natsikurjategijate kirstunael, oli kord tegutsenud Göringi lese Emmy huvides, kui naise arvates pidanuks talle makstama ta mehe valitsuspensioni. Bush nägi J. Edgar Hooverile saadetud ja temalt saadud kirju. Eriti hämmastas teda sõjakuritegude protsesse käsitlevate materjalide rohkus. Koopiaid oli jagatud suurtele raamatukogudele, aga need võtsid nii palju ruumi, et isegi sellised asutused pidid neid ära viskama. Bushi sõnul olnud Kempneri arhiiv peagu täielik. „Tal oli kõik olemas.”

      Mayer kirjutas pärast külaskäiku tehtud aruandes, et sel kogul on „holokausti uurimise seisukohalt tohutu ajalooline väärtus”. See oli ka „äärmiselt viletsas seisus”. Verandal ja keldris oli osa pabereid hallitama läinud. Ta soovitas viia paberid otsekohe ajutisse säilituskohta, kus neid saaks puhastada ja paigutada korralikesse kastidesse.

      Ta näitas aruannet Lucianile, kes andis selle edasi Lesterile ja Liptonile. Siis tekkisidki probleemid. Lipton ei tahtnud midagi ära anda.

      Nüüd tuli mängu Kempneri testamendis peidus olnud konks. Soovides kindlustada Liptoni heaolu pärast oma surma, oli Kempner näinud ette, et naine tohib elada tema pärandi arvel Lansdowne’i majas, kuhu pidi jääma ka sisustus. Lucian ja André tahtsid seda palvet täita, aga nad tahtsid ka ära viia ajalooliselt tähtsad dokumendid, mille Kempner oli jätnud Lansdowne’i.

      Õige pea pärast seda, kui Mayer oli käinud majas pabereid inventeerimas, tuli Liptonilt kiri, et ta ei kavatse neist võitluseta loobuda.

      „Ilmselt ei ole te kursis minu seaduslike õigustega selles asjas,” öeldi kirjas. Kempner oli andnud Liptonile õiguse „hoida enda omanduses või võõrandada kõike, mis paikneb aadressil 112 Lansdowne Court”. Tal ei olnud midagi selle vastu, kui muuseum arhiveerib Kempneri paberid – „kunagi”. Ent ta ei tahtnud jääda üksi pooltühja majja. „Teie ehk ei oska hinnata tõsiasja, et vanaduspõlve veetev inimene tunneb end tihti kindlalt, kui teda ümbritsevad paberid, raamatud, fotod ja esemed, mis võtavad kokku tema elutöö.” Vähe sellest, Liptoni sõnul olnud Mayerist südametu jätta temalt küsimata, kas „ma oleksin nõus, kui saabub veoauto ja viib ära suurema osa asju mu kodust, kus ma olen elanud üle viiekümne aasta ja kavatsen elada veel kolmkümmend”. Paistab, et ta mõtles elada kaugelt üle saja aasta vanaks.

      Lipton rääkis Mayerile, et kui Lucian ja muuseum oma plaaniga edasi lähevad, kaebab ta nad kohtusse. „Ootan vastuskirja teie vabandusega, et te ei suutnud neid asju minuga läbi arutada, ja pühaliku kinnitusega, et te ei plaani enam kunagi tulla ilma minu kirjaliku kutse ja loata minu koju ja viia siit ära mis tahes asja.”

      Luciani sõnul oli Lipton kirja mustandi koostamise ajal koos Richardsoni ja Lesteriga Saksamaal ning muuseumitöötajad kahtlustasid hiljem, et kirja autor oli tegelikult Richardson.

      Umbkaudu samal ajal, kui see läkitus jõudis holokaustimuuseumi, sai Lucian kirja Liptoni advokaadilt. Naine loobuks vastuseisust Kempneri kogu äraviimisele, kui Lucian jätaks talle Lansdowne’i maja ühes kõige selles olevaga. Majaomanikuna olnuks tal võimalus see maha müüa, jätta raha endale ja kolida mujale. Lucian keeldus seegi kord.

      1997. aasta lõpul kirjutas Mayer Lesterile. „Meie soov on kindlustada, et doktor Kempneri vaimset pärandit säilitataks tulevaste põlvkondade teadlastele asutuses, mis on pühendatud ideaalidele, mille eest ta nii kaua ja rängalt võitles.” Ta palus vabandust, et ei olnud Lesterit asjasse kaasanud, mainides samas Luciani soovi hoiduda kutsumast läbirääkimistele teisi inimesi. Mayer lubas teha temaga koostööd, et ühes Kempneri varaga ei viidaks minema ka Lesteri pabereid ja asju. „Meil pole mingit kavatsust võtta – ei kogemata ega sihilikult – ühtki teile kuuluvat asja.”

      Kuid soovides vältida kohtuhagi, jäi muuseum ootele, kuni Lucian Kempner ja Margot Lipton klaarivad oma erimeelsused.

      Kogu selle ettevõtmise must hobune oli Herbert Richardson. Tema tudengid rääkisid, et õppejõuaastail tabasid teda puhuti vahkvihahood ja ta võis olla väga noriv. Ent ühtlasi oli ta karismaatiline ja jõuliselt kaasahaarav ning äärmiselt kirglik kõnemees. Üks ta kunagine üliõpilane märkis, et vatravat Richardsoni vaadates sai ta aru, kuidas Adolf Hitler oli massid oma võimu alla saanud.

      Richardson ohkas seda kuuldes. „Mõni võrdleb mind Hitleri, mõni jumalaga,” ütles ta. „Kuidas saaksin ma sellisele asjale vastata?”

      Richardson sai teoloogiadoktori kraadi 1963. aastal Harvardist, kus ta ka viis aastat õpetas. Ehkki ta oli presbüterliku kiriku vaimulik, läks ta tööle Toronto ülikooli katoliiklikku Püha Miikaeli kolledžisse, mille konkursi ta oli võitnud. Richardsoni uurimistöö teemad ulatusid seinast seina: ta kirjutas Canterbury Anselmist, abordist, Ühendriikide esimesest asendusemaduse kohtuasjast, Jeanne d’Arcist, homodest sõjaväes. Tema 1971. aastal ilmunud raamat „Nunn, nõid, mängukann” uuris „seksi amerikaniseerumist”.

      1972. aastal asutas ta ülikoolist sõltumatu akadeemilise kirjastuse. Algne mõte oli kirjastada Püha Miikaeli kolledži tudengite väitekirju, aga peagi hakkasid seal oma töid avaldama ka kõikjal mujal tegutsevad teadlased, kel see teistes kirjastustes ei õnnestunud. Richardson nimetas oma ettevõtet „viimase lootuse kirjastuseks”. 1979. aastal kolis ta selle Toronto keldrist 130 kilomeetrit lõuna poole Lewistoni. Tasapisi kirjastus kasvas ja hakkas lõpuks kasumit tootma ning andis ühe aasta jooksul välja sadu raamatuid väga erinevatel teemadel. Richardsoni sõnul jõudsid väljaanded kogu maailma teadusraamatukogudesse, sealhulgas ta alma mater’isse