Kurjuse päevik. David Kinney

poliitilise ususüsteemi. Partei kohalikud ja piirkonnajuhid rääkisid talle tuhandetest kõnedest, mida nad olid tema sõnu appi võttes pidanud. „Nii leidsid nad võitluseks õige suuna ja vahendid,” hooples Rosenberg päevikus. Rudolf Höss, kes juhtis Auschwitzi surmalaagrit, kus hukati üle miljoni inimese, ütles, et teda valmistasid tema missiooniks psühholoogiliselt ette peamiselt kolm meest: Hitler, Goebbels ja Rosenberg.

      Kolmas Reich pakkus ideoloogile võimalust näha, kuidas tema filosoofia ellu rakendatakse – ja Rosenbergi ideoloogial olid tapvad tagajärjed. „Ikka ja jälle haarab mind raev, kui mõtlen sellele, mida need parasiitlikud juudi inimesed on Saksamaale teinud,” kirjutas ta 1936. aastal päevikusse. „Aga vähemalt üks asi pakub mulle rahuldust: ma saan anda oma osa selle reeturlikkuse paljastamisse.” Rosenbergi ideed andsid miljonite inimeste tapmisele õigustuse ja hõlbustasid neid mõrvu.

      1945. aasta novembris kogunes Nürnbergis erakorraline rahvusvaheline sõjatribunal, et mõista kohut tuntuimate sõjakurjategijaist natside, sealhulgas Rosenbergi üle. Süüdistus rajati suurele hulgale sakslaste dokumentidele, mille liitlased olid sõja lõpul enda valdusse saanud. Hans Fritzsche, propagandaministeeriumi uudisteosakonna juht, keda süüdistati selles ametis toime pandud sõjakuritegudes, rääkis protsessi ajal vanglapsühhiaatrile, et Rosenbergil oli 1920. aastatel enne natside võimuletulekut olnud Hitleri mõtteilma kujunemises keskne roll. „Minu arvates oli tal sel ajal, kui Hitler oli veel mõnevõrra mõtlemisvõimeline, talle tohutu mõju,” selgitas Fritzsche, kes mõisteti Nürnbergis õigeks, ent hiljem Saksa denatsifitseerimiskohtus üheksaks aastaks vangi. „Rosenbergi tähtsus seisneb selles, et tema ideed, mis olid pelgalt teoreetilised, muutusid Hitleri käes tegelikkuseks … Traagiline ongi see, et Rosenbergi ulmateooriad viidi päriselt ellu.”

      Fritzsche kinnitas, et omal moel kannab Rosenberg „põhisüüd kõigi nende tegudes, kes istuvad siin kohtualuste pingil”.

      USA peasüüdistaja Nürnbergis Robert H. Jackson nimetas Rosenbergi „„härrasrassi” intellektuaalseks ülempreestriks”. Kohtunikud mõistsid selle natsi sõjakuritegudes süüdi ja 1946. aasta 16. oktoobri öösel lõppes Rosenbergi elu köie otsas.

      Järgnenud aastakümnetel uurisid ajaloolased, kes üritasid mõista, kuidas ja miks oli sajandi suurim kataklüsm toimuda saanud, üksipulgi miljoneid dokumente, mille liitlased olid sõja lõpul päästnud. See dokumendikogu oli üüratu: salajased sõjaväeprotokollid, detailsed röövitud asjade inventarinimestikud, erapäevikud, diplomaatilised dokumendid, telefonikõnede ümberkirjutused, hirmuäratavad märgukirjad massimõrvade teemal. Pärast Nürnbergi protsessi lõppu 1949. aastal sulgesid Ameerika süüdistajad oma kontori ja kättesaadud Saksa dokumendid toimetati Virginiasse Alexandriasse Potomaci jõe äärsesse vanasse torpeedovabrikusse. Seal valmistati dokumendid ette riigiarhiivis säilitamiseks. Neist tehti mikrofilmid ja viimaks saadeti enamik originaaldokumente Saksamaale tagasi.

      Ent midagi juhtus Rosenbergi salapäevikuga. See ei jõudnud Washingtoni. Natsi-Saksamaad uurinud õpetlased ei transkribeerinud, tõlkinud ega töötanud neid lehekülgi põhjalikult läbi. Neli aastat pärast seda, kui päevik oli ühes Baieri lossi varakambris välja ilmunud, läks see kaduma.

      KADUNUD JA LEITUD

      1949–2013

      1. Ristisõdija

      Neli aastat pärast sõja lõppu ootas Nürnbergi kohtupalee saalis number 600 üks süüdistaja kohtuotsuste väljakuulutamist. Need olid viimased otsused natslike sõjakurjategijate kohta, keda ameeriklased olid süüdistanud, ja Robert Kempner oli andnud selle heaks endast kõik.

      See neljakümne üheksa aastane alati võitlusvalmis ja järeleandmatu jurist, väsimatu sidemetesõlmija ning intriigipunuja oli marssinud läbi elu otsekui provotseerides vingamehi – ja neid juba jätkus – tema tugeva etteulatuva lõua pihta tabavat hoopi andma. Ehkki ta ei avaldanud oma pisut üle 170-sentimeetrise kasvu ja taanduva juuksepiiriga muljet väliselt, sundis ta iseloom inimesi tema suhtes selgeid seisukohti võtma. Olenevalt vaatenurgast näis ta olevat sarmikas või suurustlev, pühendunud või kitsarinnaline, õigluse eest võitleja või tühipaljas jõmm.

      Kempner oli ligi kakskümmend aastat veetnud Hitleri ja natside vastu sõdides, neist viimased neli sellessamas linnas, mille olid purustanud füüreri suurushullus ja liitlaste pommid. Tema lahing oli ühtaegu eripäraselt isiklik ja universaalne lugu: võitlus omaenda elu eest ajastu üleilmses tapluses. 1930. aastate algul väitis toonane noor Berliini politseiametnik Kempner, et riik peaks Hitleri ja tema jüngrid riigireetmise eest vangi panema, enne kui nood võimu haaravad ja oma vägivallaplaanid ellu viivad. 1933. aastal kulus natsipartei võimuvõtu järel vaid mõni päev, kui Kempner – juut, liberaal ja avalik oponent – kaotas koha riigiteenistuses. Pärast põgusat vangistust ja Gestapos ülekuulamist 1935. aastal pages ta Itaaliasse, sealt Prantsusmaale ja lõpuks Ameerika Ühendriikidesse, kus ta lahingut edasi pidas. Kasutades suurt Saksamaa riiklike dokumentide kogu ja oma informantide võrgustikku, aitas Kempner Ühendriikide justiitsministeeriumil süüdi mõista selles riigis tegutsenud natsiagitaatoreid ning andis sõjaministeeriumile, välisluureametile (OSS) ja J. Edgar Hooveri föderaalsele juurdlusbüroole Kolmanda Reich’i kohta kogutud infot.

      Seejärel naasis ta – justnagu mõnes Hollywoodi loos – kodumaale ja aitas süüdi mõista neidsamu mehi, kes olid ta töölt lahti lasknud, demoniseerinud tema juudi päritolu, võtnud talt Saksa kodakondsuse ja sundinud teda ellujäämise nimel põgenema.

      Kui Göring, Rosenberg ja teised põrmu varisenud Reich’i täissöönud ninamehed olid kuulsal rahvusvahelisel protsessil sõjakuritegudes süüdi mõistetud, jäi Kempner Nürnbergi, et osaleda veel kaheteistkümnes kohtuasjas, mille ameeriklased algatasid 177 natside kaastöötaja vastu. Nende hulgas oli arste, kes tegid koonduslaagri vangide peal võikaid katseid, vange tööga tapnud SS-lasi, sunnitööst kasu lõiganud vabrikante ja hukkamiskomandode juhte, kes korraldasid sõja ajal kogu Ida-Euroopas eraisikute tapatalguid.

      Kempner juhtis isiklikult süüdistust viimases ja mahukaimas kohtuasjas (number 11), mis on tuntud ministeeriumide protsessina, sest enamik kaebealuseid oli teeninud Berliinis Wilhelmstrassel tähtsa valitsusametnikuna. Neist kõige silmapaistvam tegelane, välisministeeriumi riigisekretär Ernst von Weizsäcker, oli rajanud teed Tšehhoslovakkia vallutamisele ja kiitnud isiklikult heaks üle 6000 Prantsuse juudi transportimise Auschwitzi surmalaagrisse. Kurikuulsaim süüdlane oli kõrge SS-i ohvitser (Obergruppenführer) Gottlob Berger, kes oli pannud kokku erilise julmuse poolest tuntud hukkamisrühma. „Parem tappa kaks poolakat ülearu kui kaks liiga vähe,” kirjutas ta kord sellest rühmast. Kõige heitunumad kostjad olid pankurid, kes mitte üksnes ei rahastanud koonduslaagrite ehitamist, vaid ka kogusid tonnide kaupa hävituslaagrite ohvritelt võetud kuldhambaid, vääriskive ja prille.

      See protsess oli saanud alguse 1947. aastal, ja nüüd, 12. aprillil 1949 lähenes see viimaks lõpule. Kolm Ameerika kohtunikku sisenesid kohtusaali, sammusid laua juurde ja asusid kohtuotsust ette lugema. Otsus oli kirjas 800 leheküljel, selle ettekandmine võttis kolm päeva. Saali teises otsas kuulasid natsid, keda valvasid tikksirged kiiskavates hõbekiivrites sõjaväepolitseinikud, kõrvaklappidest tõlke, kes panid kohtuotsuse saksa keelde. Lõpuks mõisteti kahekümne ühest kaebealusest üheksateist süüdi, kusjuures viis neist rahuvastastes kuritegudes, mis oli Nürnbergi protsessil kõige levinum süüdistus. Weizsäckerile määrati seitse, Bergerile kakskümmend viis aastat vangistust, kolm pankurit said viis kuni kümme aastat.

      Süüdistajatele tähendas see suurt võitu. Olles tuhninud nelja aasta vältel läbi lõputult natside dokumente ja küsitlenud sadu tunnistajaid, oli neil õnnestunud kõige hullemad kurjategijad süüdi mõista ja vanglasse saata. Nad olid näidanud maailmale, et kaasosalus holokausti elluviimises oli juurdunud sügavalt ja laialt kogu Saksa riigiaparaadis. Kempneri sõnu kasutades olid nad teinud nähtavaks terve Kolmanda Reich’i „kriminaalse fresko” ja kindlustanud selle, et Nürnberg jääb ajalukku kui „kants, mis tagab usu rahvusvahelisse õigusse”. Nad olid tõestanud, et jõulised süüdistused sõjakuritegudes olid õigustatud.

      Need viimased kohtuotsused olid kulminatsioon Kempneri kauakestnud lahingus natsipartei