Kurjuse päevik. David Kinney

isiksust ja silmatorkavalt agressiivset ülekuulajat hakati pidama ülekohtu sümboliks. Asi sai alguse, kui süüdistaja küsitles ründavalt üht tunnistajat, endist natsidiplomaati Friedrich Gausi ja Kempner ähvardas anda ta üle venelastele, et need saaksid tema väidetavate sõjakuritegude üle kohut pidada. Kempneri ameeriklasest kolleeg pidas tema taktikat rumalaks ja kartis, et ta teeb „Nürnbergi protsessi tavalistest kurjategijatest märtrid”. Üks teine Kempneri ristküsitletud tunnistaja nimetas teda „kõige gestaapolikumaks inimeseks”.

      1948. aastal tekkis Kempneril protestantliku piiskopi Theophil Wurmiga vihane vaidlus Nürnbergi protsessi aususe ja erapooletuse üle. Wurm kirjutas Kempnerile avaliku protestikirja ning Kempner kinnitas vastuses, et kõik need, kes seavad Nürnbergi protsessi kahtluse alla, on tegelikult saksa rahva vaenlased. Kui tüli leheveergudel lõpule jõudis, nägi Kempner, et Saksa ajalehed on pannud ta häbiposti. Teda karikeeriti kui ennasttäis ja variserlikku juudi põgenikku, kes on andunud kättemaksule.

      Tema tegevuse mõistis hukka isegi Ühendriikide senaator Joseph McCarthy, kelle Wisconsini valimisringkonnas elas rohkesti saksa juurtega inimesi. Senaator pani pahaks Weizsäckeri süüdimõistmist, sest tema nimetuks jäänud allikate andmeil oli see nats olnud sõja ajal ameeriklaste hinnaline salaagent. McCarthy sõnul takistavat Nürnbergi protsess Ühendriikidel koguda Saksamaal luureinfot ja 1949. aastal rääkis ta senati relvajõudude komiteele, et tahab uurida põhjalikult seda „täielikku jaburust”, mis ümbritses Weizsäckeri kohtuasja.

      „Arvan, et see komitee,” lausus McCarthy, „peaks nägema, mis tüüpi idioodid – ja ma kasutan seda sõna läbimõeldult – seal sõjakohut juhivad.”

      Kui protsessid viimaks läbi said, olid Ühendriikide sõjakuritegude kohtud mõistnud vangi üle tuhande natsi. Enamik neist istus Münchenilähedases Landsbergi vanglas. Väga paljud läänesakslased keeldusid endiselt tunnistamast liitlaste kohtute seaduslikkust ja uskusid, et nood vangistatud natsid pole kurjategijad, vaid pigem ebaseadusliku õigussüsteemi ohvrid. See küsimus tõusis teravaks vaidlusteemaks pärast seda, kui Lääne-Saksamaa valis 1949. aastal endale esimest korda liidukantsleri, ning ameeriklased, keda tegid murelikuks nõukogulaste plaanid Euroopas, nägid vaeva, et kujundada vanast vaenlasest ustav ja relvitustatud liitlane.

      Külma sõja tegelikkus hakkas nullima sõjatribunalide süüdistajate saavutusi.

      1951. aastal vabastas Ühendriikide erivolinik Saksamaal pärast karistuste ülevaatamist kolmandiku Nürnbergi süüdimõistetutest ja tühistas kõik surmanuhtlused peale viie. Aasta lõpuks olid vabad kõik natsid, kelle Kempner oli suutnud kohtuasjas number 11 vangi saata. Ehkki avalikult kuulutati karistuste leevendamise põhjuseks soov andestada, nägid sakslased selles teistsugust sõnumit: ameeriklased on viimaks aru saanud, et kohtuprotsessid olid ebaõiglased. Kempneri ajas niisugune otsus marru.

      „Tahan aina uuesti hoiatada, et Landsbergi väravate rutakas avamine päästab ühiskonnas valla hävitavad totalitaarsed jõud, mis ohustavad kogu vaba maailma.”

      Tema hoiatused jäid tähelepanuta. Ameerika juhid taandusid poliitilise pragmatismi ees ning 1958. aastaks olid peagu kõik sõjakurjategijad vabad.2

      Kempneri võitlus polnud ent hoopiski läbi. Ta oli pühendanud natsikuritegude dokumentaaltõendite põhjalikule uurimisele neli aastat ja mõistis, et isegi pärast rahvusvahelise ajakirjanduse välklampide valgel toimunud kohtuprotsesse ei teadnud maailm ikka veel kogu lugu.

      Vihastades revisionistliku ajalookäsitluse peale, kui Kolmanda Reich’i mõttejärglased üritasid Saksamaa natsiaegset lugu ümber kirjutada, asus ta ajakirjanduses lahingut lööma. „Vähem või rohkem avalikult nostalgitsedes räägivad paljud poliitika teemal kirjutajad Saksamaal oma rahvale, et kõik oleks olnud tore, kui Führer poleks pisut liiale läinud,” kirjutas Kempner New York Herald Tribune’is. Ta oli täiesti leppimatu. Ta siunas parempoolses ajakirjanduses avaldatud fotosid, kus Hitlerit kujutati inglina, väiteid, et kindralid oleksid päästnud Saksamaa alandavast häbist, kui vaid Hitler poleks sekkunud lahingutegevuse korraldamisse, ja püüdeid pesta puhtaks natsidiplomaate.

      Ta kutsus üles avalikustama Saksamaal neid tõsiasju, mis olid Nürnbergis päevavalgele tulnud. „See on ainus viis, kuidas võidelda sakslaste vaimu kavakindla mürgitamise vastu, mida tehakse vastsündinud Saksamaa vabariigis otse meie silme all.”

      Ent mõni aeg enne nende sõnade kirjutamist oli süüdistaja teinud midagi, mis ei läinud avatuse põhimõttega sugugi kokku. Kempner oli pärast Nürnbergi jätnud enda kätte sakslaste tähtsaid originaaldokumente, ja kui neist oligi koopiaid tehtud, ei teadnud keegi, kus need asuvad.

      Süüdistajana oli Kempneril õigus nõuda välja mis tahes dokumente, mida ta kohtuasja ettevalmistamisel vajas. Kuid viis, kuidas ta dokumentidega ümber käis, tekitas õige mitu korda küsimusi. 1946. aasta 11. septembril teatas dokumendiosakonna juhataja märgukirjas, et Kempneri büroo on laenanud viis dokumenti ja jätnud need tagastamata. „Võin lisada, et see pole kaugeltki esimene kord, kui osakonnal on olnud märkimisväärselt raske veenda doktor Kempnerit tagastama raamatuid ja dokumente.”

      1947. aastal teenis Kempner ära Ameerika süüdistusrühma pahameele sellega, kuidas ta oli ringi käinud kõige kuulsama holokaustiteemalise dokumendiga. Varsti pärast seda, kui ta oli saabunud teiseks kohtuprotsesside vooruks Nürnbergi, pani Kempner oma meeskonna uurima Saksa välisministeeriumi allikaid, mis olid leitud Harzi mägedes asunud peidukohast ja viidud Berliini. Kord sattus üks abiline viieteistleheküljelisele dokumendile. „Järgmised isikud osalesid 20. jaanuaril 1942 juudiküsimuse lõpplahenduse arutelul Berliinis Am Grossen Wannsee majas number 56/58,” seisis selle alguses. Tegu oli Wannsee protokolliga, milles kirjeldati Himmlerile allunud julgeoleku peaameti ülema Reinhard Heydrichi juhitud koosolekut, kus arutati Euroopa juutide „evakueerimist”.

      Mõni kuu pärast dokumendi leidmist tõstis ameeriklasest süüdistaja Benjamin Ferencz oma töölaualt pilgu ja nägi tema tuppa tormanud Charles LaFollette’i. „Ma löön selle kuradi raisa maha!” röögatas too. LaFollette oli süüdistaja teisel protsessil, kus kohtu all olid natslikud kohtunikud ja juristid. Ta oli Wannsee protokollist teada saanud, aga Kempner ei olnud nõus seda talle andma. Paljud Nürnbergi süüdistajad võistlesid üksteisega ja arvatavasti tahtis Kempner paljastada selle hävitava dokumendi protsessil, milleks ta ise valmistus.

      Ferencz läks Kempneri juurde selgust saama. Kempner kinnitas, et tema ei hoia midagi enda käes. Ferencz ei andnud alla. Pärast mõningast pealekäimist avas Kempner lõpuks lauasahtli ja küsis süütult: „Kas asi võib olla selles?”

      LaFollette taipas otsekohe, milline tähtsus on sel dokumendil tema protsessis: kõnealusele saatuslikule koosolekule oli saatnud oma esindaja ka kohtuministeerium. LaFollette ruttas jalamaid vahejuhtumist peasüüdistaja Telford Taylorile ette kandma ja nõudis, et too „selle vääraka lahti laseks”. Tema järel saabunud Ferencz asus Kempnerit kaitsma. Ta rääkis Taylorile, et ministeeriumide protsess kukub kindlasti läbi, kui Kempner Nürnbergist minema saadetakse, ja liiati hoidnud Kempner dokumenti enda käes lihtsalt mõtlematusest.

      „Seda ei uskunud keegi,” kirjutas Ferencz aastaid hiljem Kempnerile. Aga igal juhul toetas Taylor ministeeriumide protsessi süüdistajat.

      Kempner ei olnud Nürnbergis ainus, kes natside originaaldokumente enda tarbeks kõrvale pani. Pärast sõja lõppu transporditi kättesaadud dokumente ühest sõjaväe dokumendikeskusest teise, siis saadeti need Pariisi, Londonisse ja Washingtoni, kus neid uurisid luureametkonnad, ja lõpuks jõudsid paberid Nürnbergi sõjakuritegude protsessidele. Sel ajal kui toimikud tuhisesid mööda Euroopat, leidsid suveniirikütid küllaga võimalusi näpata natsisümboolikaga dokumente, mille parteilise hüüdlause „Heil Hitler!” alla oli jätnud oma signatuuri mõni tähtis tegelane. Dokumentide säilitamise eest vastutavad inimesed muretsesid iseäranis Nürnbergi süüdistusmeeskondade pärast. Nad kartsid, et dokumentide väljanõudjaid „tõukab tagant pigem isiklik žurnalistlik kihk kui soov edendada õiglust”, nagu teatas üks ohvitser märgukirjas. Teise vaatleja tähelepanekute järgi ei näinud süüdistajate dokumendiosakond kuigivõrd vaeva, et jälgida toimikute liikumist.

      Üks

2

Seitsmest suurest sõjakurjategijast, kelle rahvusvaheline tribunal 1946. aastal vangi mõistis, vabastati kolm tervislikel põhjustel varakult; Karl Dönitz oli vangis kümme, Albert Speer ja Baldur von Schirach kakskümmend aastat. Eluks ajaks vangi mõistetud Rudolf Hess tegi 1987. aastal enesetapu.