Kurjuse päevik. David Kinney

mis hõlmas ajavahemikku, kui surma saadeti 600 000 juuti. Ta oli ära võtnud dokumendi, milles üks holokausti arhitekte Reinhard Heydrich küsis Hitlerilt, kuhu saata Austria juutidelt eksproprieeritud kultuuriväärtusi. Ta oli ära võtnud 1939. aasta septembrist pärit dokumendi, millega kästi konfiskeerida kõik juutide raadiod. Ta oli ära võtnud kirja, mille oli Nürnbergist vanglast saatnud Saksa relvajõudude ülemjuhatuse esimees Wilhelm Keitel.

      Kempneri käes olid märkmed, mille põhjal Alfred Rosenberg pidas 1941. aastal kaks päeva enne Nõukogude Liidule kallaletungimist kõne. Tal oli Rosenbergi pliiatsijoonistusi, sealhulgas lamava akti eskiisid. Tal oli Rosenbergi Ahnentafel – sugupuujoonis, mis pidi tõestama, et tema sugulaste seas pole juute.

      Kui nad olid kataloogimisega valmis saanud, arvas Mayer, et muuseumi käes on kõik, mille Kempneri pärijad olid annetanud. Ta arvas, et viimaks ometi on see pentsik Kempneri saaga lõpule jõudnud.

      Ta eksis.

      3. Vaadata süngesse hinge

      Mõni nädal pärast Mayeri ja Lesteri vastasseisu Lewistonis saatis holokaustimuuseumi tuntud ajaloolane Jürgen Matthäus Mayerile kirja. Tal oli igati põhjust uskuda, et Robert Kempneri pärijate annetatud dokumendikogus oli puudu midagi vägagi tähelepanuväärset: Alfred Rosenbergi päevik.

      Teadlane kirjutas, et ta oli leidnud selle kohta Kempneri paberite seas kindla dokumentaaltõendi, nimelt oli Nürnbergi süüdistaja seda ise tunnistanud.

      Kui Rosenbergi päevik oli Banzi lossi varakambrist avastatud, liikus see mööda Nürnbergi süüdistajate büroosid. Seda ei lisatud protsessi tõestusmaterjali hulka ja kui Rosenbergi advokaat tahtis kasutada päevikut kaitse ettevalmistamiseks, öeldi talle, et neid pabereid ei suudeta leida.

      Nürnbergi protsessi järel jõudis riigiarhiivi 75 originaallehte ja veel 116 lehe koopiad. 1950. aastate keskel valmistus Saksa ajaloolane Hans-Günther Seraphim neid kommenteeritud väljaandena avaldama, kui ta sattus lugema ühest ajakirja Der Monat 1949. aasta numbrist Kempneri artiklit „Võitus kiriku vastu”, milles too esitas hulga Rosenbergi päeviku sissekandeid. Seraphim mõistis, et need ei olnud pärit arhiivis säilitatavatelt lehtedelt, ja küsis Kempnerilt kirja teel, milliseid päevikukatkendeid tal veel on. Endine süüdistaja ei varjanud tõtt. Ta ütles, et tal on umbkaudu 400 käsitsi kirjutatud lehte, millest osa oli ta plaaninud avaldada, kuid nagu ta Seraphimile kirjutas: „Ma ei jõudnud niikaugele.” Seraphim tahtis, et Kempner jagaks seda materjali täieliku väljaande avaldamiseks. Kempner keeldus, aga kui ta sai teada, et Seraphim kavatseb trükki anda lühiversiooni, soovitas ta lisada joonealuse märkuse, mille kohaselt on Kempneri valduses „rohkesti lisamaterjali”. Seraphim kas ei teadnud, et see dokument oli valitsuse omand, või ei tahtnud muul põhjusel peale käia.

      Edaspidi avaldas Kempner oma kahes raamatus veel senitundmatuid päevikukatkendeid. Neist ühes kirjutas ta koguni, et „salajased päevikud … asuvad mu eraarhiivis”. Ent kui teadlased pöördusid tema poole ja soovisid neid näha, andis Kempner üksnes puiklevaid vastuseid.

      Henry Mayerile oli see ehmatav avastus. Päevik oli määratult tähtis ja asendamatu dokument. Uurijad lootsid, et päevikul ei ole ainult ilmselget ajaloolist väärtust, vaid puuduvad leheküljed valgustavad ka lõpplahenduse tagamaad. Kui natsid asutasid 1941. ja 1942. aastal Euroopa juute maa pealt minema pühkima, osales Rosenberg oma abidega kõige tähtsamates aruteludes.

      Fred Niebergallil ei olnud õigust anda Kempnerile luba neid dokumente uurimistöö tarbeks laenata, aga isegi kui olnuks, ei olnud Kempneril õigust jätta midagi säherdust nagu Rosenbergi päevik igaveseks endale.

      Matthäusi kirjast tiivustatud Mayer otsis muuseumis Kempneri paberid süsteemselt läbi, et kadunud päevik üles leida. Seda ei olnud. Siis, 25. juunil 2001 sai ta kõne kelleltki Walt Martinilt, kes selgitas, et ta esindab inimest, kelle valduses on mõned Kempneri Lansdowne’i kodust pärit paberid.

      Mayer oli segaduses. Muuseumitöötajad olid 1999. aasta suvel, kui nad käisid Kempneri kogu ära toomas, terve maja piinliku põhjalikkusega läbi otsinud ja viinud kaasa kõik, mis oli sinna alles jäänud. Miski ei saanud jääda kahe silma vahele. Ta pinnis meest kõvasti. Martin andis kõikvõimalikke vastuseid: esmalt ütles ta, et materjal leiti maja kõrvalt prügikonteinerist, siis aga teatas, et see leiti maja verandalt.

      Mayer küsis, kas nonde dokumentide seas ei sattunud olema kellegi Alfred Rosenbergi päevikut. Martini arvates võis olla küll. Kui palju asi väärt on? „Miljon, kaks miljonit?” Mayer lausus, et ta võtab Martiniga uuesti ühendust. Seeasemel helistas ta FBI-sse.

      1

      Himmleri päevik lõppes 1924. aastaga.

      2

      Seitsmest suurest sõjakurjategijast, kelle rahvusvaheline tribunal 1946. aastal vangi mõistis, vabastati kolm tervislikel põhjustel varakult; Karl Dönitz oli vangis kümme, Albert Speer ja Baldur von Schirach kakskümmend aastat. Eluks ajaks vangi mõistetud Rudolf Hess tegi 1987. aastal enesetapu.