Lux Gravis. Raske Valgus. Mart Sander

ei tea, kui palju te nende esitluste kohta teate. See on tegelikult mõttetu süsteem, viimane õlekõrs. Kuna sajanditepikkune uurimine ei andnud meile universaalset selgitust, miks sõnumid lõppesid, nõuti, et agentuuri töötajad esitaksid paradoksi kohta oma seisukohti. Selle süsteemiga alustati umbes kahekümne aasta eest ja seda tehakse regulaarselt. Ent see pole meid ühelegi lahendusele karvavõrdki lähemale viinud, ehkki aastate jooksul on esitatud mõningaid huvitavaid teooriaid.”

      „Te nimetasite seda mõistatust paradoksiks,” märkis agent Nowan. „Aga see näib eeldavat, et te olete juba mingile seisukohale jõudnud.”

      „Paradoks viitab, et ikka veel on lootust.” Trebor lõi pilgu maha. „Teine valik on, et me kõik oleme kolme päeva pärast mingil moel läinud – sellest maailmast või koos selle maailmaga.”

      „Huvitav,” mõtiskles Nowan üsna kohatult, otsekui peaks ta ennast ohustatud reaalsusest väljaspool seisvaks. „Ja mis järeldusega te siis välja tulete?”

      „Ei tulegi. Pole ühtegi baiti uut infot. Ma tsiteerin lihtsalt iidvana kroonikat, Rooma Octavianuse ja Aafrika Constantinuse lugu – need pole palju enamat kui muistsed legendid, mida me oleme kuulnud kaks aastatuhandet. Kui vastus peitub varastes tekstides, siis on minust targematel meestel see pidevalt märkamata jäänud.”

      „Mulle tundub, et probleemi saab taandada kahele suuremale alternatiivile,” pakkus agent Nowan.

      „Teil on õigus. Kui maailm – või inimkond – ei lõpeta kolme päeva pärast eksisteerimist, saab see tähendada vaid seda, et me otsustame lõpetada sõnumite minevikku saatmise süsteemi, mida on käigus hoitud kaks tuhat aastat. Aga miks me peaksime seda tegema?”

      „Ehk jõuate järeldusele, et minevik on saanud piisavalt targaks ega vaja enam teie juhiseid?”

      „Väheusutav.”

      „Kumba versiooni te ise eelistate?” esitas agent Nowan ootamatu küsimuse.

      Trebori esimene instinkt oli keelduda vastamast põhjusel, et selline valik on provokatiivne ja ebaeetiline. Ent kui ta mõtles hetke, kuidas seda sõnastada, tundis ta südame ümber külma ja tumedat haaret.

      „Ma ei suuda maailma või inimsoo hävimise ettekujutamisega isegi alustada,” ütles ta. „Veelgi enam, ei ole mingeid märke, mis hoiataksid meid kas või väikesegi ohu eest. Maailm elab rahus, haigusi ega konflikte ei ole enam. Taevast valvatakse juba aastaid: pole meteoore, supernoovasid ega lähenevaid kosmoselaevu. Planeet on geoloogiliselt ja klimaatiliselt – ja seda loetelu võiks jätkata – turvaline. Ja ikkagi, kolme päeva pärast me lihtsalt kaome radarilt, et mitte kunagi enam naasta. Me ei paku põhjuseid või hoiatusi neile, kes näevad meid kui viirastusi tulevikust, kirjutades üles iga meie sõna. Me lihtsalt lõpetame nendega kõnelemise, ehkki vanad kroonikad tõestavad, et nad ootasid sadu aastaid, et me tagasi tuleksime – asjata.”

      Ta võttis lonksu vett, et mõtetes selgust saada.

      „Aga teine valik on samuti mõeldamatu. Ma olen sündinud agentuuri, sündinud vennaskonda – ükspuha, kuidas seda nimetada. Ma pole lihtsalt üks agent, ma olen ka sõnumitooja. Ma astun kord nädalas Raskesse Valgusesse, et informatsiooni ajas tagasi anda. Ma olen seda teinud kahekümneaastasest saati. See on minu saatus. Milline jõud sunniks mind loobuma vabast tahtest? Milline muutus peaks minu sees või meie ühiskonnas toimuma? See hirmutab mind rohkem kui kujutlus maailmalõpust.”

      Pärast väikest pausi jätkas agent Nowan ühe järjekordse kummaliselt kahemõttelise märkusega.

      „Kas te ei arva, et tänane titaaniintsident on kuidagi seotud nullpäevaga – et see võib olla päästik, mis vallandab sündmusteahela, mis viib… nojah, lõpu juurde?”

      „Arvan küll,” nõustus Trebor, ehkki ta ei suutnud kolleegi loogikaga kaasa minna.

      „Ma olen kindel, et oleme mõlemad homme palju targemad pärast seda, kui oleme ellujäänud meest küsitlenud,” lausus agent Nowan. „Mul on ka tunne, et selle ülekuulamise põhjal muudab teie homne ettekanne kõike seda, mida me arvame teadvat.”

      III: A. D. 2345

      Uues kehas ärgates tundis Trebor end nagu madu, kes on vana naha maha ajanud ja tajub nüüd iga liigutuse juures valu. Uus keha oli talle võõras, liiga vastuvõtlik ja tundlik, muutes külluslikult intensiivseks kõik, mida ta nägi ja kuulis. Liiga kena ja õiges proportsioonis, tekitades temas kadedust. Ta tundis end nagu maskiballil, kus külalistele on antud võimalus olla keegi teine, kuni nad hakkavad järk-järgult oma uusi identiteete ise uskuma.

      Ta polnud valmis vastu võtma seda uuesti pakutud nooruse, ilu ja vitaalsuse reaalsust, mis – nagu ta teadis – oli petlik. Taolised laenatud võimed tekitasid meestes janu enama järele ja taoline janu võõrandas nad reaalsusest.

      Ta oli sisse maganud.

      „Ma olen sööklas,” oli agent Nowan talle sõnumi saatnud. See oli saabunud kahe tunni eest.

      Trebor oli iseenda peale maruvihane, sest oli hommikul esimese asjana taas kolleegile alla jäänud. Samavõrra vihane oli ta siis, kui mõte läks tagasi nende eelmise õhtu kohtumisele. Agent Nowan oli ilmselgelt tema peal mingeid psüühilisi võimeid rakendanud, saades tema põhjendatud usaldamatusest ja eelarvamustest kergesti jagu. Ta pidi täna rohkem valvel olema, näitama selgroogu. Ehkki see oli kõigest maskeraad, ei soovinud ta selle kahtlase olevusega sõbraks saada.

      Kui ta oma ruumidest välja astus, tõusis kohalik ohvitser püsti ja teretas.

      „Kas kinnipeetav on täielikult toibunud?” küsis Trebor.

      „Ma kardan, et on halbu uudiseid, sir,” vastas ohvitser. „Ta suri.”

      Ootamatule sõnumile järgnenud vaikusehetkes kuulis Trebor, kuidas ta keha hambaid krigistas.

      „Suri?! Millal?”

      „Umbes tunni aja eest, sir.”

      „Kas ta keha ei taastunud?”

      „Ta lihtsalt lõpetas toimimise. Kogu ajutegevus peatus. Kõik katsed teda elustada ebaõnnestusid.”

      Trebor istus. See oli midagi, mida ta polnud ette näinud, polnud isegi kartnud.

      „Sellist asja pole kunagi varem juhtunud,” lisas ohvitser. „Meie meeskond on taastanud lugematul hulgal kahjustada saanud kehasid, alati edukalt.”

      Milliseid suuri lootusi oli ta endale lubanud! Ta oli ennast veennud, et see mees, kes oli heitnud pilgu pimedusse, oli toonud endaga kaasa mingisugust salapärast teadmist teispoolsusest, mingisugust moondunud, ent asjakohast tõde, mis elas ja millega ei saada kokku valguses, vaid varjudes.

      Just seetõttu ta ei lootnud ega unistanud kunagi.

      Oleks parem lihtsalt ringi keerata ja ära minna, mõtles Trebor endamisi. Aga ta pidi enne Keskusesse naasmist teada saama nii palju kui võimalik. Tema ettekandeni – millest ta polnud sõnagi kirja pannud – oli veel jäänud kuus tundi. Ta oli rajanud liiga palju lootusi sellele ülekuulamisele, mis oli tühistatud kõige kõrgemalt võimalikult tasandilt. Nüüd tahtis ta ise asja uurida, mitte õngitseda inforaasukesi agent Nowanilt, kes teadis kahtlemata ebamõistlikult palju.

      „Kas kinnipeetava tausta uuriti?” küsis ta ohvitserilt.

      „Jah, aga me ei leidnud peaaegu midagi,” vastas ohvitser. „Tal olid ulatuslikud põletushaavad, samade vigastuste tõttu hukkusid ka teised intsidendis osalenud mehed. Me ei leidnud isikukiipi, nii et me arvame, et ta oli selle eemaldanud.”

      „Soov omada erinevaid identiteete viitab mingisugusele kriminaalsele minevikule,” mõtiskles Trebor. „Ma pole palju aastaid identiteedivahetusest kuulnud. Arvasin, et see on võimatuks tehtud.”

      „Kus eksisteerib soov midagi teha, leitakse võimalus. Peale selle,” lisas ohvitser, „näis ta olevat geneetiliselt puhastatud.”

      „Seda