Lux Gravis. Raske Valgus. Mart Sander

meetmeid. Me teame, et kolme päeva pärast peaks juhtuma midagi seletamatut, millele on nii kaua viidatud kui maailmalõpule – mina pean seda piisavalt meeleheitlikuks.”

      „Ära tee nalja, Cato,” noomis Trebor endast mitu korda vanemat meest nii, nagu mõni võiks noomida oma vanaisa.

      „Loe kroonikaid,” julgustas Cato teda. „Ma olen veendunud, et lahendus peitub üleskirjutatus, oodates, et mõni ergas noor mõistus selle avastaks.”

      „Mul on kroonikad peaaegu peas ja ma olen kaevanud läbi tuhandeid lehekülgi igapäevaseid aruandeid. Sama on teinud tuhanded teised agendid. Ma pole mitte midagi leidnud.”

      „Aga sa ei tulnud siia lihtsalt hingelist juhatust saama, õige? Sa oled liiga tugev, et vanduda alla hetkelisele nõrkusele.” Cato terav pilk puuris veelgi teravamalt Treborit.

      „Sul on õigus,” noogutas Trebor. „Ma tahan, et sa annaksid korralduse viia mind kolmandasse osakonda, küsitlema viimases titaaniintsidendis ellujäänut.”

      „Kas toimus intsident? Ellujäänuga? Kust sa sellest kuulsid?” küsis Cato aeglaselt, ent Trebor polnud kindel, kas direktor oli uudisest üllatunud või kontrollis, mida täpselt Trebor teab.

      „Mõned mu luureohvitserid sattusid selle info peale,” ütles Trebor, lootes, et sellest üldsõnalisest selgitusest piisab. „Nii palju kui mina aru saan, on see esimene kord, mil leiti ellujäänu. Kui sa annad selle korralduse kohe praegu, võin ma olla esimene, kes ta üle kuulab. Tema küsitlemine võib anda mulle midagi olulist, mida homme öelda. Midagi sellist, mida poleks tuhandeid kordi varem kedratud.”

      „Sa lihtsalt küsi ta käest − miks?” ütles Cato.

      „Miks mida?”

      „Miks nad teevad seda, mida teevad. Miks nad valivad võimaluse olla rahulolematu maailmaga, mis pakub neile ennenägematul hulgal rahu ja jõukust.”

      „Alati on olnud neid, kes mässavad ühiskonna vastu, mis on teinud nende elu liiga mõnusaks,” vastas Trebor. „Mineviku anarhistid. Enamikul neist oli liiga palju vabadust, aega ja raha.”

      „Mis on mässamise mõte praegu, kui lõpp võib olla ainult loetud päevade kaugusel?”

      „Meie mõtleme niimoodi. Kodanikud ei tea sellest väljavaatest midagi.”

      „Õnnelikud närukaelad,” pomises Cato. „Aga sul on minu nõusolek ja täielik voli minna juhtumit uurima. Ma lasen kolmandal osakonnal end sinu vastuvõtuks valmis panna, kohe kui sa oled valmis minema.”

      „Ma olen valmis.”

      „Aga ole ettevaatlik.”

      „Mille suhtes?”

      „Selle mehe suhtes.” Cato hääl oli vaibunud sosinaks. „Ta erineb sinust ja minust. Ta on näinud pimedust.”

      „Ka mina tunnen pimedust.”

      „Sinu põlvkonda on säästetud lähedasest kokkupuutest kurjusega, mis pesitseb sügaval inimese hinges.”

      „Ma olen uurinud inimkonna koleduste ajalugu.”

      „See on hoopis midagi muud,” jäi Cato enda juurde. „Ükskõiksus inimese hinges ja kaastunde puudumine, mis on sundinud meid tegema üksteise vastu kirjeldamatuid asju, on olnud peaaegu kaks sajandit blokeeritud. Ma mäletan ikka veel episoode oma lapsepõlvest, kui poisid nautisid endast nõrgematele haiget tegemist ja kiusamist. See kõik lõppes üleöö, kui tööd alustas esimene empaatiasagedusel kiirgav majakas. Me nimetasime seda hingemasinaks. Tellimuse peale tehtud hinged neile, kes olid sündinud ilma hingeta. Kaastunne ja empaatia, mida kogetakse vahetult ja kollektiivselt. Teadus oli võimeline teoks tegema selle, mida religioon, filosoofia ja psühholoogia polnud suutnud. Nii et ära arva mitte hetkekski, et sa oled valmis kohtuma tõelise kurjusega nõnda, et see sind ei mõjutaks, noor mees!”

      „See mees, see ellujäänu – ta ei pruugi üldse halb inimene olla,” vaidles Trebor vastu. „Võib-olla tal lihtsalt vedas, et ellu jäi, ja nüüd ta kiidab pääsemise eest Jumalat.”

      Cato ei vastanud kohe, vaid libistas kõhna sõrmega üle klaasi serva, tuues kuuldavale vaevukuuldava vilistava heli.

      „Kas sa tead agent Nitrami juhtumist?” küsis ta siis.

      „Kas ta mitte ei uurinud paljude aastate eest esimest titaaniintsidenti?” üritas Trebor meenutada. „Ja kas ta ei surnud peagi pärast seda, üsna noorelt?”

      Cato noogutas, siis aga raputas pead.

      „Jah ja ei. Ta tõepoolest uuris, aga tema surm… see ei juhtunud päris niimoodi.”

      „Sellest pole ma kunagi kuulnud,” lausus Trebor.

      „Peaaegu keegi ei ole,” sõnas Cato. „Seetõttu ma peangi rääkima sulle midagi, mida on teadnud ainult käputäis inimesi.”

      „Hea küll,” lausus Trebor vastumeelselt. Ta ei tahtnud eriti kuulda asjust, mille teadmine võis temale või info avaldajale ohtlik olla.

      „Agent Nitram oli üks rahutu hing – kahetsusväärsel moel üsna sinu sarnane,” rääkis Cato. „Ma kasutan seda sõna seetõttu, et liigagi tihti võib uudishimu meid hukatusse viia. Ma mäletan seda juhtumit väga selgelt. Ma olin sellal sinust veidi vanem. Grupp kodanikke oli avastanud vana titaanihoidla, ühe maa-aluse võlvkeldri. Olime agentuuris arvanud, et meil on arvel kõik hoidlad, mis olid ehitatud viimase sõja ajal, kui esimest korda kasutati elektromagnet- ja ultrahelirelvi. Aga need varjendid ehitasid tolle ajastu sõjaväelised valitsused ülisalajaste projektidena, et majutada valitsuse tippametnikke, ja dokumentatsioon hävis sõjas. Me arvasime, et kõik need hoidlad on lammutatud või sisse varisenud. Nagu selgus, jäid mitmed arvele võtmata ja head kodanikud komistavad aeg-ajalt nende otsa, olgu siis tahtlikult või mitte.”

      „Tahtlikult?” küsis Trebor. „Mulle jäi mulje, et need on kahetsusväärsed juhused.”

      „Esimene kindlasti oligi,” selgitas Cato. „See juhtus peaaegu kakssada aastat pärast sõda. Keegi ei mäletanud enam hoidlate olemasolu. Esimene rühm oli lihtsalt üks tsiviiluurijate meeskond, kes avastas maa-aluse ruumi ühe ehitusprojekti käigus. Esimene intsident oli üks suur ja sünge mõistatus. Kui rühm leiti surnult ja sai selgeks, et nad olid tapnud üksteist kõige julmemal moel… Viie põlvkonna jooksul polnud midagi taolist juhtunud! Sa saad aru, kuidas see mõjus vaestele meestele, kes juhtunut uurima pidid.”

      „Kas sina polnud mitte üks neist?” küsis Trebor ettevaatlikult.

      „Olin. Ja see muutis mind. Kahjuks oli see alles sündmustejada algus.”

      „Mis viis agent Nitrami surmani?”

      „Lõpuks jah. Tookord me ei mõistnud, mis juhtus inimestega nende sügavate varjendite sisemuses. Alles hiljem saime aru, et titaanikeldrid olid nagu pimedusetaskud, mis blokeerisid üleilmse empaatiakupli. Kui inimesed sinna sattusid, olid nad hingemasina mõju alt väljas. Õrn surve, mida see sagedus meie otsmikusagarale avaldab, katkes. Aga keegi ei osanud oodata, et masin polnud tegelikult meie aju ega hinge muutnud. Peaaegu sajandipikkune signaali mõjuväljas viibimine ei olnud meis hävitanud tungi halba teha – vaid oli selle lihtsalt lülitanud ooterežiimile sellesse aju ossa, millele meil polnud juurdepääsu seni, kuni sageduse edastamine ei katkenud. Ma arvan, et mahasurutud kurjus viibis inkubatsiooniseisundis nagu mürgise ämbliku munad. Meie tume pool muutus nähtamatuks pimesooleks, mis meid ei häirinud, ent säilitas endas võimaluse, et ühel päeval puhkeb põletik, mis meid tapab. Kui turvasüsteem oli maha võetud, väljendus see äärmusliku vägivalla ja enesehävitusena.”

      „Kas agent Nitramiga nii läkski?”

      Cato noogutas.

      „Tema uudishimu ajas ta tagasi maa-alusesse ruumi, üksinda. Ta ei rääkinud mitte kellelegi. Keegi meist ei teadnud, et ta oli uuesti alla läinud, aga loomulikult oli see turvasalvestistel näha, kui me juhtumit hiljem uurisime. Kui ta välja tuli, ei olnud ta enam endine. Ta oli kohtunud pimedusega enda sees – ma arvan, et see oli ta ära nõidunud.”

      „Ära