Lux Gravis. Raske Valgus. Mart Sander

välimusega.

      Asi polnud pelgalt ideaalses kehas, mis tekitas usaldust ja sümpaatiat, vaid ka täiuslikult tasakaalustatud mõistuses, mis näis seda juhtivat.

      „Kuidas Keskuses läheb?” küsis agent Nowan. „Ma pole seal ilmatuma aja käinud.”

      „Hästi,” pomises Trebor. Ta vihkas ebamäärasust. Mida tähendas ilmatu aeg agent Nowanile? Kümme aastat? Kümme sajandit?

      „Oli tore taas Catost kuulda,” jätkas agent Nowan. „Ta pole mind väga ammu ühegi juhtumi peale füüsiliselt appi palunud.”

      „Sest juhtumeid pole olnud,” ütles Trebor. „Me elame ideaalselt turvalises maailmas, kus pole üle kümne aasta ühtegi kuritegu toime pandud.”

      „Ja ikkagi – siin me nüüd siis oleme,” tõdes agent Nowan. „Ja meid mõlemat nimetatakse endiselt agentideks, ehkki see, millised olid agendid ajal, kui hingemasin polnud veel sisse lülitatud, on vaid hämar mälestus.”

      „Kõlab, nagu te oleksite empaatiakupli vastu,” kortsutas Trebor kulmu. „Otsekui igatseksite taga neid metsikuid aegu, kui rahvad sõdisid üksteise vastu.”

      „Sugugi mitte.” Agent Nowan jäi rahulikuks ja sõbralikuks. „Ei saa olla halvemat kui see, et üks inimene tapab teise. Kas teate, milliseid meetodeid katsetati inimeste kontrolli alla saamiseks enne seda, kui empaatiasagedus avastati?”

      „Ei, mitte eriti.”

      „Ja kas teate, et just selle sageduse otsimine põhjustas kõige hukatuslikuma sõja läbi aegade?”

      „Mida te silmas peate?” Trebor tundis, kuidas kuklakarvad püsti tõusevad.

      Agent Nowanist kiirgus kõigeteadmist.

      „Umbes kaks ja pool sajandit tagasi oli keemia kasutamine ainuke viis meie käitumist muuta. Tulemus sai tuntuks „armastuse tabletina”. Võtsid ühe sisse ja sinu üle võttis võimust raugus, ilma et see oleks vähendanud su tulemuslikkust või intellektuaalset võimekust. Seda tervitati kui rahutabletti, mis lõpetab sõjad ja vägivalla igaveseks. Üsna kindlasti lõpetaski – nende jaoks, kes seda tarvitasid. Tablett tehti viivitamatult kohustuslikuks ja umbes pool Maa elanikkonnast võttis seda regulaarselt. Aga teine pool ei võtnud. Meie valitsus püüdis seda lisada salaja nende veevärki, piserdada nende kasvavale viljale, aga selle aine tootmine oli väga kallis ja varsti need katsed lõpetati. Loodeti, et kui nähakse suuremat osa maailmast elamas jõukas harmoonias, siis tunnevad ülejäänud soovi ühineda õndsate rahvastega. Aga seda ei juhtunud. Seal, kus meie nägime rahu ja õnne, nägid nemad nõrkust, ning nad koondusid nagu verekoerad, rünnates igast küljest, külvates hävingut, samas kui meie valitsus arendas kiirustades välja uut tüüpi tabletti – et muuta meid metsikuteks ja verejanulisteks. Seega – meie põhjustasime selle sõja. Mitte ahnuse ja vihkamisega, vaid armastuse ja sallivusega.”

      „Mina arvasin, et selle sõja tingisid keerulised usulised põhjused,” mõtiskles Trebor.

      „Kahjuks ei kujutata ajalugu enam adekvaatselt.” Agent Nowan näis kahetsust tundvat. „Vägivald ja ebaõiglus on välja juuritud, nii et keegi meist ei puutu nende nähtustega enam kokku. Aga kas teil on aimu, kui paljudele kunsti- ja muusikateostele sõda inspiratsiooni andis? Kui palju raamatuid sellest kirjutati?”

      Trebor vastas lähtuvalt ametlikust seisukohast. „Otsus tehti pärast Viimset sõda – mitte lubada inimestel vägivalda imetleda, mis tahes vormis.”

      „Võib-olla oli see hea otsus,” nõustus agent Nowan, kes ametliku kontseptsiooniga kahtlemata tuttav oli. „Võib-olla on inimkond parem, kui pole neid tuhandeid ja tuhandeid maale, raamatuid, oopereid ja filme, mis loodi kunagi selleks, et õpetada enamust vähemuse kannatuste kaudu.”

      Korraga kallutas ta end Trebori poole ja tasandas häält.

      „Aga kas te ei tunne kas või natukene uudishimu?” küsis ta.

      „Mille suhtes?” Trebor tõmbus kergelt võpatades eemale.

      „Kõige suhtes, mis oli kunagi miljonite inspiratsiooni ja imetluse objektiks?”

      „Enamikku mineviku ilmalikust kunstist ja meelelahutusest peetakse sobimatuks ja see on käibest kõrvaldatud, et see inimesi ei mõjutaks ega üles kütaks,” tsiteeris Trebor sõnu, mis olid talle meelde jäänud kooliajast.

      „Jah…” Agent Nowan oli nii lähedal, et Trebor tundis ta hingeõhku oma näol. „Aga kas te olete nii tugev, et söandada astuda sellesse keelatud tsooni ja jääda sellest ikkagi puutumata?”

      „Minu meelest peaksime alustama ülekuulamisega,” ütles Trebor. Talle ei meeldinud, kuhu see jutt tüüris. Kohe üldse ei meeldinud.

      „Kas te võiksite meid nüüd kinnipeetava juurde viia?” küsis ta ohvitserilt, kes oli uksele ilmunud.

      „Ma kardan, et sellega tuleb oodata,” vastas ohvitser. „Tema vigastuste iseloom oli ta siiatoomise hetkel ebaselge; need osutusid raskemateks, kui me esialgu arvasime. Me püüdsime teda ärkvel hoida, aga umbes viie minuti eest kaotas ta teadvuse. Me taastame praegu tema elutähtsaid organeid ja hoiame teda kunstlikus koomas.”

      „Ja kui kaua see aega võtab?” hüüatas Trebor ärritunult.

      „Ta võib olla võimeline suhtlema kaheteistkümne tunni pärast.”

      „Kaksteist tundi!” ahmis Trebor õhku. „See tähendab, et… et ma ei saa teda üle kuulata enne homme hommikut!”

      „Näib nii,” nõustus ohvitser, kes oli Trebori ärrituspurskest jahmunud. „Aga pole vaja tagasi ajuporteeruda. Me majutame teid mõlemat hea meelega täna ööseks siia ja teile pakutakse kõike, mida vajate. Kui tunnete vajadust mõne isikliku eseme järele, siis on meie transbüroo kvantportatsiooni meeskond ööpäev läbi teie käsutuses.”

      „Aga ma ei saa jääda siis veel üheks päevaks…” pomises Trebor endamisi masendunult.

      Agent Nowan, kes oli tema ahastust vaikides jälginud, pöördus ohvitseri poole.

      „Kas te juhataksite meid söögiruumi? Ma arvan, et agent Trebori uus keha saaks korralikust vanamoodsast õhtusöögist jõudu juurde.”

      „Ma ei söö õhtuti!” hüüatas Trebor ängistunult.

      „Noo-noo, te ei pea selle pärast täna muretsema,” muigas agent Nowan. „Teie põhikeha võib jääda lahuste ja lisandite peale. Kasutage uut poolküpse veiseprae nautimiseks.”

      Trebor kangestus.

      „Te ei mõtle ometi tõsiselt, et ma hakkan sööma surnud looma?” küsis ta õudust tundes.

      Agent Nowan muigas taas.

      „Te seal Keskuses püüate ikka iga hinna eest nii askeetlikud olla. Võiks arvata, et te olete endiselt see range mungaklooster, mis te olite tuhat aastat tagasi. Ärge mängige pühakut. Ma oletan, et kolmanda osakonna köök pakub mitmesugust tahke toidu valikut, sealhulgas liha?”

      Ohvitser noogutas.

      Agent Nowani suhtumine oli ärritav, ent Trebor järgnes talle pahuralt söögiruumi. Tema kohusetunne ja väärikus käskisid tal eemale hoida ning mossitades kannatamatult homset oodata, ent mõistatuslikul kolleegil näis ta üle olevat kummaline mõju, mis sundis teda kuuletuma. Suures söögiruumis oli käputäis ohvitsere ja agente, kes silmitsesid tulijaid varjamatu uudishimuga. Nende mõlemaga käis kaasas teatav maine.

      „Nii et millega siis üks agent tänapäeval tegeleb?” küsis agent Nowan, kui nad olid istet võtnud.

      Trebor vaatas pooltühjas söögisaalis ringi. Kõik tundus rahulik ja tasakaalus, aga tema teadvus, mis kohanes ikka veel raskelt uimastatud ajutise ajuga, tajus tõsise rahutuse võnkeid, mis olid viimasele põlvkonnale nii hästi tuttavad.

      „Uurimistööga,” mühatas ta. „Agentide ülesanne on uurida nullpäevaga seotud hüpoteese.”

      „Ja on neid palju?”

      „Agente või hüpoteese? Nii