Lux Gravis. Raske Valgus. Mart Sander

x Gravis. Raske Valgus

       I OSA

      Küsimus kõigile vastustele

      I: A. D. 2345

      Sõnumeid ei tulnud enam.

      See fakt, see idioom oli hakanud valitsema terveid sugupõlvi. See oli hakanud muutma ja asendama kõiki teisi veendumusi, tõustes järk-järgult prioriteetide hierarhias, kuni kõik muu oli ebaoluline. Ja samas polnud keegi väljaspool agentuuri võrku sõnumite olemasolust isegi mitte kuulnud.

      Nende saabumine oli lõppenud ootamatult ja ammu, kuus ja pool sajandit tagasi. Miks – see oli endiselt teadmata.

      Esialgu oli üleüldine seisukoht, et maailma eksistents oli lõppenud. See tundus loogiline, see pakkus isegi mingit kummalist turvatunnet. Lõpu kuupäev näis nii kaugel, nii ebareaalne, et isegi oma kohutavuses ei suutnud see arusaam eriti kedagi korralikult raputada.

      See oli juhtunud süütu põlvkonna ajajärgul, keda oli õnnistatud teadmatuse ja arusaamaga, et aeg ei lõpe iial. Neile olid järgnenud kahtlev põlvkond, sõjakas põlvkond, kes peaaegu hävitas iseenda, ja seejärel leppiv põlvkond, kes lasi end peaaegu maamunalt pühkida. Vahepeal oli olnud veel põlvkondi, aga need olid minetanud koos kõigi teistega tähtsuse, kuni sündis viimane põlvkond. Juba sajandeid oli teada, et just nemad katkestavad sõnumite edasiandmise traditsiooni, millest nende maailm oli sõltuma hakanud. Nüüd oli nende ülesanne lahendada mõistatus, avastada ellujäämise võrrand või leida õigustus väljasuremiseks.

      Ühel hetkel olid nad loobunud esimesest valikust.

      Ja ikkagi olid maailm ja ühiskond ideaalses korras, asjad kulgesid paremini kui kunagi varem. Sajandite jooksul oli üks põlvkond teise järel pannud ajud tööle ning loonud Maal ja kosmoses imelisi asju. Oma saavutuste valguses olid nad kaotanud teeotsa, mis viiks neid müsteeriumi lahendamisele lähemale.

      Uksele koputati ja sisse astus kaks nooragenti, silmis varjatud erutus. Agentuuri asjalikus ja üsna emotsioonitus maailmas näisid nad nagu elevil lapsed, kes peavad veel õppima, et sellal, kui vanemad kolleegid tööd teevad, ei tohi neid häirida. Ent Trebor teadis, et varsti on neid õpetatud süsteemi austama.

      „Te esitate oma aruande homme, eks ole?” küsis üks.

      „Tundub, et pean,” nõustus Trebor paratamatusega.

      „Meie tuleme vaatama,” ütles teine noor mees. „Me ei jäta kunagi ühtegi esitlust vahele. Me usume teisse jäägitult.”

      „Jah, te olete legend,” lisas esimene.

      „Palun ärge kütke ootusi liialt üles,” tõrjus Trebor, tundes kerget ebamugavust pealetükkiva imetluse ees. Ta ei pannud väikest meelitust üldjuhul pahaks, aga ta oli suure pinge all ja kuigi mehed püüdsid toetust avaldada, rõhutasid nad, et temalt oodatakse palju, samas kui tal polnud peaaegu midagi pakkuda.

      „Me peame,” ütles teine praktikant vaikselt. „Kui me ei saa kinni haarata igast lootusesädemest, mis meile siis järele jääks…?”

      Pärast ebamugavat vaikusehetke sai esimene mees optimistlikuma meeleolu tagasi.

      „Te andsite meile korralduse informeerida teid kõigist olulistest sündmustest,” ütles ta. Mehed töötasid kommunikatsioonikeskuses, töödeldes suurel hulgal informatsiooni, nii ebaolulist kui ka olulist. „Põhjaaladel on toimunud veel üks titaaniintsident.”

      „See on kahetsusväärne,” märkis Trebor häiritult. „Meil pole seda juhtunud nüüd juba… ilmselt üle kümne aasta. Palju hukkunuid on?”

      „Seitse,” vastas praktikant. „Ainult et sel korral on üks ellujäänu!”

      „Ellujäänu? Tõesti?” Trebori silmad läksid veidi suuremaks.

      „Jah. Teda hoitakse praegu kolmanda osakonna kõrgeima turvatasemega kinnipidamiskohas.”

      „Kas teda on küsitletud?” uuris Trebor.

      „Kahjuks on kogu juhtum rangelt salastatud. Pole avalikku teavet. Pealegi võeti ta vahi alla alles kümne minuti eest.”

      „Kui aus olla…” täpsustas noorem mees ettevaatlikult, „ei ole esitatud isegi ametlikku aruannet.”

      „Veel,” lisas teine kiiresti.

      „Ja et kuidas te siis…” Trebor laiutas küsivalt käsi.

      „Me sattusime täiesti juhuslikult peale mõnele kolmanda osakonna eriüksuse sõnumile,” aimas teine agent-praktikant ta küsimust ette. „Me ei luuranud nende järele. Me pole teinud midagi seadusevastast.”

      „Noh, ma olen kindel, et ametlik aruanne on nüüdseks juba esitatud,” mõtiskles Trebor, ehkki teadis, et oleks pidanud alluvaid natukenegi võimupiiride ületamise eest noomima.

      „Ka meie oleme selles kindlad, sir,” nõustusid mehed. „Me lihtsalt tahtsime, et teie sellest esimesena teada saaksite.”

      „Tänan teid, agendid,” ütles Trebor väikese pausi järel, austades praktikante tiitliga, mille nimel need veel töötama pidid.

      Minuti pärast oli ta direktor Cato juures. Mitte igaüks polnud Keskuse ühe tähtsaima mehe kabinetis oodatud, aga vana mees oli Trebori mentor ja Cato uks oli talle alati avatud.

      Trebor leidis vanemohvitseri suures tugitoolis istumas, silmad suletud. Trebor andis oma saabumisest märku kerge köhatusega. Cato ei reageerinud. Tema nahk tundus külmas hämaras valguses läbipaistev, kergelt paokil huuled olid kuivad ja pragunenud. Treboril jäi hing kinni, kui ta märkas põrandal lebavat pliiatsit, mis oli maha kukkunud, kui seda hoidev käsi oli lõtvunud.

      „Sinu teenistuses, agent Trebor,” kostus õblukesest, pärgamenditaolisest kehast nõrk hääl.

      Trebor ohkas kergendatult. Isegi päeval, mil iga viimane kui inimene kogu agentuuride võrgustikus valmistus kohtuma lõpuga, oli üksikisiku surm ikkagi midagi erakordset.

      „Ma lihtsalt mõtisklesin.” Vana mees avas silmad.

      „Millest?”

      „Surmast.”

      „Me teame, et surma ei ole olemas, seetõttu pole midagi karta,” tegi Trebor loogilise järelduse.

      „See pole surmahirm,” ütles direktor Cato. „Ma mõtlesin juba noore poisina surmale. Aga ma ei mõelnud kunagi, et see on nii kaugel.”

      „Sul vedas, et sündisid esimesse pikaealiste põlvkonda.” Trebor valas kahte klaasi vett.

      „Ma pole selle vedamise osas nii kindel.” Cato oli ikka veel mõttesse vajunud. „Kui ma veel poisike olin, oli oodata, et ma elan ehk saja-aastaseks, vaevalt et rohkem. Ühtäkki pikendas teadus seda väljavaadet kaks korda. Kas see on kahekordistanud ka elu sisu? Tegelikult mitte. See on pannud meile õlgadele topeltsuure mälestuste ja kahetsuste koorma. Surma edasi lükates on see pannud meid võtma elu kui enesestmõistetavust. Ja nüüd me – peaaegu kahe sajandi vanused inimesed – hoiame oma eksistentsist kümne küünega kinni, sest see on ainus, mida tunneme.”

      Ta vaatas Treborile otsa, tema niisked silmad polnud kaotanud kübetki sellest läbitungivast teravusest, mida kartsid tuhanded.

      „Kas sa muretsed homse ettekande pärast? Pole vaja,” ei andnud ta Treborile võimalust vastata.

      „See pole mure,” raputas Trebor pead. „See on täieliku mõttetuse tunne. Miks ma peaksin astuma kogu võrgustiku ette ja raiskama hingeõhku sellele, et räägin midagi tähtsusetut?”

      „Siis muuda see tähtsaks!”

      „Sa oled halastamatu, Cato.” Trebor istus mentori vastu. „Mul on vähem kui kakskümmend neli tundi aega ja nüüd tahad sa, et ma leiaksin midagi, mida aastatepikkune uurimistöö pole suutnud leida!?”

      „Sa töötad kõige paremini pinge all, Trebor. Oled alati töötanud, isegi siis, kui olid alles laps.”

      „Mitte keegi ei tööta pinge all hästi!”

      „Siiski, paljud,” tõstis Cato tõrjuvalt käe. „Paljud õpivad nägema asju teisiti alles siis, kui satuvad pinge alla. Seepärast meil need ettekanded ongi. Seepärast me valimegi esinejaid juhuslikkuse alusel ja anname neile ainult kaks päeva ettevalmistuseks. Pooled neist suudavad