Keisri hull. Jaan Kross

kiitsakas ja väheldast kasvu, olin ma, nagu isa ütles, oma vihase töörügamisega päris sitkeks poisiks kasvanud ja viimaks oma meheks-saamisega nõnda kaugel, et isa hakkas järjest sagedamini talu minu kätte andmisest juttu tegema.

      1813-nda aasta kevadel käskis meie kahekümneaastane mõisapreili Sabine von Berg Eeval mõisa tulla ja pani talle ette oma toaneitsiks hakata. Ema vaatas selle peale kuidagi sallivamalt, aga isa oli kurjasti vastu. Olgu peale, et vana rentnikuhärra ainult harva Holstresse juhtus ja juba üle seitsmekümnene oli, nõnda et temast tüdrukuterikkujat enam karta polnud, ja olgu peale, et tema poeg oli kolmandat aastat Punapardi vastu sõdimas – liiga palju oli ikkagi kuuldud mõisatoaneitsite teada-mis-viisil kiivavedanud lugusid… Aga Eeva otsustas oma saatuse juba seekord oma peaga, mis tal seda hõlpsam oli, et isa ja ema asja peale siiski ühtemoodi ei vaadanud.

      „Mitte midagi minuga ei juhtu, mida ma ise ei taha!” – see oli Eeva vastus. Ja mõisa tema läks. Ja peab ütlema: ehk küll temaga kõige ettenägematumad asjad pidid juhtuma, jäi talle ometi õigus.

      13-nda aasta sügisel tuli noorhärra Paul von Berg sõjaväljalt Holstresse käima, Ja temaga tuli kaasa tema polgukaaslane polkovnik Timotheus von Bock. Kellest varsti rääkida teati, et tema pidi olema keisri enese isiklik sõber.

      Mis seal mõisas juhtus ja mis seal juhtumata jäi, seda ei ole mina Eeva käest eluilmas küsinud. Aga jutud läksid sedamaid lahti. Et preili Sabine oli sellesinase oma venna semu iseenesele välja valinud ja ka tema härra papa ja proua mamma olid seda iseenesestmõista asjaks arvanud. Aga siis, ühel selgel mihklikuu hommikul, ratsutas seesinane härra Bock ühekorraga Kannuka õue. Ma mäletan seda otsekui eilset päeva. Sest meie Eeva oli tal põigiti hobuse laudja peal ühes.

      Härra Bock hüppas õuemurule maha ja tõstis Eeva enese juurde ja ordenites mundri asemel oli tal seljas lihtne valgest lõuendist kuub ja niisamasugused püksid jalas, aga säärikud olid tal ohvitseri omad küll.

      „Kas isa on toas?” küsis Eeva – ja mina ütlesin: „Toas neh,” ja panin rangid talli ukse külge rippu ja läksin neile tuppa järele.

      See härra Bock rääkis maakeelt ja isegi õige viisakalt, aga ikkagi oli tema kõnel see sakslaste napp ja naksakas ja äramoonutav viis küljes, mis mind koguni siiamaani vastumeelsusest kergelt nõksatama ajab. Isa oli laua tagant püsti tõusnud ja ema seisis kolde ees, võiastja kaas just nagu kilbiks käes. Härra Bock küsis isa käest:

      „Kas sina oled Kannuka peremees Peeter?”

      „See ma olen.”

      „Mina olen Timotheus Bock, Võisiku mõisast, siitsamast Viljandi kreisist, Põltsamaa alt.”

      Ta sirutas üle laua isale käe, aga isa ei võtnud seda vastu. Ma arvan, et küll vähem keeldumise kui lihtsalt arusaamatuse pärast, et üks parun võib talle niimoodi äkki terekätt pakkuda.

      „Peeter, mina olen pidanud sinu tütre Eevaga nõu kokku. Mina tahan võtta tema omale naiseks. Aga see peab sinu nõusolekul sündima.”

      Ema oli näost valge kui kasetoht. Isa pigistas sinakate küüntega perelaua serva ja ma nägin, kuidas ta kukal aina enam punetama lõi. Eeva vaatas lauale ja oli vait. Isa ütles:

      „Härral ei ole maakeel vist päris selge. Härra tahtis ütelda, et ta tahab võtta minu tütre omale litsiks. Aga selleks isa nõusolekut ei küsta.”

      „Eeei!” hüüdis härra Bock ja vaatas isale rõõmsate hele-hele-hallide silmadega otsa. „Istu!”

      Ta istus ise kaksiti pikale pingile ja ka isa oli sunnitud istet võtma.

      „Kuula. Mina seletan sulle kõik ära.”

      Ja siis ta seletas. Et sellest peab tulema tõeline abielu. Et see käib suure plaani sisse, mille järgi tema elada on otsustanud. Et tema tahab tõestada selle läbi kõigi kordaläinud inimeselaste võrdsust looduse ja jumala ja ideaalide ees. Et tema on kolm nädalat Eevat vaadelnud ja leidnud, et Eeva on temale armas ja tema Eevale ka. Ta küsis Eeva käest: „Eeva, ütle, kas see on tõsi?” Ja Eeva ütles: „On.” Ja et see polevat õieti kellegi muu kui tema enese ja Eeva ja nende kummagi vanemate asi, aga kuna tema isa ja ema on surnud, siis olevat see veel ainult Kannuka Peetri ja tema Anne asi. Ja nüüd tahtvat tema saata Eeva oma isaliku sõbra Viru-Nigula õpetaja Masingu juurde, kes olevat kõige Eesti- ja Liivimaa targemaid päid. Sinna selleks, et Eeva õpiks seal tema enese ja tema lastekasvataja ja tema kojameistri käest peeni kombeid ja võõraid keeli ja raamatutarkust, sest südametarkust olevat tal enesel rohkem kui need, kes teda ei tunne, arvata mõistavad. Ja sinna pidavat Eeva jääma mitte kaheks nädalaks. Ka mitte kaheks kuuks. Ei. Viieks aastaks. Viie aasta pärast tulevat tema, Bock, ja viivat Eeva altari ette kui oma naise Jumala ja inimeste ees.

      Isa oli teda kuulates silmad kinni pigistanud. Nüüd tegi ta nad uuesti lahti ja vaatas härra Bockile otsa. Ma sain aru, et see polnud enam vihavahk, vaid kimbatusehäda, mis ta hääle kähedaks tegi:

      „…Ma olen liiga vana mees, et ma nõnda isevärki juttu tõeks arvata oskaksin…”

      „Aga see on ju tõsi! See on ju tõsi!” hüüdis härra Bock. „Kas ma pean – ” ta nipsutas õhus sõrmi, sest tal ei tulnud õige sõna meelde, „kuidas see on – schwören? Vanduma?! Kas ma pean vanduma?”

      Ta tõusis püsti.

      „Ma ei ole elu sees kunagi vandunud. Sest see, mis ma olen rääkinud, on olnud ilma selleta tõsi. Aga kui teie seda tarvilikuks peate – ”

      Ta võttis Eeva parema käe oma pahemasse kätte ja tõstis oma parema käe kaks väljasirutatud sõrme vastu meie madalat lage. Ta vaatas meile kiirgavate helehallide silmadega otsa. Ta ütles:

      „Ma vannun – iga sõna, mis ma siin rääkinud olen, on tõsi – Issanda Jumala ja minu au nimel – ”

      Ja ta tegi oma sõnad tõeks. Maailmatu masinavärk pandi otsemaid käima. Ta ostis meid kroonumõisade inspektori kaudu kahekordse hinna eest ära. Ta laskis meile priikirjad kirjutada. Arusaadavalt polnud meil pärast säherdusi asju enam Holstre mõisa all olemist. Ta leidis meile oma Võisiku maa pealt Kaavere külast esialgseks talu ja laskis meil kõige täiega sinna kolida. Meil on küll kohatu ütelda. Sest juba ülejärgmisel päeval osteti Eevale Viljandis linnariided selga ja kästi tal asjad kokku pakkida. Teener Käsper pidi ta Viru-Nigulasse pärale sõidutama ja tuli talle tõllaga Kaaveresse järele ja härra Timotheus tuli ka. Eeva seisis õues tõlla juures, linnariided seljas ja linnasaapad jalas, juba õieti ühest teisest maailmast pärit. Jumalagajätmised olid jäetud. Ema seisis, silmad märjad, meie uue ja võõra tare ukse peal. Isa patsutas rabedalt Eeva õlale ja ütles kuidagi temast mööda: „Ise tead, ise teed – ” ja ka mina olin Eeva käe juba ära surunud. Siis vaatas härra Timotheus äkitselt Eevale otsa ja ütles:

      „Eeva – sina oled kurb?”

      Ja Eeva ütles:

      „Muidugi olen mina ju ka kurb.”

      Härra Timotheus vaatas nagu abiotsivalt ühe pealt teise peale ja korraga jäid tema ärritavad helesinised silmad minu külge kinni. Ta küsis:

      „Eeva – kas sul oleks parem, kui see sinu vend Jakob tuleks sinuga ühes?” Ja ma nägin, kuidas härra Timotheuse silmad sellest mõttest veel heledamaks lõid – ma olin juba jõudnud tähele panna, kuidas tal kombeks oli välgukiirul saatuslikke plaanisid kokku seada ja neist silmapilk põlema lahvatada. „Kui ta tuleb sinuga ühes sinna õpetaja Masingu juurde ja jääbki sinna?! Ja õpib sinuga koos ja on sinu kõrval sulle vennaks ja teenriks ja toeks? Ja saab pealekauba haritud inimeseks, nagu sina saad?!”

      Asi oli otsustatud ja minu pärast ei hakatud Eeva ärasõitu mitte minutitki edasi lükkama. Sest viivitusi härra Timotheuse suur eluplaan ei tunnistanud. Ma jätsin isa-emaga sealsamas jumalaga ja istusin Eeva kõrvale tõlda. Härra Timotheus ratsutas tõlla kõrval. Mõisas leiti mulle puhtamad hilbud selga ja tunni aja pärast asusime meie Võisiku teenri Käspri ja kutsariga Virumaa poole teele. Härra Timotheus lehvitas meile õunaaia väravalt, sealtsamast, selle lubjatud telliskiviposti juurest, mida ma praegu siit oma aknast selgesti näen.