Keisri hull. Jaan Kross

Eeva vastas niisama sosinal:

      „Ükshaaval suust välja tagunud.”

      Ta pigistas silmad kinni ja ta ninajuurele tekkisid peenikesed kortsud. Ta sosistas kinnisilmi:

      „Mingi raske asjaga. Timo ütles, aga ma ei saanud aru, mis asi see oli olnud.”

      Ma vaatasin Eeva valuspinevil nägu. Ta silmad olid kinni. Tõld vappus edasi sõita ja teeäärsete kaskede varjud libisesid üle Eeva näo. Ma mõtlesin:

      Ma ei armasta seda oma õde. Ei. Liiga valmis oli tema tundmata asjade meresse kargama, niipea kui see mõisnikust poiss teda viipas. Liiga ebaloomulikkude olukordade sisse on tema hüpanud ja tirinud ka minu sinna kaasa. Jaa. Ja liiga ebaloomulikud oleksid nemad olnud ka juba siis, kui kogu tema lugu poleks rohkem olnudki kui talutüdruku abiellumine paruniga… Ei, ma ei armasta seda oma pöörast ja tõrgest ja tabamatut õde – ja ta teab seda… Aga ikkagi usaldab tema mind… Sest keda muud olekski tal õieti usaldada… Ja mina teda… vististi ka… Igatahes otsisin ma tema käe tema musliinseeliku voltide ja tõllapadja vahelt üles, tema väikese sileda ja sitke käe, ja pigistasin seda, märgiks, et ma tema usalduseavaldusest aru sain, ja tema pigistas vastu. Ma tahtsin küsida tuhandet asja. Ja peaasja: Eeva, ütle mulle – kas Timo on nüüd tõesti hull? Nagu ametlikult on tunnistatud? Või mängib ta aeg-ajalt hullu, et nad teda kasematti tagasi ei peaks toppima?…Ja veel peamisemat asja: Eeva, ütle mulle, mille eest nad seda temaga on teinud? Aga ma ei küsinud midagi. Sest ma ei tahtnud, et ta äkitselt eemale tõmbub ja et ma ta vastusest võõrale vastatud vale läbi kuulma pean… Ma ei küsinud midagi. Ma ainult silmitsesin oma õde ja mõtlesin: ülepea ei saa mina aru, kust kohast see minu õde oma pöörase iseloomu on võtnud… Vaata, missugused juuksed ta enesele vahepeal pähe laskis kasvada —

      Sealsamas, reedel, 27-ndal

      Eile õhtul segati mind. Või õieti kujutasin ma ette, et mind segatakse ja tegin proovi, kas mul õnnestub seda päevaraamatut nõnda kiiresti ära peita, et ma ka lukustamata uksega toas tema kallal kirjutada söandaksin. Peaaegu.

      Ostsin ma selle väikese musta klade Viljandist Schade juurest kaks nädalat enne meie viimast Peterburi-sõitu. Ja päevaraamatust ei mõtelnud ma teda ostes mitte. Ma plaanitsesin siia sisse mõtteteri üles panema hakata, mis ma loetavatest raamatutest leian. Mitte, et nendega siis seltskonnas uhkustama hakata, nagu poolharitud inimestel (minutaolistel!) sageli kange püüd on (ja nagu pärisharituil ilma püüdmiseta välja näikse tulevat). Ei. Lihtsalt mõtteteri iseenese tarbeks. Säherdusi, kus kahe- ja kolmesajaleheküljeliste raamatute mõte kahte või kolme ritta kokku on haaratud. Aga kui me Peterburist tagasi olime ja Timo jälle meie seas oli ja ma meie elu mõne aja pealt olin vaadanud ja selle tühja klade oma toast üles leidsin, tuli päevaraamatumõte mulle pähe. Seda enam, et ma otse siinsamas oma toas avastasin paiga, kust teda võtta ja kuhu teda tarviduse korral ruttu torgata.

      Ka meie perekonna uue ja täie koosseisu juures jäi minu senine tuba minu tarvitada. Maja parema tiiva otsmine katusekorratuba, seesama, kuhu Timo kümne aasta eest oma väikese kirjutustoa sisse oli seadnud ja kuhu mina hiljem olin kolinud, kuus-seitse ruutsülda suur. Sel toal on üksainuke uks katusekorra koridori ja kaks vastamisi akent otsaseintes. Üks fassaadi poole ja teine maja taha suurde ja metsikuks kasvanud õunaaeda. Maja ise on meil mineva aastasaja algusest pärit. Ma olen kuulnud räägitavat, uus härrastemaja olevat Timo papal sellepärast ehitamata jäänud, et ta selleks tarviliku raha kõigi nende prospektide, projektide ja propositsioonide kokkuseadmise ja trükkimise peale välja andis, mis nad koos Lehrbergiga Tartu suurkooli lahtitegemiseks laiali saatsid. Nõnda et ka meie uus härrastemaja on tegelikult vana maja ja korstnad on siin päratu jämedad ja ülespoole ahenevad nagu säherdustes majades ikka ja niisugune korstnamürakas läheb otse minu toa keskpaigast läbi. Korstnale on sinistest hollandi kahlitest ahi ja valgetest kamin külge ehitatud ja kogu see kerep jagab mu toa tegelikult kaheks osaks. Ahjutaguses pooles, otse aia poolt aknaärkli sees asub mu tilluke kirjutuslaud, seesama, mille peal ma praegu kirjutan, ja otse siinsamas on ka seesinane peidik, mis mulle julguse annab (ja kiusatust lisab) niisuguses majas nagu meie oma selle päevaraamatuga jännata. Valgeks värvitud ärklilagi mu laua kohal on laudadest ja õieti madal. Ja kui ma ükspäev laua ääres seistes käed juhuslikult üles sirutasin ja vastu lage surusin, läks parempoolne laelaud ühest servast kääksti lahti ja tõusis üles nagu kitsa laeka kaas. Kui ma käe ära võtsin, langes ta klõps oma kohale ja enam lahti ei läinud. Ma mässasin tüki aega, enne kui selgus, mis vigur see oli: parempoolne laud avanes ainult siis, kui samaaegu vasakpoolsele lauale suruti – neid ühendas mingi lae peale peidetud puu-vedru-puu kombinatsioon. Ma toppisin käe kitsast laeluugist sisse ja leidsin, et selle taga oli lihtsalt kahe küünra pikkune ja kahe või kolmevaksa laiune laudkast. Seal sees ei tundunud käega katsudes muud kui ämblikuvõrku ja tolmu ja ma mõistsin silmapilk: see oli ideaalne koht minu päevaraamatut laualt haarata ja ära peita…

      Ma vaatan, ma olen eile oma õe iseloomu ja juuste juurde pooleli jäänud. Jaa, Eeval on loomu poolest õige ilusad, ehk küll õieti harilikud juuksed, säherdused, nagu neid Holstre kandi külades küll ja küll leida on ja mida peente sõnade armastajad, nii palju kui ma tean, heledaks titsianiks kutsuvad. Aga paljud inimesed ei usuks seda ülepea mitte, kui ma seda neile kinnitaksin. Sest, ma mäletan, see oli Timo kinnivõtmise esimesel aastapäeval, 19. mail 1819, kui Eeva oma magamistoast meie juurde hommikulauda tuli – ja meie ei tundnud teda ära: ta oli oma juuksed eelmisel õhtul ära värvinud ja need olid tal nüüd ümber pea nagu süsimust lipp. Ma mäletan, kui Jüri ema juurde toodi, ta oli sel ajal kaheksakuune, pani poiss võõrastusest lõugama kui pasun… Ja meil kõigil oli veider. Ma küsisin:

      „Mistarvis sa seda tegid?” Ja Eeva vastas:

      „Et mul enesel ja kõigil meeles püsiks, mis minuga on tehtud.”

      Muuseas, kui ma kirjutan meil kõigil, siis ei tähenda see küll muid kui doktor Robsti ja Käsprit ja Liisot ja mind, sest rohkem meid mõisas ei olnudki. Timo vennad Georg ja Karl olid üks polgus ja teine Peterburis, ja õde Elisabeth neljandat aastat mehel ja teist aastat meie silmapiirilt kadunud. Ma olin kuulnud räägitavat, tema Peeter, Vana-Harmi Peter Zoege von Mannteuffel Eestimaalt, oli oma naisel ära keelanud riigiäraandjast venna perekonnaga läbi käia, seda enam muidugi, et riigiäraandja naine oli midagi nii arusaamatut ja võimatut ja šokeerivat kui talutüdruk…

      Aga seda oma juuste süsimusta leinalippu kandis Eeva kaheksa aastat. Uhkuseks, kiusuks, demonstratsiooniks – ma saan aru küll, kuigi ma pean ütlema, et säherdused silmapaistmised on minu meelest ehk ainult naistele lubatud ja minule ka nende juures vastumeelt. Õhtul enne seda, kui Timo järgmisel päeval proua Lehrbergi korterisse toodi, palus Eeva proua Lehrbergilt kanget äädikat ja pani sinna omalt poolt teist-kolmandat rohtu sisse ja pesi oma musta juuksevärvi maha. Ta oli oma musta peaga küll Timo juures Petropavlovskis kokkusaamistel käinud, aga priiuses tahtis ta mehe oma harilikkude juustega vastu võtta. Niivõrd, kuivõrd seda põlve, mis talle või neile või meile kõigile varutud oli, priiuseks sünnib nimetada… Igatahes, et miski taastumatult muutunud oli, paistis juba sellestki ära, et Eeva meelekohad olid äkitselt hallid, kuigi ta polnud veel kolmekümmend aastat täis.

      Siinsamas, 31. mail, teisipäeval

      Et meie elu ebaharilikud sündmused nende ülestähenduste kujuteldavale lugejale midagi öelda võiksid, on arvatavasti tarvis, et lugeja nende eelloos selguse kätte saaks. Ma räägin selle siin võimalikult lühidalt ära.

      Me sündisime, Eeva ja mina ja meie pere kaks nooremat last, õde ja vend, kes varakult ja ühekorraga kurgutaudi kätte surid, Viljandimaal kindralihärra von Bergi Holstre kroonumõisa all Tömbi külas meie isa Peetri väikeses Kannuka talus, Eeva 1799-ndal ja mina 1790-ndal aastal. Ma mäletan, kui ma juba paras poisikene olin, pidas meie isa mõned aastad Holstre mõisas kutsariametit, aga talutööga toimetulemine läks selle kõrval raskeks, ja siis ta tingis enese kindral Bergi käest kutsariametist jälle priiks, aga nõnda, et see väike Kannuka koht jäeti meile edasi.

      Kuni 1813-nda aasta kevadeni elasime meie seal kõige harilikumat talulaste ja noorte külainimeste elu. Ainult nõndapalju oli meil etemust, mida mitte just