Keisri hull. Jaan Kross

Sest seesinane poeet on ju aastaid üle kõrvade prouasse verkracht…”

      Žukovski nimi oli mulle meie pool varemgi kõrva puutunud ja ma olin näinud meie raamatute seas Žukovski poolt pühas vendluses Timole pühendatud luuletuskogusid. Igatahes paistis, et seesinane polnud keegi kolmanda järgu värsisepp, nagu neid maailma mööda hoopis rohkem ringi on sebimas kui eemalseisja arvata võiks, vaid tõsiselt võetav luuletaja (niipalju kui säherdust ametit tõsiselt saab võtta). Igatahes kuulsin ma seal, et Ž. pidi olema tunamullu koguni Tartu suurkooli audoktoriks valitud. Ja mis tema pärisametisse puutub, siis pidi ta just olema suurvürst Nikolai Pavlovitši pruudi vene keele õpetajaks nimetatud. Mistõttu teda tol korral ka asjatult Moierite poole oodati. Varemalt olevat ta siin korduvalt käinud ja isegi mõned ajad seal üleval kivikatuse all elanud. Ja nagu ma aru sain, oli ka tema ja Timo sõpruse algus nimelt selle maja katuse alt pärit.

      Tol õhtul, mis mulle meelde on sööbinud, käis selle katuse all harilik seltskondlik elu. Daamid istusid tänavapoolseis tubades, moe järgi heledad kleidid, kuklast üleskammitud juuksed, oimu-lokikesed, ja sõid pagari juurest toodud pralineesid ning lobisesid mesmerismist ja Fouque „Undine” järgi tehtud ooperist, mis olevat mullu Berliinis lavale tulnud. (Näinud ja kuulnud olid seda ooperit neist daamidest küll ainult mõned, aga „Undinet” lugenud olid nad küllap kõik.)

      Härrad istusid jõe poolt tubades, mille luhtaknad olid tihke sigari- ja piibusuitsu pärast õunaaia hangedesse lahti. Härrade bowle’i-klaasid olid neil suitsetamislaual või põrandal või pihus. Aeg-ajalt astus keegi neist väikese saali mõõtu esikusse ja ammutas endale hõbekulbiga suurest klaasanumast lisa. Aga kui vaidlusehääled hetkiti lainetama kippusid, siis igatahes mitte bowle’i vaid teemade pärast. Muuseas, mis bowle’isse puutub, siis oli see inglise joomaaeg tunamullust saadik koos kõiksugu muude inglise viguritega meilgi moeks muutunud, pärast seda kui meie Liivimaa ohvitserid Punapardi purustamise ja Pariisi aravõtmise järel olid seal inglastega üheskoos võitu pühitsenud ja laiemalt kokku puutunud.

      Aga teemad, millest härrade hääled Moierite pool aeg-ajalt valjuks kerkisid, olid kõik meie omamaa talupoegade-küsimusega seotud. Säherdust rahvast, kes talupojareformisid ülepea tarbetuks oleks arvanud, Moierite seltskonnas ei olnud. Aga ka reformistide seas oli isiklikkude arusaamiste pilt kuramuse kirju. Ja mis puutub Ewersi keskaegse rüütellikkuse ideaali, siis oli see nimelt siin, kus ma kuulsin, mis Timo selles asjas Ewersile endale ja veel enam teistele härradele ütles:

      „Chevalerie – see on kahtlemata kogu keskaja kõige kõrgem vaimne saavutus. Ja meie balti aadel ei tarvitse tõesti mitte häbeneda. Sest tema esindas seda vaimu väga puhtal kujul ja veel kaua pärast seda, kui see ülejäänud Euroopas oli teiste ideaalide poolt kõrvale tõrjutud…”

      Ja mul on selgesti meeles, mis ma teda kuulates tundsin: seda, et Timo kui balti kõrgaadlist pärineva mehe jutt ei saanudki paraku teistsugune olla, kui see oli – ja seda, et see jutt oli minule võõras, et midagi seal sees oli põhjani ja üdini vale… Aga sealsamas rääkis ta edasi:

      „Ometigi, mu härrad – tehkem ükskord silmad lahti: see meie suurepärane chevalerie oli ja on absoluutselt sissepoole pööratud asi! See on meil ainult omavahel või võrdväärseiks arvatavate keskel olemas! Allapoole tegime ja teeme meie tänapäevani kõige jõledamaid asju!”

      Ja ma mäletan, kuidas ma tundsin: protestivedru, mis enese minu sees tema sõnade vastu pingule oli kerinud, lõksatas räätsast lahti ja mu põlved läksid nõrgaks ja mul hakkas iseenese ja Eeva ja tema pärast hirm… Ja ma mäletan: selsamal silmapilgul astus Eeva meie juurde härrade poole peale sisse ja kõik jäid vait ja mul oli oma ehmatuse kiuste tegemist, et mitte naerma purtsatada, kui ma nägin, kui õhinal härrad sedamaid tõestada püüdsid, et ometi mitte neid allapoole-jõletsejate hulka ei pea arvatama… Eeva juhtus sellesama Bruinincki poole pöörduma, keda ma juba nimetasin, mingi tühise viisakuslausega, eks ole – See isand oli koos teistega püsti karanud ega leidnud nüüd ähmiga tuhatoosi üles ja viskas, igavene narr, oma sigari lahtisest luhtaknast välja lumme – et ainult mitte mühakaks osutuda, kes daamiga rääkides sigarit käes hoiab. Mõned härrad püüdsid kätega vehkides suitsupilvi laiali ajada. Eevale pakuti korraga kolme tooli ja öeldi seitsmelt poolt galantsusi. Aga Timo ei lasknud ennast katkestada (see saatuslik joon oli tal algusest peale). Ta astus härrade seast Eeva juurde, Eeva selja taha, pani käed ümber ta õlgade ja pöördus härrade poole: