Paremateski peredes. Mats Olsson

Hiina ja Tai restoranid ning kohvikud nagu suvalises suurlinnas, turuhall ja koguni üks sushi-restoran.

      Seda, et Höganäsis on sushi-restoran, osati omal ajal sama vähe ette kujutada nagu maa all liikuvaid ronge Malmös.

      Kui linnast põhja poole välja sõita ja ringilt paremale keerata, jõuab kalasuitsutusfirmasse, kus kala on täpselt sama kõrgest klassist nagu Stockholmi Östermalmi turuhallis. Tundus, et kalapoe ümber on igal viimasel kui maailmas tegutseval firmal oma outlet, ja parklates sõelusid avatud rahakotiraudadega reisijatest pungil turistibussid.

      Kui olin söömise lõpetanud, nägin ühest väljakust mööda sõites silmanurgast tuttavat kuju. Seekord oli tal peas pesapallimüts, ent polnud mingit kahtlust: see oli sama mees, keda ma keset ööd oma maja juures olin näinud.

      Tema väike paks kompanjon purjetas välja alkoholipoest, ostukäru kaste täis laotud, ja pikk mees suundus kiiresti ja otsustavalt alkoholipoe ning odavkaubamaja ühisel parkimisplatsil seisva valge linnamaasturi juurde. Ta avas tagaluugi ja dressides väike mees hakkas kaste sisse laadima.

      Vajutasin järsult pidurile ja püüdsin tagurdada, ent minu taga oli aknapesufirma kaubik ning mees rooli taga keeldus paigalt liikumast. Ta ei näinud sugugi sama rõõmus välja kui auto kapotile joonistatud lõbus aknapesija.

      Püüdsin kõrvale keerata, ent ei pääsenud ka sushi-restorani ees olevale vabale kohale, olin seega sunnitud liikuma edasi mööda Köpmansgatanit, sest see oli nii kitsas, et keegi ei pääsenud mööda sõitma. Tagurdamise või parkimise asemel vajutasin gaasi, kihutasin ümber kvartali, mida heatahtlik ja lühinägelik inimene nimetaks keskuseks, et teiselt poolt uuesti parklasse tagasi jõuda.

      Sõitsin platsile ja jäin seisma otse alkoholipoe ees.

      Lükkasin ukse lahti ja tormasin välja.

      Mu auto uks oli lahti ja mootor käis, kuni ma mööda platsi jooksin.

      Seal ei olnud tegelikult palju autosid, nii et mul kulus kolmkümmend sekundit taipamaks, et valge linnamaastur on kadunud. Ma ei tea, kas Höganäsis on kunagi linnamaasturit nähtud, kuid kuna see oli pealegi veel valge, siis on seda üsna raske mitte märgata.

      Alkoholipoe ees kõnniteel seisis tugiliikuri kohal kõveras mees, astusin ligi ja küsisin:

      „Kas nägite siin ühte suurt valget autot?”

      „Palget?”

      Tundus, et ta oli üle saja aasta vana ja haigusest nii räsitud, et ei suutnud pilkugi tõsta, ta vaatas otse maha.

      „Valget,” ütlesin ma, „valget autot.”

      „Mis?”

      Lõualuud liikusid, nagu näriks ta midagi, aga kuna tal polnud hambaid, polnud see eriti tõenäoline. Vandusin endamisi, kui üks pikk ja kõhetu mees, tundmatut tõugu koer rihma otsas, ligi astus. Koer oli kentsakalt paks.

      „Te küsisite auto kohta?” sõnas ta.

      Mees rääkis nii tugevat Skåne dialekti, et fraasid kõlasid nagu aegluubis džässiimprovisatsioon.

      „Jah, suur valge auto. Kaks meest.”

      „Just nimelt,” vastas ta.

      „Mis juhtus?”

      „Ei midagi erilist, nad laadisid kastid autosse ja sõitsid ära. Nojah, nemad ja nemad, peamiselt oli see küll väike paks tegelane, kes laadis ja kandis, teine paistis ülemus olevat, tema ei kandnud midagi, lihtsalt näitas näpuga.”

      „Kuhu nad sõitsid?”

      „Sinna.”

      Ta viipas käega paremale.

      Hüppasin autosse, tagurdasin, vajutasin gaasi põhja ja keerasin tänavale, mis viis Statoili tankla, televiisorikaupluse ja tervisetoodete poe juures olevale ringile.

      Ma ei näinud ühtegi suurt valget autot.

      Sõitsin ringil aeglaselt ühe tiiru.

      Kas nad olid otse edasi sõitnud? Vaevalt küll, see tänav viib vaid Höganäsi väljasurnud ossa – ja sealt edasi maale ning väikeste tööstushoonete piirkonda.

      Paremale? Täiesti võimalik. Sel juhul jõuavad nad välja Helsingborgi, aga seal on alkoholipood olemas, niisiis pidid nad Höganäsi tulema mööda 111. teed Lerbergetist, Vikenist või Domstenist.

      Mõned autod andsid minu taga signaali, nii et tegin ringil veel ühe tiiru, enne kui otsustasin mööda rannikuteed põhja suunas, Strandbadeni, Nyhamsläge ja Mölle poole sõita.

      Tuul oli tõusnud, vimplid ja Skåne lipud plagisesid vardais, aga mida kaugemale ma sõitsin, seda selgemaks mulle sai, et see projekt on surnult sündinud. Kõrvalteid oli nii palju, suuremaid ja väiksemaid maju nii tihedalt, et auto, mida ma otsisin, võis seista kus tahes, ja ma ei saa ometi peatuda, minna iga maja uksele koputama ja küsima, kas nad on näinud valget linnamaasturit või seisab see juhuslikult koguni maja taga.

      Sõitsin tagasi Höganäsi, jätsin auto parklasse ja läksin alkoholipoodi. See oli suhteliselt uus ja valgusküllane, nüüdisaegsele alkoholipoliitikale vastavalt avatud plaanilahendusega.

      Lühikese heleda habemega noormees küsis, kas mul on abi vaja.

      „Otsin paari inimest, kes siin käisid, ütleme umbes pool tundi tagasi või nii. Nad ostsid terve kärutäie, mulle tundus, et üks neist, pikk, suur nokatsiga mees on mu tuttav. Aga ma ei jõudnud neile järele, et näha, kas see oli tema.”

      Ta vaatas mulle küsivalt otsa, ent ütles:

      „Jah, nemad, nad ostsid palju, aga see polnud mina, kes … see oli Jessica.”

      Jessical olid süsimustad turris juuksed, mustaks lakitud küüned ja ülahuules väike peenike rõngas, seljal võis läbi õhukese pluusi aimata tätoveeringut.

      Mul poleks midagi olnud selle vastu, et vaadata täpsemalt, kus tätoveering lõpeb.

      „Ma pole kunagi varem korraga ühele kliendile nii palju müünud, nad ostsid peaaegu ainult šampanjat, Bollingeri, Lansonit, Veuve Clicquot’d,” ütles ta.

      „Clicquot” ei kõlanud Jessica häälduses kuigi prantsuspäraselt, pigem loodeskånelikult.

      „Kas sa oled neid siin varem ka näinud?”

      „Ei. Mis siis?”

      „Ma võib-olla tunnen ühte neist, seda suurt ja pikemat.”

      „Sa pole kindel?”

      „Ma ei jõudnud näha, olin parkla teises otsas.”

      „Mina ju ei tea, kas sa tunned teda.”

      „Mina samuti mitte,” vastasin ma.

      Mul tuli üks mõte.

      „Kas nad maksid kaardiga?”

      „Ei, pikem maksis sulas. 27 924 krooni. Täpne raha.”

      „Kas nad ütlesid, kuhu nad lähevad?”

      „Ei, nad polnud eriti jutukad. Väiksemal oli põse peal suur arm.”

      Noogutasin ja ütlesin, et need vist ikkagi ei olnud minu tuttavad.

      Kui välja tulin, põlvitas ukse kõrval kerjus. Ta oli käed kokku pannud ja ütles anuva pilguga:

      „Pliss, pliss, pliss.”

      Groteskselt paksu koeraga kõhn mees hüüdis:

      „Neil, kelle kohta sa küsisid, oli kiire.”

      „Kiire?”

      „Jah, nad jätsid ostukäru välja, see on siiani seal platsi peal.”

      Ta osutas keset parklat seisva käru poole.

      Läksin sinna, aga kärus polnud ühtegi sedelit ega kviitungit. Seevastu oli käru lukustamispesas alles sinna jäetud kümnekroonine.

      „Kui käru sisse tagasi viid, saad kümneka, see on luku sees,” ütlesin ma tagasi tulles.

      Mees raputas