Paremateski peredes. Mats Olsson

pakutakse järgmisel nädalal lõunaks pošeeritud turska tillikastmega, teises aga praetud sealiha sibulakastmega, kumbki neist ei tundunud olevat traditsiooniline suveroog.

      Vaatasin ajalehe läbi vist lihtsalt aja võitmiseks, sest ma ei teadnud, mida teha.

      Lõpuks panin lehe kokku ja viskasin selle makulatuurivirna, üha sagedamini oli tunne, et ajalehti toodetaksegi üksnes makulatuuriks, aga ka see on ju üks looduse ringkäigu vorme.

      Istusin uuesti tüdruku vastu laua taha.

      „Mul on üks plaan,” ütlesin ma.

      Ta ei reageerinud, võib-olla taipas ta kohe, et see pole suurem asi plaan.

      „Ma nimetasin natuke aega tagasi Arnet, ta oli eelmisel aastal siin, kas sa mäletad teda?”

      Ta noogutas.

      „Kas ta meeldis sulle?”

      Taas noogutus.

      „Ma arvan, et sõidame tema juurde ja sa jääd sinna, mina aga püüan välja selgitada, mis on juhtunud ja mida me peaksime edasi tegema. Ma arvan, et siia jääda on sulle ohtlik, aga ma võin ka eksida. Ja ma usaldan Arnet.”

      Ta ei öelnud midagi.

      „Ma ei kavatse sind hätta jätta,” ütlesin ma. „Me panime ju oma liidu märgiks pöidlad kokku, eks ju.”

      Ta noogutas.

      „Kui kohe sõitma hakkame, jõuame siit minema enne, kui rahvas ärkab, ja keegi ei näe meid.”

      Ehkki sadas, oli väljas soe. Ma ei näinud kedagi muuli peal ega sadamas, kui me mööda rada ja treppe kiiresti alla minu auto juurde läksime. Käskisin tüdrukul tagaistmele pikali visata ja alles siis, kui olime 112. maanteel möödunud Jonstorpi, Farhulti ja Tånga teeotstest, keerasin ühele metsateele ja jäin seisma. Olin näinud, et need, kellel on koer autos, teevad siin tavaliselt peatuse.

      Olin jälitajate hirmus kogu aeg tahavaatepeeglisse vaadanud ja paistis, et nüüd võib tüdruk rahulikult esiistmele tulla. Meie järel ei sõitnud ühtegi autot ja seni oli meile vastu tulnud ainult katusele kinnitatud redeliga furgoonauto, kaks sõiduautot ning suure käruga traktor.

      „Ega sul sõidust süda pahaks ei läinud?” küsisin ma.

      Ta raputas pead.

      „Sa ei ole siis kunagi merehaige?”

      Ta raputas pead.

      „Oled sa harjunud autos sõitma?”

      Ta kehitas õlgu.

      Ehkki kellaaeg oli varajane, oli liiklus kiirteel elav, esimeses reas liikusid ridamisi veoautod nagu elevandid, tööle tõttajad kihutasid võidu, et esimesena pärale jõuda. Mõtlesin, kui kiiresti on sisserännuvaenulikus Rootsis integratsioon tegelikult toimunud. Rääkisin tüdrukule väikestest Poola kaubaautodest, mis pärast ida ja lääne vahelise müüri langemist E6 kiirteele ilmusid. Nüüd oli Poola numbrimärke niihästi BMW-del kui ka Mercedestel, kehvemad autod kandsid aga Läti, Leedu ja koguni nii kaugete maade nagu Moldova, Rumeenia ja Valgevene numbreid.

      Tüdruk istus sirge seljaga minu kõrval, käed põlvedel, ja vaatas otse ette.

      „Kui ma väike olin, ei näinud Rootsis kunagi ühtegi Vene numbrimärgiga autot, siin ei olnud venelasigi. Aga neil läheb nähtavasti hästi, vaata, see on juba kolmas Vene auto, mis meist lühikese aja jooksul mööda sõidab,” ütlesin ma.

      Osutasin tumedate klaasidega Mercedesele, mis saja kuuekümnega kaugusesse kadus.

      Tüdruk saatis autot pilguga. Ma ei tea, kas ta sai aru, mida ma rääkisin, või mitte, igal juhul ei öelnud ta midagi.

      Arne Jönssoni juurde Anderslövi saab ka teist teed pidi sõita, aga sel juhul oleksin taas pidanud minema teedele ja küladesse, kuhu ma ei tahtnud sattuda, sest just seal kandis olime Arnega segatud suurt tähelepanu äratanud mõrvajuhtumisse.

      Selle asemel sõitsime ringteed mööda ümber Malmö ja mul oli hea meel, et autos on GPS, sest kuigi ma olen Malmös sündinud ja üles kasvanud, on linnast mööduvad uued teed minu meelest täiesti arusaamatud.

      Kui hakkasime Anderslövi jõudma, oli vihm lakanud ja taevast ehtisid tumedad, kuid kriitvalge tipuga pilved, need nägid välja nagu kõrbenud koogid.

      Keerasin Arne tänavasse ja peatusin tema maja ees.

      Võtsin mobiili ja helistasin talle.

      „Jah, Arne kuuleb,” ütles ta vastates.

      „Kas sa oled üleval?”

      „Jah, muidu ma ju sinuga praegu ei räägiks, Harry.”

      „Kas sa külalisi võtad vastu?” küsisin ma.

      „Loomulikult! Millal sa tuled?”

      „Praegu,” vastasin ma.

      „Praegu?”

      „Praegu.”

      „Kus sa oled?”

      „Vaata aknast välja.”

      Nägin läbi köögiakna tema nägu, enne kui ta telefoni kinni vajutas.

      Arne Jönsson oli eluaeg ümarik olnud, aga kui ta haigestus tänapäeva epideemiaks saanud suhkurtõppe, muutis ta oma menüüd, ja kui ta majaukse avas, siis tundus, et ta on tõepoolest mõne kilo alla võtnud.

      Tüdruk tuli minust paar sammu tagapool ega võtnud Arne kätt vastu, kui too meid tervitas. Aga Arne suhtus sellesse rahulikult, tal oli õnnestunud eelmisel suvel tüdruk natuke rääkima panna ja nüüd tegi ta näo, et ei märkagi terekäe vastu võtmata jätmist.

      „Tore sind näha, on alles üllatus,” ütles ta tüdrukule. „Tundub, et sul läheb hästi. Minul tekkis vanadusest suhkurtõbi, nii et ma pean mõtlema, mida ma söön. Selle nimi on ametlikult teise tüübi diabeet, aga tegelikult tähendab see vanainimeste suhkurtõbe, muud midagi.”

      Olin mõnda aega Arne juures elanud ja oli kodune tunne majja sisse astuda. Kõik nägi välja nagu alati: palju nipsasju, korralikult koristatud ja lõhnas hästi, ja ehkki vana suur televiisorikobakas oli alles, oli ka üks uuendus: Arne oli muretsenud arvuti ja köögikapil seisev Mac mängis vanu šlaagreid.

      Keegi laulis elamisväärt elust.

      „Lill-Babs,” ütles ta. „Spotifyst leiab igasuguseid asju.”

      Mul on seal konto, aga ma pole seda kunagi kasutanud.

      „Kuidas sa Spotifyd kasutama õppisid?” küsisin ma.

      „Kas sa mäletad Tomas Skarbaliust? Leedukat?”

      „Jah, ta aitas mind möödunud aastal autoga.”

      „Tema tütar on üksteist ja tema õpetaski mind. Ta kuulab ise küll teistsugust muusikat, aga ta näitas mulle, mida teha tuleb.”

      Tüdruk istus köögitoolile ega pööranud minult pilku.

      „Sa võid natuke ringi vaadata, kui tahad,” ütlesin ma. „Siin on, mida vaadata. Arnel on kabinetis seintel hästi palju pilte. Ma ei lähe kuhugi, istume Arnega köögis, võib-olla teeb ta meile kerge hommikusöögi.”

      Kahtlane, kas ta oleks Arne vanadel piltidel kedagi ära tundnud, aga ta läks köögist välja, ja sel ajal, kui Arne praadis mõned miniviinerid ja paar muna, andsin mina Arnele juhtunust lühikese ülevaate.

      „Sa lubasid sihukestest asjadest eemale hoida,” ütles ta.

      „„Sihukestest asjadest”?”

      „Ma mõtlesin „sellest” asjast. Head see ei ennusta, miks sa peaksid sekkuma?”

      „Ma ei sekkunud,” ütlesin ma. „See oli tema, kes keset ööd minu juurde tuli, mida ma pidin siis tegema? Laskma tal väljas seista, kuni nad ta kätte oleksid saanud?”

      „Ei, aga sa oleksid võinud hommikul politseisse helistada.”

      Arnel oli õigus, see oleks olnud õige tegu, ma oleksin pidanud nii toimima, aga ma ei saanud