Paremateski peredes. Mats Olsson

käterätiku voodi alla.

      Ta ei puudutanud seda.

      Vaatas mulle ainult otsa.

      Suured tumedad silmad.

      „Kes need olid?” küsisin ma.

      Ta ei vastanud.

      „Nad läksid ära,” ütlesin ma. „Ma kuulsin, kuidas nad minema sõitsid.”

      Tüdrukul oli sinine seelik ja õhukese heleda jaki all valge särk. Paljaste jalgade otsas olid pruunid kummikud.

      Ma ei teadnud, mida öelda või teha.

      „Sa võid välja tulla, kui tahad,” ütlesin ma lõpuks. „Magamistoas ei näe meid keegi. Ma ei taha köögis ribakardinaid ette tõmmata, sest kui nad tagasi tulevad, siis nad näevad, et kardinad on ette lastud. Aga me võime mõlemad magamistoas olla. Lasen homme hommikul vara köögis kardinad ette ja siis ei näe meid keegi.”

      Tüdruk ei öelnud midagi.

      Aga ta tõmbas käterätiku lähemale ja pühkis sellega nägu.

      Ta pani käterätiku kokku ja pistis selle endale pea alla.

      „Sa võid küll voodi alla jääda, aga seal pole kuigi mugav, ja kui ma voodisse heidan, siis surub see sind võib-olla vastu põrandat,” ütlesin ma. „Sinust jääb pannkook järele.”

      Ta ei öelnud midagi, aga mulle tundus, et ta püüab naeratada. Võib ka olla, et ma kujutasin seda ette.

      Lamasime põrandal ja vaatasime teineteisele otsa.

      See võis olla ettekujutuse vili, aga oma arust ma nägin, kuidas ta kaalus, kas võib mind usaldada, kas ta julgeb mind usaldada, või kaob ta samal hetkel, kui ma püsti tõusen ja voodi juurest eemaldun.

      Lõpuks pööras ta pea kõrvale ja ma ei tea, kas ta pani silmad kinni või mitte.

      Ma ei ole kunagi pimedust kartnud, ent nüüd kuulatasin ma maas lamades pingsalt olematuid helisid, samme verandal, murduva oksa praksatust, mehe hingamist, ukselingi katsumist.

      Mõnel õhtul pole fantaasiamaailma sattumiseks vaja rohtu suitsetadagi.

      II

      Esmaspäeva hommik

      Ma ei tea, millal me magama jäime, aga kui ma ärkasin, oli keha kange ja valutas. Ilmselt olin voodist padja pea alla tõmmanud. Mul olid teksased jalas, ent ülakeha oli paljas, sokke ega kingi ei olnud ja mul oli külm.

      Võttis mõne hetke, enne kui mulle kõik meelde tuli, ja kui ma voodi alla vaatasin, oli tüdruk mulle lähemale nihkunud.

      Ta lamas küljeli, pea all käterätik, mille ma talle olin andnud.

      Ta magas sügavalt ja rahulikult.

      Ma ei tundnud teda, teadsin vaid, et ta on uje ja arg, ta ei räägi ja kardab teisi inimesi puudutada.

      Nüüd magas ta minu voodi all.

      Ta hoidis mõlema käega minu paremast käest kinni.

      Parema käe nimetissõrmel ja kahel sõrmenukil olid kriimustusjäljed, nagu oleks ta löönud need vastu seina või võib-olla vastu puutüve, kui ta läbi metsa jooksis, juhul kui ta nüüd ikka jooksis läbi metsa, nagu ma oletasin.

      Möödunud suvel püüdsin ma oma maja taga metsa tungida, sest minus tärkas uudishimu ja ma tahtsin näha, kust ta tuli ja kuhu läks, kui ta kadus, aga mets oli põhimõtteliselt läbitungimatu, ometi oli mul silme ees pilt, kuidas ta tulles ja minnes puude vahel jooksis.

      Ma ei pannud tähele, millal ta minu käe oma kätte võttis.

      Mul oli põrandal magamisest selg valus, ma ei teadnud, mis kell on, ent otsustasin liikumatult edasi pikutada, kuni tüdruk ärkab. Mulle tundus, et tal on vaja välja magada, teisalt polnud mul aga aimugi, mida ma tegema peaksin.

      Väljas sadas vihma.

      Õhtu oli olnud valge ja soe, aga nüüd rabistasid vihmapiisad kõvasti, rütmiliselt ja monotoonselt vastu katust ja akent.

      Kuna ta oli valinud oma põgenemisteel minu – mille eest iganes ta siis ka ei põgenenud –, tähendas, et ta oli otsustanud mind usaldada.

      Ma pole kuigi usaldusväärne, aga tema ei võinud seda ju teada.

      Mul pole lapsi, ma pole kunagi lastega suhelnud, aga üks naistuttav ütles kunagi, et ma olen lastemagnet. Võib-olla oli tal õigus, ma polnud selle üle lihtsalt mõelnud ega seda tähelegi pannud.

      Tüdruk ei hoidnud mu kätt väga kõvasti, ent polnud mingit kahtlust, et ta tahtis mu käest kinni hoida.

      Ma ei taibanud, mida ta oli teinud või miks kaks meest teda suveöös taga ajasid, aga mis peamine: ma ei teadnud sugugi, mida ma peaksin tegema.

      Ma ei saa tüdrukut restorani kaasa võtta, sest ma ei oskaks seletada, kes ta on või miks ta koos minuga on, ja ma kartsin, et teda taga ajanud mehed võivad tagasi tulla.

      Restorani nimi oli lihtsalt Solvikeni restoran, kuna see asus Solvikenis, ja restoranipidajast Simon Penderist ning minust said head sõbrad, kui ma kunagi osalesin ajakirjanduslikus eksperimendis ja pidin ühest golfiväljaku restoranist artikli kirjutama. Simon töötas seal, tundis mind ajalehes avaldatud pildi järgi ära, ja artiklist ei tulnud midagi välja.

      Lõpetasin ajakirjanikutöö ega teadnud, mida oma eluga pihta hakata. Sain üsnagi kopsaka lahkumishüvitise, ent mul polnud aimugi, mida teha. Nii on see olnud kogu mu elu: ma pole kunagi ühessegi ametisse kandideerinud ega üritanud karjääri teha, ma lihtsalt sattusin tööle, ja üks asi viis teiseni. Kui Simon Pender mind Solvikenisse meelitas, võtsin ma kutse vastu.

      Vaatasin tüdrukut.

      Ta magas.

      Oleksin pidanud püsti tõusma ja arvuti käima panema, oleksin pidanud vaatama, kas netist leiab mingit infot, mis aitaks mul juhtunut mõista, aru saada, miks tüdruk jooksis ja miks kaks meest teda kõigest väest taga ajasid, nii et üks neist katsus koguni mu ukselinki, või olin ma seda kõike ette kujutanud?

      Tüdruku nägu oli rahulik.

      Jäi mulje, et ta tunneb end turvaliselt.

      Võib ju olla, et lapsi tõmbab minu poole, aga ma pole kunagi omale lapsi tahtnud.

      Mind tõmbab alati miski muu.

      Tee, võimalus.

      Lend, põgenemine.

      Esinev bänd.

      Või vallatu, sõnakuulmatu pilk.

      Tundsin nõrkust sääraste asjade vastu.

      Liigagi suurt nõrkust.

      Niisugusel juhul ei maksa lapsi muretseda.

      Vähemalt minu meelest.

      Aga ma ei tea paljutki.

      Ehkki tüdruk oli käterätikuga oma nägu pühkinud, olid tal põskedel pisarajäljed.

      Ta niutsatas läbi une.

      Ohkas.

      Neelatas.

      Mu silmad valgusid vett täis.

      Ma nutan harva. Mitte sellepärast, et see oleks ebamehelik, sedasorti juttudest ma eriti ei hooli, vaid mul lihtsalt pole nutmiseks väga palju põhjust olnud.

      Üks naine ütles kunagi, et ma olen tundekülm.

      Üks teine jälle aga, et ma olen realist.

      Kolmas ei teadnud täpselt, mida arvata.

      Nutsin eelmisel suvel, kui lamasin öösel ärkvel ja lootsin, et Bodilinimeline naine mulle helistab. Nutsin, sest ta ei helistanud, nutsin, sest ma olin armunud, ent üksi ja õnnetu ning tundsin tema järele kohutavalt suurt igatsust.

      Püüdsin nuuksatust alla suruda rohkem selle pärast, et mitte tüdrukut äratada.

      Nii ma vähemalt arvasin.

      Ma ei tea, kas ta ärkas minu nuuksatuse peale, aga ta kiunatas, lasi mu käe lahti ja surus