Paremateski peredes. Mats Olsson

seda öeldes nagu „Džungliraamatu” karu Balool.

      „Sa ei pea kartma, siin olen ainult mina.”

      Mu hääl oli nüüd jälle endine.

      Tüdruk ei öelnud ikkagi midagi.

      Kui ma püüdsin end keerata, et end pikkamisi püsti ajada, hakkasid mu liigesed nagisema. Võib-olla poleks ma pidanud reumaatikute liidu infobrošüüri nii kergekäeliselt minema viskama.

      „Ma lähen kööki ja lasen ribakardinad alla,” ütlesin ma. „Siis teen kohvi, eelmisel suvel sa tahtsid kohvi, ma mäletan seda. Arne tuli sellele mõttele. Kas mäletad teda, minu Anderslövi sõpra Arne Jönssonit?”

      Jäi selgusetuks, kas ta mäletas Arnet või mitte. Ta ei öelnud midagi. Tema nägu ei olnud voodi all peaaegu nähagi.

      Enne ribakardinate alla laskmist märkasin, et sajab tugevasti, vesi langes püstloodis. Ma ei näinud sadamas, maja ümber või restorani juures kedagi. Kell oli küll alles kolmveerand kuus, aga tavaliselt on mõni õnnetuke sel ajal juba oma koeraga väljas.

      Panin kohvimasina käima, avasin arvuti, tõmbasin sokid jalga ja särgi selga, ning kui vesi oli läbi filtri jooksnud, hüüdsin tüdrukule, et kohv on valmis.

      Vaatasin mõne ajalehe netilehekülge, ent kadunud tüdrukust polnud kuskil juttu. Arvatavasti ei saanudki olla. Kui ta kadus esmaspäeva öösel, siis kirjutatakse meedias temast alles ööpäev hiljem, kui siiski.

      Tõstsin pilgu arvutiekraanilt, tüdruk seisis ukseavas.

      Ta astus võpatades sammukese tagasi magamistuppa, kui ma püsti tõusin.

      „Mõtlesin sulle ainult kohvi kallata,” ütlesin ma.

      Ta tuli mõne sammu lähemale.

      „Kui köögist läbi lähed, jõuad WC-sse,” ütlesin ma.

      Ta ei öelnud midagi, ent vaatas suunas, kuhu ma osutasin.

      „Kraanikausi all kapis on uued hambaharjad, klaasis on hambapastatuub,” ütlesin ma.

      Magamistoa ja köögi vahelt lävepakult tualetini minek paistis olevat talle sama raske ülesanne nagu kõrgusehirmus vaevlejale hüpe kaheteistkümne meetri kõrguselt hüppelaualt. Ta vaatas vähemalt minuti kordamööda põrandale, minu ja WC poole, enne kui sügavalt hinge tõmbas ja kiirete, otsustavate sammudega liikvele läks.

      Olin kohvikruusi lauale pannud, ent tagasi tulles ta seda ei puudutanud. Ta jäi seisma magamistoa ja köögi vahele lävepakule.

      „Kas sa kohvi ei tahagi?” küsisin ma.

      Ta astus kaks sammu lähemale, haaras tassi ja taganes uuesti ukseavasse.

      „Tule istu, pole vaja karta,” ütlesin ma.

      Ta tuligi aeglaselt lähemale ja istus, pilk laual. Ta hoidis kohvikruusi mõlema käega, justkui püüaks end niiviisi soojendada.

      Sirutasin parema käe välja.

      „Kas sa tead, et hoidsid mul öösel käest kinni?” küsisin ma.

      Ta vaatas kiiresti üles ja tema pilgust sain aru, et ta ei mäleta seda.

      „See oleks juba natuke nagu kulunud,” ütlesin ma ja panin käe lauale. „Kas näed, nimetissõrm on kõver? Minust võib saada kapten Konkskäsi.”

      Liigutasin nimetissõrme ja märkasin tüdruku näol naeratusevirvet. Ütlesin:

      „Lugu on nii. Ma ei tea, kes sa oled, ma ei tea, miks need kaks meest täna öösel sind otsisid, aga mul ükskõik. Saad aru? Ma ei kavatse kellelegi lobiseda, et sa siin oled. Ma tean, et sa oskad rääkida, eelmisel suvel ma kuulsin, aga ma ei hakka sind sundima. Kui keegi sinu kohta küsib, siis ei tea ma midagi, ma pole sind näinudki. Aga me ajame selle asja korda. Üheskoos. Võtame ühe päeva korraga ja eks siis paistab, kuidas läheb. Kas oleme kokku leppinud?”

      Tundus, et kulus terve igavik, enne kui ta noogutas.

      „Ma olen sinu poolel, ära seda unusta, ma olen sinu poolel.”

      Nihutasin kätt tema omale lähemale.

      Ta ei võpatanud, lugesin selle edusammuks.

      „Selle kinnituseks paneme pöidlad kokku,” ütlesin ma. „Pöidlad vastamisi.”

      Üksisilmi minu kätt vahtides sirutas ta ettevaatlikult ja aegamisi oma käe lähemale ja puudutas oma pöidlaga kergelt mu pöialt.

      „Sina ja mina,” ütlesin ma. „Nüüd oleme liitlased.”

      Ma ei teadnud, kuidas oma mõtet talle seletada, aga võib-olla oli põhjus selles, et mul polnud aimugi, mida ma mõtlen või mida me pärast pöidlaliidu sõlmimist edasi peaksime tegema.

      „Me ei või siia jääda,” ütlesin ma. „Nägin neid kahte meest täna öösel ja … nad ei paistnud just Kardemoni linna röövlite moodi.”

      Kust mul sihuke mõte tuli? Ütlesin:

      „Kas sa oled „Kardemoni linna röövleid” näinud? See on ainus kord, kui ma teatris käisin, see toimus tundide ajal, kohustuslikus korras.”

      Tal polnud nähtavasti aimugi, millest ma räägin.

      Tänapäeval võib-olla ei sunnita lapsi teatris käima.

      „Ma tunnen ühte politseinikku,” ütlesin ma, see oli tõsi. „Aga ta on Malmös ja … ma ei tea, mida me talle ütleme. Kas me sinu meelest peaksime talle helistama?”

      Tüdruk raputas pead, seekord otsustavamalt.

      „Sa ei taha politseisse minna?”

      Ta kehitas nüüd õlgu.

      Ütlesin:

      „Ma lähen toon lehe ära. Istu siin, mul kulub kõigest mõni minut. Okei?”

      Ta noogutas.

      Sadas tugevamini, kui ma olin arvanud, käisin postkasti juures pooljoostes ära. Ma ei näinud sadamas kedagi, kõik purjekad olid lukus, aga mulle tundus, et keegi vihmamantlis naine läks suure tee poole, koer rihma otsas.

      Tüdrukul olid käed endiselt kohvikruusi ümber pigistatud, kui ma tagasi tulin.

      „Heidan lehele kiire pilgu peale ja vaatan, kas saan natuke targemaks,” ütlesin ma.

      Eelmisel suvel olin tellinud kõik lehed, niimoodi teevad kõik ajakirjanikud, või vähemalt mina, kuid sel aastal piirdusin kohaliku ajalehega, ülejäänusid lugesin netist.

      Ka paberlehes ei kirjutatud kadunud tüdrukust midagi.

      Seevastu oli turistidel raske turismibürood leida, taipasin seda, kui lühiuudiste pealkirjadest pilgu üle lasin. Oli palju pilte paari imeliku, ilmselt papist tehtud dinosaurusega kuskilt linnafestivalilt, aga festivali kohta olid tänavad seal väga inimtühjad. Ühes teises linnas tantsisid poolpaljad naised sambat, aga hoolimata tantsivatele naistele pähe kinnitatud suurtest sulglehvikutest oli seal niisama vähe rahvast. Kaks naabrit olid üle kolmekümne aasta mingi korstna pärast tülitsenud, üks neist kavatses nüüd asjaga Euroopa kohtusse minna. Ühest talust oli diiselkütust varastatud, politsei arvates oli tegemist organiseeritud jõuguga, ja keegi oli kümne kilomeetri kaugusel meie konkurentidelt varastanud viiskümmend kilo sealiha ja kakskümmend kilo loomaliha. Pensioniealine abielupaar, kellel oli lahutus käsil, oli Höganäsis oma ridamaja ees kaklema läinud ja kasutanud relvadeks pesapallikurikat ning golfikeppi, teismelised poisid olid sülitanud näokatet kandva noore naise pihta ja käskinud tal „koju, Araabiasse sõita”, ühes kirikus oli tulemas mulle täiesti tundmatu lauljanna džässikontsert, purjuspäi ekskavaatorit juhtinud mees viidi kainenema, ühe maja uksele oli joonistatud haakrist ja koolimajal kuus akent puruks löödud. Vähemalt kolm lühiuudist puudutasid naisi, kes olid oma mehe käest peksa saanud.

      Ma ei näinud uudistel tüdrukuga mingit seost.

      Jätsin vahele peresündmuste leheküljed, kus olid ära trükitud vastsündinute ja surmale mõnevõrra juba lähemale jõudnud persoonide pildid, ja avasin Solvikenile ning selle lähiümbruskonnale