Kaltsunukk. Daniel Cole

laulis viisi pidamata kaasa ja läks tantsiskledes ruumi otsaseina ees oleva suure tahvli juurde. Kui ta oli viimase pildi nõelaga paika pannud, astus ta sammu tagasi, et oma tööd imetleda: eri kehaosade suurendatud fotod ulatusid servapidi üksteise peale, moodustades jubedast inimkogust kaks hiiglaslikku versiooni – ühe eest-, teise tagantvaates. Ta vahtis uuesti vahakarva näkku, lootes, et tal on õigus, et ta saab magada veidi kergema südamega, kui teab, et Khalid on lõppude lõpuks surnud. Kahjuks ei olnud Baxter ikka veel tagasi helistanud, et tema kahtlusi kinnitada.

      „Hommikust,” ütles selja taga tuttav käheda šoti aktsendiga hääl.

      Kui osakonnas kõige kauem teeninud politseinik, kriminaalseersant Finlay Shaw sisse astus, lõpetas Wolf sedamaid tantsimise ja keeras raadio vaiksemaks. Shaw oli tasane, aga kõhedust tekitav mees, kes haises kogu aeg sigaretisuitsu järele. Ta oli 59-aastane, parkunud näo ja rohkem kui ühe korra murtud ninaga, mida ei olnud kunagi päris korralikult kokku lapitud.

      Nagu Baxter oli endale päranduseks saanud Edmundsi, nii oli Finlay põhitööks saanud pärast Wolfi tööle naasmist tema lapsehoidmine. Nende vahel valitses vaikiv kokkulepe, et seni, kuni vaikselt pensioni poole tüüriv Finlay Wolfi järelevalvearuandele igal nädalal alla kirjutas, lasi ta nooremal mehel tööasjades enamjaolt ohjad enda kätte võtta.

      „Poiss, sul on kaks vasakut jalga,” rägises Finlay.

      „Nojah, ma olen lauljana etem,” ütles Wolf end kaitstes, „sa tead isegi.”

      „Ega ikka ei ole küll. Aga ma tahtsin öelda …” Finlay kõndis seina juurde ja koputas fotole, mille Wolf oli äsja üles pannud, „… sul on kaks vasakut jalga.”

      „Äh?” Wolf soris kuriteopaiga fotode hunnikus ja leidis lõpuks õige üles. „Tead, ma aeg-ajalt teen sedasi, et sul oleks lihtsalt tunne, et mul on sind ikka veel vaja.”

      Finlay naeratas: „Muidugi.”

      Wolf vahetas fotod ära ja kaks meest põrnitsesid võigast kollaaži.

      „Seitsmekümnendatel oli mul üks juurdlus, mis oli tiba selle moodi – Charles Tenyson,” ütles Finlay.

      Wolf kehitas õlgu.

      „Ta jättis meile maha kehaosi: jala siia, käe sinna. Alguses tundus see juhuslik, aga tegelikult ei olnud. Igal kehaosal oli mõni identifitseerimist võimaldav tunnus. Ta tahtis, et me teaksime, kelle ta on tapnud.”

      Wolf astus lähemale, et kõrgemal seinale näidata.

      „Siin on vasakul käel sõrmus ja paremal jalal operatsiooniarm. Alguseks pole seda kuigi palju.”

      „Küll tuleb veel,” ütles Finlay asjalikult. „See, kes ei jäta tapatalgutest maha tilkagi verd, ei unusta mõnda sõrmust juhuslikult kätte.”

      Wolf tänas Finlayd mõtlemapanevate tähelepanekute eest talle valjult näkku haigutades.

      „Lähen toon kohvi? Mul on niikuinii suitsu vaja,” ütles Finlay. „Piima ja kahe suhkruga?”

      „Kuidas ei ole sa seda ikka veel ära õppinud?” küsis Wolf, kui Finlay ukse poole kiirustas. „Topeltespresso põhjal tehtud eriti kuum macchiato rasvavaba piima ja suhkruvaba karamellisiirupiga.”

      „Piima ja kahe suhkruga,” hõikas Finlay koosolekuruumist lahkudes, põrgates väljudes peaaegu kokku komandör Vanitaga.

      Wolf tundis imepisikese indialanna ära tänu tolle korrapärastele teleesinemistele. Lisaks oli naine osalenud ühel intervjuul või hindamisel, mida Wolf oli tööle tagasisaamiseks loendamatul hulgal läbi teinud. Nii palju kui ta mäletas, oli naine olnud sellele vastu.

      Ta oleks tõesti pidanud märkama Vanitat lähenemas, eriti kuna too nägi alatasa välja nagu multikategelane – täna hommikul oli tal seljas erksavärviline punakaslilla jakk, mis oli arusaamatul kombel kokku sobitatud räigelt oranžide pükstega.

      Wolf taganes tahvli taha liiga hilja ja naine jäi ukseavasse seisma, et temaga rääkida.

      „Tere hommikust, kriminaalseersant.”

      „Hommikust.”

      „Siin on nagu lillepoes,” ütles Vanita.

      Wolf heitis hämmeldunud pilgu selja taga seinal laiuvatele võigastele montaažidele. Kui ta tahapoole vaatas, sai ta aru, et naine osutas käega suure kontoriruumi poole, kus laudadele ja kartoteegikappidele oli laotatud kümneid ekstravagantseid bukette.

      „Oh. Neid on terve nädala muudkui tulnud. Minu arust Munizi juurdluse pärast. Jääb mulje, nagu oleks peaaegu terve kogukond lilli saatnud,” selgitas Wolf.

      „Vahelduseks on hea, kui keegi sind hindab,” ütles Vanita. „Otsin teie ülemust. Ta ei ole oma kabinetis.”

      Wolfi telefon hakkas laual valjult undama. Ta vaatas, kes helistab, ja pani toru ära.

      „Kas saan teid kuidagi aidata?” küsis Wolf loiult.

      Vanita naeratas jõuetult.

      „Kardan, et ei saa. Ajakirjanikud kisuvad meid tükkideks. Politseiülem tahab, et sellega tegeldaks.”

      „Arvasin, et see on teie töö.”

      Vanita naeris: „Täna ma küll nende ette ei lähe.”

      Nad mõlemad märkasid Simmonsit, kui too oma kabineti poole suundus.

      „Fawkes, teate isegi – sitt voolab ikka allamäge.”

      „Nagu sa näed, olen ma siin täiesti hõivatud. Mul on vaja, et sina läheksid välja ja räägiksid minu asemel nende raisakullidega,” ütles Simmons peaaegu uskumapaneva siirusega.

      Kaks minutit pärast komandöri lahkumist kutsuti Wolf üleminspektori kitsasse kabinetti. See oli vaevu neljaruutmeetrine. Sinna mahtus laud, imepisike televiisor, roostes kartoteegikapp, kaks pöördtooli ja üks plasttool (juhuks, kui sellesse nappi ruumi valgub sisse suurem rahvahulk). Wolfi meelest oli see töötajaskonna nina all viibutamiseks masendav ergutusvahend – säärane tupik ootabki karjääriredeli tipus.

      „Mina?” küsis Wolf kaheldes.

      „Muidugi sina. Ajakirjanikud armastavad sind. Sa oled William Fawkes.”

      Wolf ohkas: „Kas toiduahelas on keegi minust veel allpool, et saaksin selle talle pähe määrida?”

      „Enda arust nägin ma meeste vetsus koristajat, aga arvan, et parem oleks, kui sina sellest räägiksid.”

      „Selge,” pomises Wolf.

      Laual hakkas telefon helisema. Kui Simmons sellele vastas, tõusis Wolf püsti, aga jäi siis seisma, kui Simmons käe üles ajas.

      „Fawkes on siin minu juures. Panen su valjuhääldi peale.”

      Edmundsi häält oli möirgava mootori taustal vaevu kuulda. Wolf oli sunnitud talle kaasa tundma. Ta teadis isiklikust kogemusest, kui jube juht Baxter on.

      „Oleme teel Kuninganna Elizabethi haiglasse. Khalid viidi nädala eest üle nende intensiivi.”

      „Elusalt?” paukus Simmons ärritunult.

      „Tookord küll,” vastas Edmunds.

      „Aga nüüd?”

      „Surnud.”

      „Aga pea?” möirgas Simmons frustreerunult.

      „Anname teile teada.”

      „Fantastiline.” Simmons lõpetas kõne ja vangutas pead. Ta tõstis pilgu Wolfile. „Nad ootavad sind väljas. Ütle neile, et tegu on kuue ohvriga. Nad teavad seda juba niigi. Kinnita, et meil on praegu ohvrite tuvastamise menetlus pooleli ja et enne ühegi nime avalikustamist võtame ühendust nende pereliikmetega. Ära ütle midagi selle kokkuõmblemise … ega oma korteri kohta.”

      Wolf andis sarkastiliselt au ja läks kabinetist välja. Ta pani enda järel ukse kinni ja nägi Finlayd lähenemas kahe kaasaostetud kohvitopsiga.

      „Täpselt õigel ajal,” hüüdis Wolf üle kontori, mis hakkas nüüd täituma