Kaltsunukk. Daniel Cole

sisemus tuli nähtavale. Higist nõretav lina kleepus naha külge, kui ta madratsilt maha roomas, et undava tüütuseni jõuda.

      „Wolf,” vastas ta, tundes kergendust, et oli vähemalt sellele pihta saanud, ja otsis ühtlasi seinalt lülitit.

      „Simmons siinpool.”

      Wolf klõpsas lülitit ja ohkas sügavalt, kui kahkjaskollane valgus tõi talle meelde, kus ta on. Tekkis kiusatus tuli uuesti kustutada. Imepisike magamistuba koosnes neljast seinast, kulunud kaheinimesemadratsist ja üksildasest lambipirnist. Selles klaustrofoobses karbis valitses lämmatav kuumus, sest üürileandja ei olnud eelmist üürnikku aknavõtme tagasisaamiseks ikka veel üles otsinud. Tavaliselt ei tekitaks see Londonis säärast häda, ent seekord õnnestus Wolfil sisse kolida just Inglismaa kohta ebatavalise kuumalaine ajal, mis oli veninud juba ligi kahe nädala pikkuseks.

      „Ära ole nii vastikult rõõmus,” ütles Simmons.

      „Mis kell on?” haigutas Wolf.

      „Kümne pärast neli.”

      „Kas mul ei olnud vaba nädalavahetus?”

      „Enam mitte. Pead minuga kuriteopaigale tulema.”

      „Sinu laua juurde?” küsis Wolf, ainult pooleldi nalja visates, sest ta ei olnud juba aastaid näinud oma ülemust töölt lahkumas.

      „Naera herneks. Seekord lasid nad mu välja.”

      „Päris nii kehv värk?”

      Teises otsas oldi vait ja siis Simmons vastas: „Päris kehv jah. Kas saad kirjutada?”

      Wolf sobras ukse juures ühes kastis ja leidis pastaka, millega käeseljale kribida.

      „Okei. Lase käia.”

      Ta märkas silmanurgast, et köögikapil vilkus valgus.

      „Korter 108 …” hakkas Simmons peale.

      Kui Wolf läks oma niru sisustusega kööki, pimestas teda väikesest aknast sisse voogav stroboskoopiline valgus.

      „… Trinity Towers …”

      „Hibbard Road, Kentish Town?” segas Wolf vahele, vahtides aknast välja kümnete politseiautode, reporterite ja üle tänava kortermajast evakueeritud elanike poole.

      „Kust, kurat, sa seda teadsid?”

      „Ma olen detektiiv.”

      „Nojah, siis võid olla meie peamine kahtlusalune ka. Tule siia.”

      „Saab tehtud. Mul on ainult vaja …” Wolfi jutt takerdus, kui sai aru, et Simmons oli toru juba ära pannud.

      Vilkuva valguse vahepeal pani ta tähele järjekindlalt põlevat oranži tulukest, mis tuli pesumasinast, ja talle meenus, et oli enne magamaminekut tööriided pessu pannud. Ta vaatas seinte äärde laotud kümneid ühesuguseid pappkaste.

      „Raisk.”

      Viie minuti pärast trügis Wolf maja ette kogunenud uudistajate vahelt läbi. Ta läks ühe politseiniku juurde ja näitas tollele vilksamisi töötõendit, kavatsedes politsei piiratud alale otse sisse jalutada. Ent noor konstaabel haaras talt tõendi peost ja uuris seda hoolega, tõstes skeptilise pilgu enda ees kõrguvale kujule, kellel olid jalas ujumisšortsid ja Bon Jovi 93. aasta „Keep the Faithi” tuuri kulunud T-särk.

      „Politseinik Layton-Fawkes?” küsis konstaabel kahtlevalt.

      Wolf võpatas enda uhkeldava nime peale: „Kriminaalseersant Fawkes, jah.”

      „Seesama … kohtusaalis verd lasknud Fawkes?”

      „Seda hääldatakse William … Kas tohib?” Wolf viipas kortermaja poole.

      Noormees andis Wolfile töötõendi tagasi ja tõstis lindi üles, et ta saaks alt läbi minna.

      „Kas tahate, et juhatan teid üles?” küsis ta.

      Wolf vahtis enda lillelisi šortse, paljaid põlvi ja töökingi.

      „Tead, mis? Ma arvan, et saan omal käel päris hästi hakkama.”

      Politseinik naeratas.

      „Neljas korrus,” ütles ta Wolfile. „Ja kui lähete üksi üles, olge ettevaatlik – siin on kuradi kehv kant.”

      Wolf ohkas uuesti sügavalt, läks läbi valgendajahõngulise vestibüüli ja astus lifti. Teise ja viienda korruse nupud olid puudu ning neid, mis olid alles jäänud, kattis kuivanud pruun vedelik. Järeldades kõigi oma detektiivioskuste abil, et see oli kas kaka, rooste või Coca-Cola, kasutas ta nupu vajutamiseks T-särgi alumist otsa – Richie Sambora nägu.

      Wolf oli olnud sadades täpselt samasugustes liftides – ühes tükis metallkarpides, mille omavalitsused olid kogu riigis kasutusele võtnud. Neis polnud põrandakatet, peeglit, väljaulatuvaid valgusteid ega mingeid jubinaid. Vähekindlustatud elanikel polnud nende elu rikastavast aparatuurist absoluutselt mitte midagi varastada ja nii nad olidki leppinud sellega, et pihustasid seinad rõvedusi täis. Enne kriiksuvate uste avanemist neljandal korrusel jäi Wolfil aega vaid selleks, et saada teada, et Johnny Ratcliff „oli siin” ja et ta oli lisaks veel homo.

      Vaikses koridoris sagis ringi üle kümne inimese. Enamik tundus olevat veidi rööpast väljas ja nad piidlesid Wolfi riietust hukkamõistval pilgul, välja arvatud üks kriminalisti töötõendiga, räsitud välimusega mees, kes noogutas heakskiitvalt ja ajas pöidlad püsti, kui Wolf mööda läks. Wolf kõndis koridori lõpus avatud ukse poole, kus väga nõrk, aga tuttav lõhn läks järjest tugevamaks. Siin polnud võimalik eksida – see oli surma lõhn. Sääraste asjadega töötavad inimesed tunnevad ikka ära läppunud õhu, sita, kuse ja roiskuva inimihu leha ainulaadse koosluse.

      Kuulnud seest jooksusamme, astus Wolf välisukse juurest sammu tagasi. Ukseavast tormas koridori noor naine, kes vajus põlvili ja oksendas Wolfi ette maha. Wolf ootas viisakalt sobivat hetke, et paluda naisel end liigutada, kui kuulis veel kedagi lähenemas. Wolf astus vaistlikult veel ühe sammu tagasi, enne kui kriminaalseersant Emily Baxter hooga koridori tormas.

      „Wolf! Mulle tunduski, et nägin sind siin ringi hiilimas,” möirgas too vaikseks jäänud koridoris. „Tõsiselt, see on täiega äge!”

      Baxter vaatas põrandal öökivat naist, kes põlvitas nende vahel.

      „Kas sa võiksid kusagil mujal oksendada?”

      Naine roomas vaguralt neilt tee pealt eest. Baxter haaras Wolfil käsivarrest ja viis ta õhinal korterisse. Baxter oli temast ligi kümme aastat noorem, aga peaaegu sama pikk. Ta tumepruunid juuksed paistsid sünges ilmetus esikus olevat musta värvi ja tal oli peal must meik, mistõttu tema kütkestavad silmad tundusid ebaharilikult suured. Seljas hästiistuv särk ja kostüümipüksid, silmitses ta kelmika naeratuse saatel Wolfi pealaest jalatallani.

      „Mulle ei öelnud keegi, et täna võib vabaajariietes tulla.”

      Wolf keeldus konksu alla neelamast, teades, et kui ta vaid suu kinni hoiab, kaotab Baxter asja vastu kiiresti huvi.

      „Oh, kui närvi Chambers läheb, kui saab teada, millest ta ilma jäi!” naeratas Baxter õndsalt.

      „Ma ise valiks ka pigem Kariibi mere kruiisi kui mõne laiba,” ütles Wolf igavledes.

      Baxteri tohutud silmad läksid üllatusest veelgi suuremaks: „Kas Simmons ei öelnudki sulle?”

      „Ei öelnud mida?”

      Baxter viis ta läbi tungil täis korteri, kus hämaralt kumasid kümmekond strateegiliselt laiali paigutatud taskulampi. Kuigi lõhn ei matnud kõike enda alla, läks see järjest tugevamaks. Pea kohal palavikuliselt sebivate kärbeste hulga põhjal oli Wolfile selge, et haisu allikas on lähedal.

      Korteris olid kõrged laed, seal polnud mööblit ja see oli Wolfi omast kõvasti suurem, aga sugugi mitte meeldivam. Kolletunud seinu katsid augud, kust iidsed elektrijuhtmed ja tolmune isolatsioon vabalt paljale põrandale valgusid. Suurest magamistoast ja köögist jäi mulje, et kumbagi pole 1960ndatest saadik remonditud.

      „Ei öelnud