Kaltsunukk. Daniel Cole

kogunenud Westminsteri südames ligi kolmveerand hektarit enda alla võtva klaasist kõrghoone ette. Teisaldatava poodiumi ülespanemisega hakati ühele poole saama, see oli paigaldatud tavapärasesse meediale sobivasse paika, mille tagaplaanil oli näha kuulus pöörlev silt.

      Keegi oli talle kunagi öelnud, et keerleva sildi peegelpinnaga tähed pidid sümboliseerima Londoni politsei pidevat valvelolekut – vaataja kujutis peegeldus alati tagasi, see jälgis sind alati. Sama võis öelda ülejäänud hiiglasliku hoone kohta, mis pilvitutel päevadel peaaegu kadus, sest peegelklaasiga aknad omandasid vastas asuva Victoriaaegse punastest tellistest hotelli kuju koos selle taga Broadway 55-l kõrguva kellatorniga.

      Wolfi telefon hakkas taskus undama ja ta manas end maapõhja, et oli unustanud selle välja lülitada. Ta nägi, et helistajaks oli Simmons, ja võttis kõne kiiresti vastu.

      „Boss?”

      „Sain Baxterilt just kinnituse: see on Khalid.”

      „Ma teadsin seda. Kuidas?”

      „Kala.”

      „Mida?”

      „Mürk. Sisse söödud.”

      „Tal läks paremini, kui ta oli ära teeninud,” ütles Wolf vaenulikult.

      „Teesklen, et ei kuulnud seda.”

      Keegi sõjaväepükstes mees viipas Wolfile.

      „Tundub, et nad on mu etteasteks valmis.”

      „Soovin edu.”

      „Tänan,” vastas Wolf silmakirjalikult.

      „Püüa mitte käkki kokku keerata.”

      „Selge.”

      Wolf lõpetas kõne ja vaatas oma peegelpilti, et kontrollida, kas püksilukk on kinni ja kas ta äkki ei näe välja tavalisest kurnatum või rõhutum. Ta marssis poodiumi poole, kavatsedes asjaga nii kiiresti ühele poole saada kui võimalik. Ent kui müra valjenes ja ta nägi telekaamerate musti läätsi, mis jälgisid iga ta sammu nagu sihtivad kahurid, hakkas ta enesekindlus kahanema. Hetkeks sattus ta tagasi Old Bailey ette, kus ta oli püüdnud politseifurgooni toppimise ajal edutult oma nägu varjata, saatjateks rahulolematute ajakirjanike närviajavad hõisked ja metsik tagumine sõiduki metallist külgede vastu, mis jäävad igavesti tema unenägudes kummitama.

      Ta astus kõhklevalt poodiumile ja alustas oma kasinalt harjutatud sõnavõttu.

      „Mina olen kriminaalseersant William Fawkes …”

      „Mida? Rääkige kõvemini!” segati talle rahvasummast vahele.

      Üks meestest, kes oli pisikese lava kokku pannud, jooksis kohale ja lülitas mikrofoni võimsalt ragiseva klõpsatusega sisse. Wolf püüdis mitte kuulda pilkavat naeru, mis nägude merest kostis.

      „Tänan. Nagu ma ütlesin, olen ma kriminaalseersant William Fawkes Londoni politseist ja ma kuulun tänaseid mõrvu uurivasse meeskonda.” Seni pole paha, mõtles ta endamisi. Kuulajad hakkasid teda küsimustega pommitama, aga ta ei teinud neist välja ja rääkis edasi: „Saame kinnitada, et kuue ohvri jäänused leiti varastel hommikutundidel Kentish Townis asuvalt …”

      Wolf tegi selle vea, et tõstis oma märkmetelt pilgu ja tundis otsekohe ära Andrea silmatorkavalt ruuged juuksed. Ta märkas, et naine nägi murelik välja, ja see juhtis ta tähelepanu veelgi rohkem mujale. Ettevalmistatud jutupunktidega paberid kukkusid maha ja Wolf tuli poodiumilt alla, et need kokku koguda, olles teadlik sellest, et ta oli ühele neist sirgeldanud üksikasju, mida ei tohtinud avalikuks teha. Ta leidis inkrimineeriva paberi üles ja ronis uuesti mikrofoni juurde.

      „… enne koitu. Hommikul.” Ta tundis kurku kuivavat ja teadis, et läheb kohe näost punaseks nagu ikka, kui tundis piinlikkust, ja vuristas siis viimaselt paberilt kõik kiiresti ette: „Meil on praegu ohvrite tuvastamise menetlus pooleli ja enne ühegi nime avalikustamist võtame ühendust nende pereliikmetega. Kuna juurdlus on pooleli, ei saa ma praegusel hetkel midagi rohkem öelda. Tänan teid.”

      Ta pidas aplausi oodates paar sekundit pausi, kuni talle jõudis kohale, et see oleks olnud äärmiselt kohatu ja et tema etteaste poleks seda niikuinii ära teeninud. Ta ronis poodiumilt alla ja põgenes tema nime karjuvate häälte eest.

      „Will! Will!”

      Wolf pööras ringi ja nägi Andreat enda poole jooksmas. Naisel õnnestus esimese politseiniku eest kõrvale põigata, aga kaks järgmist olid tema ees tee sulgenud. Wolfi haaras toosama segadusse ajav viha, mis oli varjutanud nende üksikuid lahutusjärgseid kohtumisi, ja tal peaaegu tekkis kiusatus lasta politseinikel naine minema lohistada, aga ta otsustas siiski sekkuda, kui naisele lähenes G36C Heckleri ja Kochi automaadiga relvastatud diplomaatilise turvateenistuse töötaja.

      „Kõik on korras. Kõik on korras. Palun laske ta läbi,” hõikas Wolf vastutahtsi.

      Nende viimane kohtumine, kus arutati maja müügiga seotud lisakomplikatsioone, oli olnud eriti jäine, nii et Wolf oli üllatunud, kui naine tema juurde tormas ja teda tugevasti kallistas. Wolf hingas läbi suu, meeleheitlikult hoidudes tema juuste nuusutamisest, teades, et neist tulvaks naise lemmikparfüümi lõhna, mida Wolf nii väga armastas. Kui Andrea ta lõpuks lahti lasi, nägi ta, et naisel on pisarad silmis.