Kaltsunukk. Daniel Cole

ümber nurga, jõudsid rahvast täis elutuppa ja ta puuris automaatselt pilguga põrandat, et leida igasugu seadmete ja jalapaaride keskelt üles surnukeha.

      „Baxter!”

      Naine jäi seisma ja pööras end kannatamatult Wolfi poole.

      „Mida Simmons mulle ei öelnud?”

      Baxteri taga astus trobikond inimesi kõrvale suure, maast laeni ulatuva akna eest, mille mõju oli tunda kogu toas. Enne, kui Baxter jõudis vastata, komberdas Wolf juba edasi, silmad naelutatud kuhugi inimeste kohale – sinna, kus oli ainus valgusallikas, mida politsei ei olnud kaasa võtnud – kohtvalgustile tumedal laval …

      Alasti surnukeha, mis oli väänatud ebaloomulikku poosi, tundus hõljuvat kolmekümne sentimeetri kõrgusel konarlike põrandalaudade kohal. See oli seljaga toa poole ja vaatas hiigelsuurest aknast välja. Sajad peaaegu nähtamatud niidid hoidsid inimkogu paigal, niidid olid omakorda kinnitatud kahe kobaka metallkonksu külge.

      Wolfil kulus hetk aega, et teha kindlaks tema ees avanenud irreaalse vaatepildi kõige häirivam aspekt, milleks oli valge nahaga torso külge kinnitatud musta nahaga jalg. Suutmata nähtust aru saada, tungis Wolf toas järjest edasi. Kui ta jõudis lähemale, märkas ta hiiglaslikke nõelapisteid, mis hoidsid kehaosade pundart koos, ja üle läbilõigatud kohtade sikutatud nahka: üks musta nahaga mehejalg, teine valge nahaga; üks suur mehekäsi ühel pool, teisel pool kaaslaseks päevitunud naisekäsi; sassis ronkmustad juuksed, mis rippusid õõvastavalt kahvatu tedretähnilise nääpsukese naisetorso peal.

      Baxter oli ta kõrval, Wolfi jälestust väljendav nägu lõbustas teda ilmselgelt:

      „Ta ei öelnud sulle, et on üks laip ja kuus ohvrit!” sosistas Baxter talle rõõmsalt kõrva.

      Wolf langetas pilgu põrandale. Ta seisis groteskse laiba varju peal ja sedasi lihtsustatud kujul tundusid selle proportsioonid veelgi häirivamad, eriti kui jäsemete ja keha ühenduskohtadest läbi tungiv valgus seda moonutas.

      „Kurat, miks ajakirjanikud juba platsis on?” kuulis Wolf oma ülemust karjumas otseselt mitte kellegi peale. „Vannun, et meie osakonnas lekib rohkem kui Titanicul. Kui näen kedagi nendega rääkimas, siis kõrvaldan nad kohe ametist!”

      Wolf naeratas, teades täiesti kindlalt, et Simmons ainult etendas stereotüüpse bossi rolli. Nad tundsid teineteist üle kümne aasta ja kuni Khalidiga seotud vahejuhtumini oli Wolf teda enda sõbraks pidanud. Simmonsi teeseldud ulja pealispinna all peitus tegelikult intelligentne, hooliv ja asjatundlik politseinik.

      „Fawkes!” Simmons seadis sammud nende poole. Ta pidi tihti pingutama, et mitte kutsuda oma töötajaid hüüdnimedega. Ta oli ligi kolmkümmend sentimeetrit Wolfist lühem, viiekümnendates eluaastates ja omandanud juhtivtöötajale iseloomuliku kõhukese. „Mulle ei öelnud keegi, et täna võib vabaajariietes tulla.”

      Wolf kuulis Baxterit itsitamas. Ta otsustas kasutada sama taktikat kui Baxteri puhul ehk siis märkust eirata. Tekkis ebamugav vaikus ja siis pöördus Simmons Baxteri poole.

      „Kus Adams on?” küsis Simmons.

      „Kes?”

      „Adams. Su uus hoolealune.”

      „Edmunds?”

      „Täpselt nii. Edmunds.”

      „Kust mina tean?”

      „Edmunds!” möirgas Simmons üle toa, mis oli hõivatud inimesi täis.

      „Kas sa töötad temaga nüüd tihti koos?” küsis Wolf vaikselt, suutmata varjata oma hääles kadedust, mille peale Baxter naeratas.

      „Teen lapsehoidja tööd,” sosistas Baxter. „Ta tuli pettustest üle, on ainult paari laipa näinud. Pärast võib ta isegi nutma hakata.”

      Noormees, kes rahvahulgas ekseldes nende poole liikus, oli ainult kahekümneviiene, kõhn nagu piitsavars ja laitmatu välimusega, kui heleruuge juuksepahmakas välja arvata. Tal oli käes lahtine märkmik ja ta naeratas üleminspektorile innukalt.

      „Kaugel kriminalistid on?” küsis Simmons.

      Edmunds lappas märkmikus paar lehte tagasi.

      „Helen ütles, et tema meeskond ei ole kogu korterist leidnud ühtegi veretilka. Nad kinnitasid, et kõik kuus kehaosa pärinevad eri ohvritelt ja et need on robustselt amputeeritud, tõenäoliselt rauasaega.”

      „Kas Helen ütles veel midagi, mida me niigi ei tea?” sisistas Simmons.

      „Tegelikult ütles küll. Arvestades vere puudumisega ja kuna amputeerimiskohtade juures veresoonte kontraktsiooni ei esinenud …”

      Simmons pööritas silmi ja heitis pilgu käekellale.

      „… võime olla kindlad, et kehaosad eemaldati pärast surma,” lõpetas Edmunds, näol rahulolev ilme.

      „Edmunds, tõesti fantastiliselt hea politseitöö,” ütles Simmons sarkastiliselt ja karjus siis: „Kas keegi võtaks peata mehe otsimiskuulutused maha? Tänan!”

      Edmundsi naeratus kadus kui pühitult. Wolf vahetas Simmonsiga pilke ja muigas. Nad olid omal ajal mõlemad sarnase hurjutamise objektiks olnud. Kõik see käis väljaõppe juurde.

      „Tahtsin öelda ainult seda, et ükskõik, kellele need käed ja jalad kuulusid – ka nemad on kindlasti surnud. Nad saavad rohkem teada, kui on surnukeha laborisse viinud,” pomises Edmunds ujedalt.

      Wolfile jäi tumedas aknas silma laiba peegelpilt. Taibates, et ta ei ole seda veel eestpoolt näinud, läks ta ümber surnukeha, et ka sealtpoolt pilk peale heita.

      „Baxter, mis sinul on öelda?” küsis Simmons.

      „Eriti midagi. Vähesed kahjustused lukuaugu juures, võib-olla lahti muugitud. Politseinikud küsitlevad väljas naabreid, aga seni pole keegi midagi näinud ega kuulnud. Aa, ja seda ka, et elektriga pole siin midagi lahti – korterist on kõik pirnid minema viidud, kui too välja arvata, mis on ohvri kohal … nagu oleks ta väljanäitusel või midagi sarnast.”

      „Fawkes, kuidas sinuga on, on sul midagi öelda? Fawkes?”

      Wolf jõllitas üles vaadates surnukeha tumeda nahaga näkku.

      „Palun vabandust, kas me tüütame sind?”

      „Ei. Vabandust. Isegi säärases kuumuses hakkab see kaadervärk alles praegu haisema, mis tähendab, et tapja mõrvas kõik kuus ohvrit eile õhtul, mis tundub ebatõenäoline, või hoidis laipu külmutatuna.”

      „Nõus. Laseme kellelgi uurida, kas hiljuti on sisse murtud külmhoonetesse, supermarketitesse, restoranidesse, igale poole, kus on tööstusliku mahuga külmutusruumid,” ütles Simmons.

      „Ja küsige, kas keegi naabritest kuulis puurimist,” ütles Wolf.

      „Puurimine on suhteliselt tavaline heli,” pahvatas Edmunds, kes kohe oma väljapurset kahetses, kui kolm vihast silmapaari tema poole pöördusid.

      „Kui see siin on tapja meistriteos,” jätkas Wolf, „siis ei ole võimalik, et ta riskiks sellega, et kogu see värk variseb laest alla, ja et selleks ajaks, kui meie kohale saabume, on sellest järele jäänud ainult mingi kehaosade kuhi. Need konksud peavad olema puuritud metallist kandetalade külge. Keegi oleks pidanud seda kuulma.”

      Simmons noogutas: „Baxter, otsi keegi, kes sellega tegeleks.”

      „Boss, kas saaksid korraks siia tulla?” küsis Wolf, kui Baxter ja Edmunds eemale läksid. Wolf tõmbas kätte paari kummikindaid ja kergitas ühe käega krussis musti juukseid, mis rippusid jubeda kuju näo ees. See oli mehenägu. Silmad olid lahti, ilme õõvastavalt rahulik, arvestades sellega, et ohvri lõpp oli ilmselgelt olnud vägivaldne. „Kas tundub tuttav?”

      Simmons tuli ümber surnukeha Wolfi juurde jaheda akna ette ja kükitas maha, et tumedanahalist nägu paremini uurida. Mõne hetke pärast kehitas ta õlgu.

      „See on Khalid,” ütles Wolf.

      „Pole võimalik.”

      „Kas