Jeremy Poldark. Kolmas Poldarki raamat. Winston Graham

segas naisele annuse kiinapuukoorepulbrit; olles näinud seda plagisevate hammaste vahelt sisse minemas, pani ta hilisemaks valmis veel kaks palavikupulbrit ning ööseks sal polychrest’i ja rabarbripulbrit. Siis langes ukseavale vari, sest lävele ilmus Jacka Hoblyn.

      „Päiväst, tohtriärra. Thesia, too alt lappi … Ma igistan nigu ärg. Mis sel Pollyl siis õite viga on?”

      „Korduvad palavikuhood. Ta peaks jääma vähemalt kaheks päevaks voodisse. Ja kuidas sinuga on? Arvan, et sul on sama häda. Palun tule siia valguse kätte.”

      Kui mees lähemale astus, pahvatas Dwightile ninna džinnilõhna. Jackal oli niisiis jälle joomatuur. Parthesia tuli kepseldes üles, käes punane riidelapp, ning isa pühkis sellega oma madalat laupa. Jacka pulss oli täitunud, tugev ja kiire. Palavik oli hilisemas järgus ning pidi tekitama tohutut janu.

      „Terake on jah. Aga kõikse parem on iki ringi liikuda, mitte asemel vedeleda. Mida kiirembidi liigud, seda kiirembidi aigus kaub.”

      „Kuula mind, Hoblyn. Võta see siin kohe praegu sisse ja teine pulber täna õhtul enne magamaminekut veega. Kas said aru?”

      Jacka vedas käega läbi turris juuste ja põrnitses teda pahuralt. „Mina’i taha tohtritega tegemist tetä.”

      „Selle peaksid ikkagi sisse võtma. See teeb olemise palju paremaks.”

      Natuke aega vaatasid nad tõtt, aga kaevur oli sunnitud arsti mainele alla vanduma ning Dwight vaatas kerge rahuloluga, kuidas paras ports viinakivilahust haigele sisse läks. Õhtune pulber – loodetavasti on Hoblyn piisavalt kaine, et see veega ära juua – sisaldas kümme graani jalapapulbrit, aga sellest ei olnud nii suurt lugu. Dwight tundis rohkem muret kolme naise kui pereisa tervise pärast.

      Lahkudes nägi Dwight Rosinat longates mäest üles tulemas, piimakann käes. Tüdruk oli seitsmeteistkümnene ega olnud veel jõudnud tund tunni järel kehvas valguses õmblustööd tehes rikkuda oma keni silmi. Kui nad kohakuti jõudsid, naeratas Rosina ja tegi kniksu.

      „Homme peaks su perel juba parem olema. Vaata, et ema oma pulbri sisse võtaks.”

      „Kindlasti vaatan. Suur tänu, söör.”

      „Kas isa muutub purjuspäi … tülikaks?”

      Neiu punastas. „Ta on siis pahas tujus, söör. Talle on raske meeltmööda olla või nii.”

      „Kas ta lööb teid ka?”

      „Oh ei, söör … või ehk õige harva. Pärastpoole otsib ta siis alati lepitust.”

      Dwight möödus tädi Mary Rogersi poe eendaknast ning jõudis mäejalamil konutavate lagunenud hüttide kobarani, mida kutsuti Guernseyks. See oli kõige armetum paik. Aknad olid laudadega kinni löödud või kaltse täis topitud, uksed olid tõstetud eest ja toetatud vastu seina, osmikute vahel kulgesid lahtised solgiveekraavid ja kitsukesed jalgrajad, katused olid lagunenud, kipakates sarades roomasid ja mängisid poolpaljad lapsed. Siin tundis Dwight alati piinlikkust oma korralike riiete pärast: need olid pärit sootuks teisest maailmast. Ta koputas esimese hüti uksele, täheldades üllatunult, et selle mõlemad pooled on suletud, ehkki valgus pääses tuppa suuresti just ukse kaudu. Nädal tagasi oli Dwight aidanud Betty Carkeekil ilmale tuua esimese poja, pärast seda kui kaks kalanaisest ämmaemandat olid tema kallal hulk aega soperdanud ja jänni jäänud. Ta kuulis seest lapse nuttu ning natukese aja pärast ilmus Betty uksele ja paotas umbusklikult tollijagu ülemist poolt.

      „Ah teie, söör. Tulge sisse.” Betty Carkeek, neiuna Coad, polnud küll seda sorti naine, kes haigustele kergesti alla vannuks, aga kui neljas ja viieski päev said mööda, ilma et lapsevoodipalavik endast märku oleks andnud, tundis Dwight ikkagi kergendust. Nüüd peaks Betty juba ise toime tulema. Ta astus naise järel kivist onni – millekski enamaks oli seda raske nimetada – ning nägi Ted Carkeeki istumas kolde juures ja segamas väikese tule kohal mingit taimekeedust. Ted ja Betty olid olnud abielus kõigest kuu aega, aga istuda kodus ajal, kui teenistust polnud sugugi kerge leida, ehkki mehel oli töökoht, ei olnud just parim viis oma kiindumust ilmutada.

      Noogutanud noormehele, läks Dwight last vaatama. Ted tõusis ja hakkas ukse poole minema, aga Betty peatas ta ning mees pöördus mühatades paja juurde tagasi. Lapsel oli nohu ja ta hingas kiiresti. Dwight arutles endamisi, mida kogemusteta tüdruk võis olla temaga teinud – oma ametis pidi ta alatasa kokku puutuma rumaluse ja hooletusega.

      „Su ema pole siin, Betty?”

      „Ei, söör. Ema on terake tõbine.”

      Muidugi. Kempthorne oli ju maininud ka Coade.

      „Palavikuhood?”

      „Jah, vist küll.”

      Leem läks keema ja tuli hakkas pritsivatest piiskadest turtsuma. Suits pööras avatud korstnast tagasi ja keerles mustunud sarikate ümber.

      „Kuidas sul endal läheb?”

      „Äste. Aga Ted põle …”

      „Pia mokk maas,” ütles Ted kolde juurest.

      Dwight ei vaadanud tema poolegi. „Sa oled liiga vara voodist tõusnud,” lausus ta tüdrukule. „Kui Ted on kodus, siis võib ta ju sinu eest hoolitseda.”

      „Mina oolitsen iki rohkemp tema iist.”

      Ted tegi kärsitu liigutuse, aga naine jätkas: „Las tohter vaatab su üle, Ted. Ega sa sial tule ääres istudes parane. Tema ei ole sääne, kis kaibama juusep. Toda sa piaks ju tiadma.”

      Ted tõusis mornilt ja astus uksevalgusesse. „Tegin õlale äda ja kogu lugu. Arstil põle sellega kedagist piale akata.”

      Dwight tõmbas poisi õlga katva kotiriide eemale. Musketikuul oli riivanud luud ja tulnud välja, jättes esialgu järele kaunis puhta haava. Nüüd oli selles paraku tekkinud põletik, mille vastu ei aidanud ka raudrohukeeduse mähised.

      „Kas majas puhast vett on? Mis teil seal tulel podiseb?” Dwight sidus haava, esitamata ainsatki küsimust selle tekke kohta.

      Ning just sellepärast, et ta ei küsinud, räägiti tohtrile kõik ära, aga mitte enne, kui ta oli teinud haavale sideme ja lasknud mehel aadrit ning valmistus lahkuma. Ted Carkeek ja veel neli meest jagasid pisikest jullat ning võtsid ilusa ilmaga ette pikki ohtlikke Prantsusmaareise, et vedada sealt müügiks kangemat kraami.

      Härra Trencromi ulatusliku äriga nende ettevõtmist küll võrrelda ei saanud, aga tehes aastas kolm-neli tretti, hoidsid nad endal hinge sees. Sõitnud välja eelmisel laupäeval, olid nad kolmapäeval naasnud Sawle’i lahega mõnikord ühenduses olevasse Vaughani abajasse ning leidnud sealt eest Vercoe ja veel kaks tolliametnikku, kes olid tulnud neid kinni nabima. Puhkes rüselus, paat triivis kogu selles saginas kaljudele ja läks põhja ning Ted Carkeek sai kuuli õlga. Ebameeldiv vahejuhtum, millel võisid olla kaugemale ulatuvad tagajärjed.

      „Oleks me siis midagist alba teind,” ütles Ted vihaselt. „Igaüks tahab endal inge sehes oida, aga kui nii edesi lähäb, on sellel lõpp. Kindla piale saadetakse sõdurid maju läbi otsima jüsku St. Ann’sis tehti!”

      „Me kõik tahass tiada, kuda nuuskurid aisu ninna saivad, kus nad maale tulevad,” ütles Betty. „Sie põle õige asi. Keski on vällä lobisend.”

      Dwight vajutas oma nahkkoti pandlad kinni ja heitis viimase mureliku pilgu tite poole. Nii väikese lapse heaks ei saanud tohter just palju teha. Kuidas ta ka ei püüaks, proua Coad räägib tütrele kindlasti ikka augu pähe, et too annaks pisikesele Dwighti rohtude asemel mõnda tema enda nõiajooki. Kas titt jääb ellu või sureb, sõltub sellest, kui tugev ta on. Ta lausus: „Tollimeestel on teravad kõrvad. Sa pead andma sellele õlale puhkust, Ted.”

      „See pold edimene vahelejäämine,” ütles Ted. „Aprillis nabiti kinni Pendarvesi-taat ja Foster Pendarves. Kõige laadungiga. Vian kihla, et see põle õige asi.”

      „Kas külas teadsid paljud teie retkest?”

      „Oh … jah, küllap vist. Põle ju raske ära arvata, kui mehed on pool nädalit ära. Aga mitte toda, kus me kraamiga