Jeremy Poldark. Kolmas Poldarki raamat. Winston Graham

tema võime meeldida meestele. Ta ei osanud näha selles veel võimu, vaid leidis pigem tuge vankuma kippuvale enesekindlusele. Naine andis endale aru, et tema siiatulek on etiketi seisukohast kahtlane tegu, ning mees teadis seda muidugi sama hästi.

      Siit, kus nad istusid, nägid mõlemad teisel pool lahte kerkimas vasesulatustehase suitsu ning natukese aja pärast lausus mees kaunis jäigalt: „Nagu te … hm … kahtlemata teate, töötab kompanii nüüd teistel alustel, uue juhatuse all. Kui ettevõte kokku varises, oli see meile kõigile löök, aga te mõistate mu olukorda. Hooned olid minu maal, sõna otseses mõttes minu nina all; olin matnud nendesse rohkem kapitali kui ükski teine kompanii osanik ning olnuks rumal jätta need jõude mädanema. Avanes võimalus turgutada ettevõtet uue kapitaliga ning terve mõistus käskis sellest kinni haarata. Loodetavasti saab kapten Poldark aru, kuidas asjalood olid.”

      „Kahtlemata saab,” vastas Demelza. „Kindlasti soovib ta teile igas uues ettevõtmises ainult edu, isegi kui tal pole võimalik nendes osaleda.”

      Sir Johni silmades süttis säde. „Väga lahke teist nõnda öelda. Seniajani oleme suutnud kõigest kulutused tasa teenida, aga arvan, et tasapisi hakkab paremini minema. Kas tohin pakkuda teile keelekastet? Võib-olla klaas Kanaari veini?”

      „Ei, tänan …” Demelza kõhkles viivu. „Aga võtaksin ehk klaasi portveini, kui see teile tüli ei tee.”

      Sir John ajas end pilklikult kulmu kergitades jalule ja helistas kella. Kui vein oli toodud, joodi seda ja puhuti viisakalt juttu. Nad rääkisid kaevandustest, lehmadest, tõldadest ja pooleli jäänud suvest. Demelza hakkas tundma end vabamalt ja Sir Johni umbusk andis järele.

      „Ausalt öeldes,” lausus Demelza, „arvan ma, et see, mis loomadele nii halvasti mõjub, on praegune vilets ilm. Meil on hea lehm Emma. Kaks nädalat tagasi andis ta veel kõvasti piima, aga nüüd on jäänud täitsa kinni. Teisega on sama lugu, aga see ei ole nii üllatav …”

      „Minul on kena Hereford, väärt paraja summa raha,” vastas Sir John. „Kaks päeva tagasi tõi vasika – alles teise – ning on nüüd haige: parapleegia. Lehmatohter Phillips on juba viis korda tema juures käinud. Mõte, et peaksin selle looma kaotama, murrab mul südame.”

      „Kas vasikas jääb ellu?”

      „Oojaa, aga poegimine oli raske. Ja pärast seda ei suutnud Minta enam seista. Tema hammastel on ka midagi viga, need logisevad lõualuus, ning sabalülid oleksid nagu üksteise küljest lahti. Phillips ei tea, mida sellest arvata, ja minu enda talitaja pole ka targem.”

      „Mulle meenub, et kui elasin veel Illugganis,” ütles Demelza, „ oli seal samasugune juhtum. Kirikuõpetaja lehm jäi täpselt samamoodi haigeks. Ja samuti pärast poegimist.”

      „Ja kas ta leidis sellele ravi?”

      „Jah, söör, leidis küll.”

      „Mis see oli?”

      „Nojah, söör, pole küll minu asi öelda, kas pastor tegi õigesti, ega ju? Ta ei pidanud paljuks kutsuda lehma juurde üht vana naist, kelle nimi on Meggy Dawes – mäletan, et too elas just teisel pool jõge. Meggy oli kibe käsi tohterdama soolatüükaid ja kopsuhädasid. Ükskord läks tema jutule poiss, kellel oli silmas odraiva. See oli hirmus suur, aga pruukis naisel ainult …”

      „Aga mis lehmast sai, proua?”

      „Ah jaa. Kas ma saaksin teda näha, Sir John? Tahaksin kangesti pilgu peale visata, et uurida, kas tal on ikka sama haigus kui kirikuõpetaja lehmal.”

      „Viin teid ise tema juurde, kui te nii lahke olete. Veel üks klaas portveini kosutuseks?”

      Mõne minuti pärast kõndisid nad üle munakivisillutisega hoovi maja taha ja astusid lauta, kus lamas lehm. Demelzal ei jäänud märkamata toekad kivist kõrvalhooned ja ta kahetses, et nood pole tema omad. Lehm lamas külili; looma leebed pruunid silmad olid kurvad, aga ta ei kaevelnud. Puidust järilt tõusis üks mees ja jäi aupaklikult ukse kõrvale seisma.

      Demelza kummardus lehma uurima asjatundliku moega, mis ei tulenenud üldsegi Illugganis möödunud lapsepõlvest, vaid hoopis seitsmest Nampara-aastast. Looma jalad olid halvatud ja sabalülid paistsid olevat umbes poolel maal veidral kombel katkenud.

      Demelza lausus: „Jah. Täpselt seesama tõbi. Meggy Dawes nimetas seda sabaväänajaks.”

      „Ja ravi?”

      „Ärge unustage, et see pole minu, vaid tema õpetus.”

      „Jah, jah, pean seda meeles.”

      Demelza tõmbas keeleotsaga üle huulte. „Meggy käskis lõigata saba siit, umbes jalg maad otsast, kus lülid näikse olevat nihestunud, lahti, panna haava sisse tugevasti soolatud sibula, siduda mingi jämeda riidega kinni, hoida nädalapäevad peal ja võtta siis sideme ära. Sööta tuleb lehmale anda kord päevas ja ainult natuke ning joota talle leotist, mis on valmistatud võrdsetes kogustes segatud rosmariinist, kadakamarjadest ja kooritud kardemoniseemnetest. See õpetus on mul hästi meeles. Just nõnda ta ütles.”

      Demelza vaatas, kuidas tema sõnad baronetile mõjusid. Sir John näris alahuult.

      „Nojah,” vastas mees. „Ma ei ole säärasest ravist enne kuulnud, aga eks haiguski ole haruldane. Tundub, et peale teie pole keegi sellega kokku puutunud. Pagan võtaks, peaksin vist järele proovima. Mis sa arvad, Lyson?”

      „Iki parem kui näha looma piinlemas, söör.”

      „Täpipealt minu mõte. Olen kuulnud, et need vanad naised on osavad tohterdama vähem tuntud tõbesid. Kas võiksite korrata seda õpetust mu teenrile, proua Poldark?”

      „Rõõmuga.” Paar minutit hiljem kõndisid nad üle õue tagasi majja.

      Sir John lausus: „Loodetavasti ei ole kapten Poldark lasknud enne tulevast kohtuistungit tujul langeda.”

      Vaevalt need sõnad üle huulte saanud, kahetses mees, et oli olnud nii ettevaatamatu. Talle tundus, et naine oli seda teemat meelega vältinud, jättes niiviisi temale kohustuse see üles võtta. Aga teine ei haaranudki pakutud kõneainest kinni nii innukalt, kui ta oli kartnud.

      „Noh, muidugi oleme selle üle mõlemad väga õnnetud. Mina muretsen rohkem kui tema.”

      „Varsti on see käes ja möödas ning minu arvates on suur võimalus, et ta õigeks mõistetakse.”

      „Kas arvate tõesti nõnda, Sir John? See pakub mulle suurt lohutust. Olete vist ka ise kohtuistungi ajal Bodminis?”

      „Hm. Hm. Ma ei tea seda. Miks see teid huvitab?”

      „Olen kuulnud, et septembris on valimised ning et istung on kuuendal, arvasin, et olete äkki seal.”

      „Selleks et aidata oma venda või? Oh, tema suudab väga hästi ise oma ametikoha eest hoolt kanda.” Kui nad astusid uuesti suurde tuppa, mida Sir John kasutas kabinetina, piidles baronet umbusklikult naise häirimatult rahulikku nägu. Polnud kerge ära arvata, millest too mõtleb. „Kui ma ka juhtuksin linna, oleks mul liiga palju tegemist, et minna kohtusse. Pealegi – ärge pange pahaks, proua, – ei sooviks ma näha vana sõpra kehvas olukorras. Soovin talle mõistagi head, aga … see pole just vaatemäng, mis kellelegi lõbu pakuks.”

      „Oleme kuulnud räägitavat, et kohtunikke on kaks,” ütles Demelza.

      „Oh ei, mitte ühe juhtumi peal. Arvan, et istung on jagatud kahe kohtuniku vahel. Wentworth Lister ei ole paha mees, ehkki viimati nägin teda, tõsi küll, aastaid tagasi. Võite olla kindlad, et kohut mõistetakse õiglaselt. Selle eest kannab hoolt Briti õigussüsteem.” Dogi oli tulnud peremehe juurde ning too võttis sahtlist magusa küpsise ja andis koerale.

      „Ma ei jõua ära imestada,” lausus Demelza, „kuidas suudab üks inimene, üks kaugelt sisemaalt siia tulnud kohtunik kuulata juhtumi ära ja saada mõne tunni jooksul selgust kõigis selle keerdkäikudes. Minule tundub see võimatu. Kas ta endalt kunagi ei küsi, mis on tõde, mis vale, enne kui kohut mõistma hakkab?”

      Sir John naeratas. „Üllatav küll, kui kiiresti suudab treenitud aju tõsiasjades