Jeremy Poldark. Kolmas Poldarki raamat. Winston Graham

üksnes sinu, vaid ka minu elu.”

      Ross võttis tal ümbert kinni. „Oot-oot. Kui minuga peaks midagi juhtuma, ei ole sinu elu kaugeltki veel läbi. Maja ja maad jäävad sulle. Sinust saab Wheal Leisure’i kaevanduse enamusaktsionär. Sina hakkad kandma vastutust … siinsete inimeste, kogu selle piirkonna eest …”

      Demelza katkestas teda: „Ei, Ross, siis pole mul enam midagi. Ma olen jälle kerjus. Olen harimatu kaevuriplika …”

      „Oled ilus noor naine, kel on aastaid veidi üle kahekümne, väike maavaldus ja suur võlakoorem. Sinu elu paremad aastad on alles ees …”

      „Ma elan ainult sinu kaudu. Sina tegid minust selle, kes ma olen. Sina mõtled mu ilusaks, sa mõtled, et olen maahärra naine …”

      „Jama! Sa lähed kahtlemata uuesti mehele. Kui mind poleks, lendaks siia kogu krahvkonnast mehi kohale nagu mesilasi. See pole mingi meelitus, vaid sulaselge tõde. Võiksid valida tosina …”

      „Ma ei läheks enam kunagi mehele. Mitte kunagi!”

      Ross pigistas tema kätt. „Kui kõhn sa ikka veel oled.”

      „Ma ei ole kõhn. Sina peaksid teadma, et ei ole.”

      „Noh, ütleme siis, et sale. Üksvahe oli su piht vähe toekam.”

      „Ainult pärast Julia sündi. Siis olid … hoopis teised lood.” No nii, see nimi oli nüüd välja öeldud.

      „Jah,” vastas mees.

      Minuti või kaks valitses vaikus. Rossi laud olid langetatud ja Demelza ei suutnud mehe ilmest välja lugeda, mida too mõtleb.

      „Ross,” sõnas ta.

      „Jah?”

      „Ehk paistab see kunagi teises valguses. Võib-olla tuleb meil veel lapsi.”

      Ross tõmbus naisest eemale. „Vaevalt tahaks ükski laps endale isaks võllamõistetud meest … Ei tea, kas õhtusöök on valmis.”

      Demelzast lahkunud, sõitis Dwight mööda kitsast rada edasi Sawle’i külasse, saatjaks jõe vulin ja tinapurustusmasinate kolksatused. Ta oli saabunud sellesse piirkonda alles üsna hiljaaegu – noor verisulis arst, kellel olid meditsiinist omad, radikaalsed arusaamad –, aga tema elust näis olevat möödunud siin otsekui kümme aastat. Selle aja jooksul olid inimesed, kelle keskel ta töötas, hakanud teda usaldama ja armastama; ta oli andestamatul kombel rikkunud Hippokratese vannet ning pidanud end seejärel vaevaliselt uuesti tõestama – maainimesed olid talle täielikult andestanud, sest süüdistasid kõiges tüdrukut; tema ise, kes ta oli enda vastu alati kriitiline ja nõudlik, suutis andestada üksnes osaliselt.

      Dwight oli väga palju õppinud; ta teadis nüüd, et inimesed on lõpmata erinevad ja täis vasturääkivusi ning seepärast nõuab igasugune ravi kannatlikku pusimist, katsetamist ja eksimusi; et kirurgil ja üldarstil tuleb sageli ainuüksi kõrvalt jälgida neid lahinguid, mis peetakse nende silme all; et väline abi pole eales veeranditki nii tõhus kui inimkeha enesetervendamisvõime ning pulbrid ja tilgad võivad mõnikord teha kasu asemel hoopis kahju.

      Kui talle olnuks omane enesega rahulolu, tundnuks ta ehk rõõmu, et on jõudnud oma eluga nii kaugele, sest paljud tuttavad arstid ja apteekrid polnud kogenud midagi selletaolist oma senise elu jooksul ega pidanud tõenäoliselt kogema ka edaspidi. Ta hoidus ametikaaslastega suhtlemast, sest tõdes alatasa, et nende ja tema vaated on täiesti erinevad. Ainus lohutus oli see, et nood olid ka isekeskis sõjajalal ning ühine oli neil ainult absoluutne ja kaljukindel veendumus, et just nende meetod on ilmeksimatu – veendumus, mida ei suutnud vähimalgi määral kõigutada isegi see, kui mõni patsient suri. Kui haige inimene nende ravile vastu ei pidanud, tuli selles süüdistada haiget, mitte nende meetodit.

      Mida uskus doktor Thomas Choake, seda Dwight ei teadnud. Nad olid kohe alguspäevil tülli läinud ja kohtusid seepärast harva, aga et mõlemad praktiseerisid enam-vähem ühes ja samas piirkonnas, tuli neil paratamatult ikkagi aeg-ajalt kokku puutuda. Choake teadis sedamaid, kuidas on õige üht või teist patsienti tohterdada; mõnikord tundus koguni, nagu oleks ta valinud ravimeetodi välja juba haiget nägemata. Kas tema võtted võrsusid mingist meditsiiniteooriast või sündisid Choake’i enda ajus, ei osanud Dwight öelda.

      Sel keskpäeval tuli Dwightil külastada mitut patsienti ning tema esimene käik oli Charlie Kempthorne’i juurde. Kaks aastat tagasi oli Kempthorne’il olnud mõlemas kopsus tiisikus; tabandunud oli õigupoolest kummastki ainult tipp, aga ka see tähendas surmaotsust. Nüüd tundus mees olevat paranenud, tõbi polnud endast märku andnud juba terve aasta, Charlie ei köhinud enam, oli kaalus juurde võtnud ja sai jälle tööd teha – mitte küll enam kaevurina, vaid purjeõmblejana. Ta oli kodus, nagu Dwight arvaski, istus oma maja ukse ees ning laskis suurel nõelal ja niidil käia. Kui mees arsti nägi, vedas tema kõhn, tumepruuniks päevitunud nägu laialt naerule ning ta ajas end püsti, et tulijat teretada.

      „Tulge sisse, söör. Rõem teid näha. Olen pand teid oodates mõne muna kõrvale.”

      „Ega ma kauaks jää,” vastas Enys sõbralikult. „Astusin lihtsalt läbi, et vaadata, kas pead ettekirjutustest kinni. Aga aitäh pakkumast!”

      „Too ravi on ju lausa lust. Siin ma istu päiv otsa päikese käes, lase mutku nõglal kävvä ja teeni rohkemp kui maa all.”

      „Ning kuidas läheb Lottiel ja Mayl?” Kempthorne’il oli kaks tütrenääpsu, üks viiene, teine seitsmene. Naine oli tal kolm aastat tagasi uppunud.

      „Nemad on provva Coadi man. Mis nad sial opvad, toda minu pia küll ei võta.” Kempthorne tegi niidi suus märjaks ning jäi siis, niidiots pöidla ja nimetissõrme vahel, arstile kavalalt otsa vaatama. „Ehk tiate juba, et soetõbi on jälle liikvel. Tädi Sarah Tregeagle käsk teile edesi öölda.”

      Dwight ei vastanud. Talle ei meeldinud patsientidega jutujätkuks haigustest lobiseda.

      „Curnow’del, Betty Coadil ja Ishbelitel on aigus majas, käsk ta mainida. Vai mes sial oodatagi – see ju augustikuus tavaline asi.”

      „Ilus suur puri sul.”

      Charlie nägu läks jälle naerule. „Jah, söör. St. Ann’si paadile One and All. Sinna lähäb peris palju purje.”

      „Kas sa tolliametnike paatidele ka purjesid õmbleksid?”

      „Siss jätassin õmmelused poolikuks, nõnna et kui akkavad taga a’ama, rebeneb puri lahki.”

      Siit mäejalamil asuvale lagedale platsile hobuse seljas laskuda polnud päris ohutu, seepärast läks Dwight mõtteisse vajunult jala mööda rööpmelist Stippy-Stappy Lane’i alla. Tanumast üht kätt jäid küla paremad majad; teist kätt, umbrohtu kasvanud kiviaia taga oli järsu nõlvaga uhtorg, mida mööda mere poole voolav Mellingey jõe haru pani tööle tinarõmmimismasinad. Iga elamu paiknes eelmisest umbes kuus jalga allpool ning viimase juures sidus Dwight ratsu kinni. Kui ta uksele koputas, tuli päike pilvede vahelt välja ja allpool asuvatele hoonetele langes vasekarva valgusvihk, mis pani katused läikima, otsekui sajakski juba.

      Siin elasid Jacka Hoblyn, kellel oli omaenda tinapurustusmasin, tema naine Polly, nende tütar Rosina, kes oli vigane, ja noorem tütar, üheteistkümnene väike ja elav Parthesia, kes tuli ust avama. Alumisel korrusel oli kaks väikest paetuhast põrandaga tuba, millest ühes tegi Rosina oma õmblustööd ja valmistas kamasse. Parthesia ütles, et ema on voodis, ning kepsles tema ees mööda kivist välistreppi üles sarikate all paiknevale pööningukorrusele, kus nad kõik magasid. Arsti kohale juhatanud, silkas ta jälle alla otsima isa, kes oli tema sõnutsi samuti haige.

      Polly Hoblyn, neljakümnene naine, kes nägi välja nagu viiskümmend kaheksa, teretas teda rõõmsalt ja Dwight naeratas talle vastu, pannes samal ajal tähele kõiki malaariale iseloomulikke sümptomeid: lihaste värinat, kahvatut pinges nägu, koolnuvalgeid sõrmi. See oli ebatavaliselt raske juhtum. Lootust andis tõik, et ta oli kutsutud – olgugi et ebalevalt ja andekspaluvalt – seda ravima. Alles kaks aastat tagasi ostsid inimesed, juhul kui neil oli selleks raha, sääraste kaebuste puhul rohtu St. Ann’si apteekrilt Irbylt või mõnelt omakandi vanamoorilt;