Jeremy Poldark. Kolmas Poldarki raamat. Winston Graham

et seadusest võib ehk kümme korda mööda hiilida, aga olles sind üheteistkümnendal korral kätte saanud, imeb ta end külge nagu kaan ega lase lahti enne, kui asi on selgeks tehtud. Nõnda see on. Muidugi tekib küsimus, kas pole nüüd, kui seadus on esimese sammu astunud, liikvele läinud teisigi jõude …”

      „Siinkandis on käinud mehi ning küsitlenud isegi meie enda teenijaid Gimletteid. Vaevalt leidub ümberkaudu maja, kuhu pole sisse astutud ega proovitud veeretada süüd Rossi kaela! Jah, muidugi on selle taga seadus, aga sel seadusel peab olema palju aega ja raha, sest ükski omainimene teda ära ei anna ning küllap nad seda juba teavad. Rossil on vaenlasi, aga nende hulka ei kuulu kaevurid, kes tegutsesid laevavrakkidel!”

      Nad jõudsid Sawle’i kirikuni, mille viltune torn ei jäänud alla Pisa omale, ning Sawle’i rinnakul jättis Dwight hobuse seisma. Kallakul mäeveerul töötas mitu naist nisupõllul. Selle servades seisis vili juba hakkides, aga keskelt oli põld veel lõikamata ja nägi välja nagu tikitud taskurätt.

      „Teie ei tule siitkaudu?”

      „Ei, Ross ootab mind koju.”

      „Esialgu arvan,” sõnas Dwight, „et kui siin on peale seaduse mängus veel mingid jõud, siis võime kõrvale jätta niisugused ennasttäis kergatsid nagu tohter Choake, sest temal pole ei raha ega sappi, et teha nii palju kurja.”

      „Seda arvan minagi, Dwight. Me mõlemad arvame sedasama.”

      „Ei …” lausus Dwight. „Et te teaksite: ma pole Warlegganite pool käinud juba terve aasta.”

      Demelza vastas: „Ma olen õigupoolest kohtunud ainult George’iga. Mida teised endast kujutavad?”

      „Ega ma neid kuigi hästi tunne. George’i isa Nicholas on suur vintske ja võimukas mees, aga teda peetakse ausaks – haruldane omadus. George’i onu Cary hoiab tavaliselt tagaplaanile, ning kui tuleb teha midagi valgustkartvat, jääb see arvatavasti tema hooleks. Pean siiski tunnistama, et minu vastu on nad alati olnud kaunis kenad.”

      Demelza pilk puhkas tasandiku lõpus paistval hõbedaselt sinetaval merekolmnurgal. „Laevahukus surmasaanud Sanson oli nende nõbu. Ning Rossi ja George’i vahel oli vimm juba enne vasesulatuskompaniid. Nüüd on hea aeg arveid klaarida.”

      „Sellepärast ei maksa liiga palju muretseda. Kohtus pääseb maksvusele ainult tõde.”

      „Ma ei ole selles nii kindel,” vastas Demelza.

*

      Hendrawna rannas avanes hoopis teine vaatepilt kui Trevaunance’i abajas. Kaljude jalamit noolis vesi küll kaunis rahulikult, ent tasasele liivasele rannaribale tormasid möirates lained ja ikka veel mahedas õhus rippus madalal vee kohal udu. Ross, kes oli nagu igal hommikul jalutanud tumedate kaljudeni, suunas kodu poole kõndides pilgu sinna, kus losutasid kaljudel Wheal Leisure’i ehitised, ning suutis neid hämus vaevalt eristada. Tundus, nagu kõnniks ta aurusaunas.

      Pärast Julia surma ja tema vastu algatatud kohtuasja oli Ross sundinud end iga päev ette võtma seda jalutuskäiku. Või kui tuli tuju ja ilm oli hea, läks ta oma uue paadiga merele ja purjetas St. Ann’sini. See ei hajutanud küll pea kohalt murepilve, kuid aitas näha asju õigetes proportsioonides ja tulla toime igapäevaste kohustustega. Rossi tütar oli surnud, onupoeg oli ta reetnud, palju tööd ja vaeva nõudnud vasesulatusplaan oli läbi kukkunud, ta läheb kriminaalkuriteos süüdistatuna kohtu alla ja teda võib hõlpsasti oodata ees surmanuhtlus või eluaegne väljasaatmine, ning kui see karikas peaks temast mööda minema, järgnevad paari kuu pärast pankrot ja võlavangla. Aga senikaua tuli vilja külvata ja lõigata ning Demelzat riietada ja toita, hoida ja hellitada, niipalju kui ta praeguses elujärgus üleüldse suutis kedagi hoida ja hellitada.

      Kõige rängema hoobi oli talle andnud Julia surm. Demelza lein oli olnud sama sügav, aga naine oli paindlikuma loomuga ning leidis tahtmatult lohutust väikestest asjadest, mis Rossile ei tähendanud suurt midagi. Ootamatul aastaajal õitsele puhkenud kanakoole, pööningult leitud pesakond kassipoegi, pärast pikaleveninud külmi väljatulnud soe päike, esimese heinavaalu lõhn – säärased asjad pakkusid Demelzale ikka ja jälle ajutist kergendust ning lein ei suutnud teda sel määral muserdada. Ehkki Ross ei andnud sellest endale aru, oli suuresti hoopis Demelza see, kes sel aastal hellitas ja hoidis teda.

      Pärast jõuluaegseid torme oli talv olnud vaikne, mõtles Ross, aga rahu polnud piirkonnas sellegipoolest, nii nagu seda polnud ka tema südames. Vase hind oli kerkinud parasjagu nii palju, et pisut suurendada seni tegutsevate kaevanduste kasumit – liiga vähe, et õhutada avama uusi või taasavama vanu. Võis öelda, et elati toimetuleku piiril.

      Olles rannalt lahkunud, ronis Ross üle lagunenud müüri ning nägi Demelzat mööda orgu lähemale ratsutamas; Demelza märkas teda just samal ajal ja lehvitas ning Ross lehvitas vastu. Koju jõudsid nad peaaegu korraga ning Ross aitas naise sadulast maha ja andis hobuse ligi tõtanud Gimlettile.

      „Oled ennast tänahommikuseks ratsasõiduks üles löönud,” lausus mees.

      „Mõtlesin, et on vale lasta end käest ja liikuda ringi, nagu polekski ma proua Poldark.”

      „Leidub neid, kes praegu just nii teeksidki.”

      Demelza võttis Rossil käe alt kinni ja avaldas sellele kerget survet, et mees teeks koos temaga väikese ringkäigu aias.

      „Mu tokkroosid on sel aastal hädisevõitu,” ütles Demelza. „Ilmad on olnud liiga vihmased. Vili on ka hiline. Nüüd jääb üle loota, et september tuleb ebatavaliselt soe.”

      „Siis on kohtusaalis umbne.”

      „Ega me kogu kuu kohtus ole. Ainult ühe päeva. Seejärel oled sa vaba.”

      „Kes seda ütleb? Kas oled rääkinud oma nõidadega?”

      Demelza jäi seisma ja noppis vanalt priimulalehelt teo. Ta hoidis seda vastikustundega kinnastatud käe pöidla ja nimetissõrme vahel. „Ma ei tea kunagi, mida nendega peale hakata.”

      „Poeta siia kivi peale.”

      Demelza tegigi nõnda ja pööras pea ära, kui mees teole peale astus. „Vaene väike elukas. Aga nad on nii aplad; ma ei paneks pahaks, kui nad lepiksid ühe-kahe lehega … Mis nõidadesse puutub, Ross, siis kas oled kunagi kuulnud niisugusest lehmahaigusest, mida kutsutakse sabaväänajaks?”

      „Ei ole.”

      „Tagumised jalad on halvatud ja hambad hakkavad suus logisema.”

      „Lehmadel logisevad hambad alati,” lausus Ross.

      „Ja saba näeb imelik välja, just nagu oleksid lülid katkenud. Sellest haiguse nimetus tulenebki. Kas usud, et lehm saaks terveks, kui lõigata saba lahti ja panna haava peale keedetud sibul?”

      „Ei,” vastas Ross.

      „Aga kui lehm oleks niikuinii paranemas, ega see siis midagi halba ka teeks või mis?”

      „Millega sa täna hommikul õieti tegelnud oled?”

      Demelza tõstis pilgu ja uuris mehe kõhna aristokraatlikku nägu.

      „Sain tagasiteel kokku Dwightiga. Ta lubas tulla kohtusse.”

      „Ei tea, mis kasu temast seal peaks olema. Mulle tundub, et niikuinii on kohal juba pool Sawle’i ja Gramblerit. Tulevad vaatama ja parastama.”

      Nad kõndisid vaikides ringi. Aed oli järjest madalamale laskuvate pilvede all paigale tardunud, igast lehest ja õiest õhkus jäävate asjade soojust ja kindlust. Ross mõtles: mitte miski siin ilmas ei ole jääv, on üksnes üürikeseks ajaks peatuvad soojus- ja lähedushetked möödavilksatavate nukrate päevade jadas.

      Pilvedest vallandunud vihmavaling ajas nad tuppa ning nad seisid natuke aega võõrastetoa akna all, vaadates, kuidas suured piisad sireliokstele potsatavad ja need tumedaks värvivad. Kui vihm tuli nii ootamatult, tundis Demelza ikka veel tungi minna vaatama, kas Julia ei maga õues. Ta oleks seda äärepealt Rossile öelnud, aga sai endal sõnasabast kinni. Harva juhtus, et nad nimetasid lapse nime. Mõnikord kahtlustas Demelza, et Julia seisab tõkkena nende vahel – kuidas Ross ka ei pingutaks, ei suuda ta ikka veel