Inglid ja kelmid. Rannaromaan. Katariina Tammert

see, et nad mõtlevad võimalusi kaaludes ühes dimensioonis – tahan/ei taha. Kas ma tahan seda praegu teha või ei? Ja kui sa teed ainult neid asju, mida tõesti tahad, annab see sulle tohutu jõu ja muudab su praktiliselt pidurdamatuks.”

      “Ah, nii lahe! Ja samas üllatav, sest ma olen pigem väärtustanud oskust mitu sammu ette mõelda ja sina ka minu meelest,” ütles Õnne.

      “Jah, ma väärtustangi, oskus suurt pilti näha on ka oluline, aga hakates liiga põhjalikult kaaluma otsuste võimalikke tagajärgi ja mõjusid endale ja teistele ja keskkonnale ja ühiskonnale, tulevad kahtlused ja kõhklused ning sa ei jõua kuskile,” selgitas isa.

      “Kuule, aga aitäh, ma olen sulle nii tänulik, nii inspireeriv lugu!”

      Isa naeris. “Võta heaks.”

      Tuju oli korrapealt parem. Õnne pani telefonist Serge Gainsbourg & Jane Birkini laulu “Je t’aime” mängima ja mõtles siis voodil lebades ja lakke vahtides, mida ta teha tahab, mis talle rõõmu teeb.

      Ilm oli ilusaks läinud ja päike tuli välja. Õnne pani teksade asemele valge seeliku ja sinisetriibulise topi sinna peale ning läks mere äärde istuma. Taevas oli äkki täiesti sinine, vaid mõne valge pilvetupsuga. Meri oli helesinine ja tüüne, eemal ujus üksik luik. Päike soojendas mõnusalt ja Õnnel oli järsku nii hea olla.

      Ta mõtles isa räägitud loo peale. Talle meenus mitu juhtumit, kus ta oli olnud olulistel teelahkmetel ja püüdnud läbi kaaluda kõikide valikute kõik võimalikud tagajärjed. See ei toiminud. Südame otsuseid ei saa teha peaga – sa ei saa iialgi kõiki võimalikke arenguid ette näha. Iga kord oli juhe heleda plaksuga kokku jooksnud ja paremaks läinud alles siis, kui ta tegi paar sammu edasi. Ja heaks siis, kui hakkas tegema seda, mida sel hetkel tegelikult tahtis ja mis kohe rõõmu valmistas.

      Mida ta praegu tahtis? Ta mõtles ikka Alanist, aga mees polnud rohkem kontakteerunud – võib-olla sellepärast, et Õnne oli olnud tol ööl ehmatusest nii jäine. Tüdruk leidis internetist lihtsa vaevaga tema numbri, kirjutas talle sõnumi ja kustutas, kirjutas sõnumi ja kustutas. Ta ei saatnud ühtegi ära.

      Telefon helises. Aili.

      “Hei, kus sa oled?”

      “Mere ääres istun, ma ei viitsinud kuidagi seal festivalil midagi teha ja joogatamise tuju polnud ka.”

      “Nojah, see pole väga minu teema ka, aga ma olen siin linnuses, siin on mingi tore taimetoiduvärk ja väike turg. Ines peaks ka varsti tulema, tuled äkki ka siia?”

      “Jaa, miks mitte.”

      Õnne jalutas linnuse juurde ja kohtas Ailit. Nad jalutasid turul ringi, Aili näitas Õnnele telki, kus olid müügil ilusad satsiseelikud.

      “Mul juba on, ma eelmisel aastal folgilt ostsin ja nüüd Ines ostis endale ka. Sa ei taha?”

      Seelikud olid tõesti ilusad ja siidised, Õnne lappas neid natuke, lõpuks jäid kaks tükki sõelale, üks päikesekollane ja teine beežides-roosades toonides. Ines tuli, Õnne küsis, kumba ta ilusamaks peab, nad arutasid natuke ja Õnne ostis siis selle piimaga kohvi karva seeliku ära.

      Ta tähelepanu köitis riidest silt inspireeriva tsitaadiga Buddhalt, ta luges seda ja pildistas selle siis telefoniga üles ning saatis isale. See haakus nii hästi tema räägitud looga.

      “Success is not the key to happiness. Happiness is the key to success. If you love what you are doing, you will be successful.” 1

      Õhtul väelaulude kontserdile minnes panid kõik kolm oma satsiseelikud selga ja lehvisid mööda Haapsalu väikseid tänavaid piiskopilinnuse poole nagu kolm graatsiat. Kontsert oli hea, väelauludes oli väge ja suveõhtu sume. Üks tüdruk tantsis vahepeal põlevate tõrvikutega lava ees, see oli ilus, efektne ja lummav.

      Pärast kontserti leidsid tüdrukud lava tagant Martini, kes uuris, kas tema ja veel paar inimest bändist saaksid ka nende juurde ööbima. Õnne uuris asja, suures segasummasuvila moodi majas oli vabu voodeid küll, nii et kogu seltskond jalutas sinna. Õhtu oli nii sume, et kõik tahtsid veel õues olla ja jäidki sinna suure tamme alla istuma, tüdrukud tegid teed ja tõid verandalt pleede ümber võtmiseks.

      Jutud läksid järjest põnevamaks, aga meri sätendas aia taga nii kutsuvalt, et Õnne kõndis aia äärde vaadet nautima. Aili liitus temaga, nad seisid seal, sädelevad lained neist vähem kui kümne meetri kaugusel.

      Aili ütles midagi sel teemal, et tahaks muusikat, Õnnel oli telefon käes, ta leidis Youtube'ist Jääboileri “Kaks tüdrukut” ja pani mängima. Aili vaatas talle otsa ja ütles tundeküllase häälega: “Õnne, ma armastan sind!”

      “Kaks tüdrukut lähevad Puiestee tänaval / aega on palju, nad jõuavad küll / kus te küll käisite, kellega laulsite / ilusad tüdrukud silmad täis tuld…”

      Õnne tundis veel tükk aega selle hetke fluidumit. See oli nii ilus. Lihtsalt nii ilus hetk. Minemata seejuures kuidagi vastuollu tema seksuaalse orientatsiooniga, mõtles ta endamisi naeratades.

      Kui Õnne ja Aili teiste juurde tagasi läksid, oli seltskonda lisandunud uusi inimesi. Seal oli see tulega tantsinud tüdruk, kes rääkis vähe, aga kõik, mis ta ütles, oli kuidagi eriline. Jutt käis energiatest, Martin ütles kellegi kohta, et kõik taandub sellele, kas sa ehitad müüre või sildu. Õnnet jäi see mõte veidi kummitama. Kumba tema ehitas?

      Õnnele meenus kunagi kuuldud lugu, kuidas Austria keiser Franz Joseph lõhkus pulmadeks maha Viini vana linnamüüri ja täitis vabanenud ruumi suure ringtee, parkide ja kaunite hoonetega. Armastus ehitab sildu?

      Hiljem läks jutt kogemustele kanepiga, selle peale rääkis see eriline tüdruk, kuidas ta käis Hispaanias mägedes telkimas. Kuskil allpool oli hipilaager, kus ta kummutas põhjani ühe tee, mis sisaldas nii äkilist kraami, et ta oli hiljem mitu päeva üksi seal mägedes oma telgis siruli. Esimesest päevast mäletas ta seda, et tajus, et istub oma keha kõrval, mida ta ei suutnud liigutada, ja mõtles, et oli seda jama nüüd vaja. Teisel päeval tuli tal suur janu, ta mõtles, et saaks ometi vett … ja siis eksisid tema telgi juurde kaks tüdrukut, kes olid miskipärast sinna uitama tulnud ja kellel oli vett, mida nad ka talle pakkusid, nii et ta sai juua. Kolmandal päeval tabas teda tohutu nälg, ta igatses sööki … ja kui ta mingi hetk suutis pea telgist välja pista, leidis telgi eest kotitäie viigimarju – keegi alt külast oli toonud, ehkki tüdruk oli arvanud, et keegi ei tea, et ta seal üleval on.

      Õnne oli sellest loost täiesti lummatud.

      “Nii lahe küsi ja sulle antakse-lugu,” ütles ta vaikselt. “Kinnitab täiuslikult mu uskumust, et kulge, mine vooluga kaasa, ja kõik, mida vajad, tuleb su juurde. Ise. Ja vahel piisab selleks vaid mõttest.”

      Ines läks magama, Õnne tõusis varsti, et talle järgneda.

      “Kuhu sa lähed?” uuris Martin vaikselt.

      “Inese kaissu,” naeris Õnne ja läks.

      Ines veetis suurema osa järgmisest päevast joogatades, Õnne, Aili ja Martin uitasid niisama. Inesel oli lõuna ajal paus, aga selleks ajaks oli Martin kuskile kadunud. Kolm tüdrukut jalutasid mööda peatänavat Epp Maria galeriisse Anni kohvikusse sööma. Nende kõrval kõndisid mõned noormehed, kes hakkasid tüdrukutega sujuvalt juttu ajama. Õnne jalutas neist ühega lobisedes teistel eest ära. Kui Ines ja Aili talle galerii juures järele jõudsid ja noormehed lahkunud olid, ütlesid nad, et nendega rääkinud noormehed olid küsinud, kas Õnne teeb ka mingeid juhendatud meditatsioone.

      “Hahaa, mis mõttes? Kust neil selline mõte tuli? Ma pole iialgi midagi sellist teinud ju! Kust nad teadsid mind üldse?” imestas Õnne.

      “Aga äkki peaksid tegema, äkki see oli märk?” naljatas Ines.

      “Jah, muidugi, miks mitte … kenadele meestele iga kell,” naeris Õnne vastu.

      Pärastlõunal oli festivali lõpetamine, seejärel jalutasid tüdrukud jahisadamasse Grand Holm Marina terrassile, et enne kojusõitu natuke süüa. Koht oli ülimõnus ja toit

1

”Edu ei ole õnne võti. Õnn on edu võti. Kui sa armastad seda, mida teed, oled edukas.” – ingl