Inglid ja kelmid. Rannaromaan. Katariina Tammert

Armastuse ja tänutundega kõigile, kes mind inspireerisid

      “See oli nii räpane lugu, et ma ei taha seda isegi mäletada. Meenutamisest rääkimata,” ütles Mõistus.

      “Aga seal oli palju head ja ilusat ka. Sa õppisid sellest palju. Sa arenesid selle läbi palju paremaks inimeseks. Ja see on ilmselt ikkagi üks su senise elu värvikamaid armastuslugusid,” vastas Süda.

      “Woody Alleni filmis “Midnight in Paris” ütles Ernest Hemingway, et raamat on hea siis, kui see räägib headest ja ausatest inimestest. Siit loost neid ei leia, siin on ainult pätid ja kaabakad,” vaidles Mõistus.

      “Kes on pätt ja kes pühak? Ka head inimesed võivad omadega puntras olles halbu tegusid teha. Igaüks on kellegi jaoks ingel ja kellegi elus kelmi rollis,” lausus Süda.

      “Oh. Hea küll siis,” andis Mõistus järele.

      Süda naeratas.

      1

      JUULI

      “Ma tõin teile ühe ilusa tüdruku.”

      Õnne naeratas. See oli Inesest, kes oli ise imekaunis, nii armas teda niiviisi tutvustada. Õnne astus Inese järel suure maja uksest sisse, neile tuli vastu sõbralike silmade ja avala olekuga mees. Ta ulatas Õnnele käe, teda samal ajal uurivalt vaadates.

      “Alan.”

      “Õnne.”

      “Meeldiv tutvuda.”

      “Samad sõnad.”

      Elutoa diivanilt tema selja taga tõusis püsti noorem kahupäine mees, kes astus samuti mõned sammud ukse poole.

      “Karl.”

      “Karl on minu vend,” täiendas vahepeal samuti tuppa jõudnud Aili.

      “Mina olen Õnne, väga meeldiv.”

      Õnne aitas Inesel kaasavõetud söögid-joogid autost tuppa tuua. Inese jõnglased jooksid koos Aili ja Alani kahe pojaga sisse-välja. Õnne uuris vaikselt ümbrust. Maja oli seest natuke tume ja sünge, aga asukoht imeline ja aknast avanev merevaade lummav.

      Taustal käis arutelu sel teemal, et Alan sõidab kuskile angerjaid tooma ja tüdrukud lähedal asuvasse külla Aili sõprade juurde.

      “Või lähed Alaniga angerjate järele?” küsis Aili.

      Õnne oli natuke hajevil, nii et ei tabanud kohe, millest jutt.

      “Kust sa neid tood?” küsis ta Alanilt, kui oli natuke keskenduda suutnud.

      “Sinna on mõnikümmend kilomeetrit.”

      Tüdrukud startisid varsti. Aili tantsiskles suure maasturi juhiistmel muusika rütmis, Õnne nautis kõrvalistmel autoaknast imelisi vaateid suvistele maastikele, Ines istus taga. Nad olid juba suurelt teelt väiksemale keeranud, kui nägid vasakul põllu kohal vikerkaart. Kõik kilkasid vaimustusest. Aili pidas auto tee ääres kinni, nad avasid uksed, et telefonidega paremaid pilte saada ja avastasid siis, et on vihma piiril – ühel pool autot sadas vihma ja teisel pool mitte. Kõik kolm sattusid sellest veel rohkem elevile.

      Aili sõprade, vanema paari juures, keda ka Ines teadis, oli kena, aga Õnnel pigem igav, kuna suurem osa jutust käis inimeste ümber, keda ta ei tundnud. Ta klõpsis idüllilisest õunaaiast telefoniga mõne ilusa pildi, aga oli siiski rõõmus, kui lõpuks tagasi sõideti.

      Tagasiteel tahtsid Aili ja Ines väikesest külapoest läbi minna. Õnne jäi õue auto juurde ootama ja ümbritsevat suvist rohelust nautima.

      Ta tähelepanu köitis teine poe ette pargitud auto, mille ühele küljele oli kirjutatud “Auratransformatsioon” ja teisele küljele “Torutööd”. Auto peal olevaid kirju lähemalt uurides oleks ta peaaegu peale astunud mehele, kes auto varjus suitsetas.

      “Vabandust! Ma lihtsalt jäin vaatama, et huvitavad kirjad …” puterdas Õnne.

      “Kõik on hästi. See on jah mul nii, et torutööd toovad leiva lauale, aga see teine asi on südame kutsumus,” seletas mees sõbralikult.

      “Misasi see auratransformatsioon on?” uuris Õnne.

      “Ma loen ja parandan aurasid, inimeste energiavälju. Ma võin kiirelt sinu oma ka vaadata,” pakkus mees.

      Õnne ebales. “Mida ma selleks tegema pean?”

      “Astu natuke lähemale. Ma ei puutu sind, lihtsalt panen käed korraks su aura ümber.”

      Uudishimu sai võitu ja Õnne astus lähemale. Mees hoidis käsi temast mõnekümne sentimeetri kaugusel ja pani silmad kinni.

      “Nii säravat südant näeb harva!” ütles ta hetk hiljem. “Sa oled hästi valmis millekski suureks – ainult mine ja sära!”

      Ines ja Aili tulid poest ja siirdusid maasturi poole.

      “Aitäh!” hõiskas Õnne mehele, tüdrukute järel autosse lipates.

      Vahepeal Ihaneeme jõudnud angerjad olid maja ees tünnis ja ootasid oma tundi. Tüdrukud siirdusid tuppa. Nad katsid koos suure laua, mis paiknes avatud köögi ja merevaatega elutoa vahel, Alan valas kõigile külma valget veini.

      Õnne pani tähele, et nii Alan kui ka Aili olid külalistega ülisoojad ja sõbralikud, aga nende omavaheline suhtlus oli pea olematu. Kui sellest siiski hoiduda ei õnnestunud, muutus mõlema hoiak jäiseks ja hääletoon kalgiks.

      Õhtusöök oli väga hõrk, laual oli suurepärast Alani valmistatud kala, tomati-mozzarella-salatit rohke basiilikuga, puuviljaleiba ja muud head-paremat. Aili istus ovaalse laua ühes otsas, Õnne teises, Alan tema kõrval vasakul, Karl Alani ja Aili vahel ning Ines teisel pool. Õnne tundis, et Alan vaatas teda, ta pööras natuke pead ja tabas mehe silmis erilise pilgu.

      „Õnne, millega sa üldse tegeled?” küsis mees. Ja lisas: „See on küll selline küsimus, et …”

      Õnne naeratas talle. „Ma olen modell.”

      “Oo!”

      “Ja ma suhtun üsna kirglikult fotograafiasse, see on mu hobi,” lisas Õnne.

      “Kirg on võimas asi,” ütles Alan mõtlikult.

      Jutt libises sujuvalt eelmisele õhtule, Õnne näitas telefonist Alanile ja Karlile Ailist peol tehtud fotot, kus too vihmas lambadat tantsis.

      “Oo, kaunis! Puhas kunst!” märkis Alan tunnustavalt.

      Söömise lõpetanud, läks Karl akna alla diivanile arvutist muusikat valima, Aili õhutas Õnnet teda selles aitama. Õnne võttis oma veiniklaasi ja istuski noormehe kõrvale. Muusikavalik Karli MacBookis oli hea, palju Jääboilerit ja teisi võluvaid Eesti artiste, nad panidki lõpuks “Kaks tüdrukut” mängima. Aili pildistas neid eemalt ja kommenteeris, et nad näevad koos nii armsad välja.

      Päike hakkas loojuma ja hämardus juba.

      “Kuulge, sõidame saarele!” tegi Aili spontaanse ettepaneku. Kõik võtsid mõttest kiiresti tuld.

      Aili andis Õnnele ühe oma dressipluusi sinise-valgetriibulise madrusesärgi peale panemiseks, et tal külm ei hakkaks, ka teised panid ennast ja lapsi soojemalt riidesse ning pakkisid jooke kaasa. Maja tagant läksid suurtest kividest tehtud astmed alla kivisele rannale, kus loksus väike paat. Kõik said päästevesti selga, neli last, Inese kaks poega ning ka Aili-Alani omad, olid esimestena paadis. Kõik pildistasid neid üksteise võidu ning ronisid siis ka ise paati, üks Aili ja Alani kolmest suurest koerast tuli ka. Varem ukse juures vilksatanud kassid ajasid kuskil oma kassiasju ja eelistasid loomulikult veest eemale hoida.

      Alan lükkas paadi kaldast lahti, käivitas mootori ja tüüris kividest mööda, eemal veest kerkiva saare poole.

      Aili istus paadininas, jõi pudelist valget veini ja saatis selle siis ringi käima. Karl istus Õnnele väga lähedal, Ines Karli kõrval, lapsed olid kuskile nende vahele ja sülle pressitud. Kõik pildistasid üksteist oma telefonidega ja võrdlesid häid tabamusi, Õnne püüdis vahepeal ka lihtsalt hunnitut merd ja päikeseloojangut vaadata ja oma mällu salvestada. Selline hetk, selline pidu … ja ta oli kahelnud, kas üldse tulla!

      Kõik oli alanud eelmisel õhtul, kenal soojal juulikuu neljapäeval, kui Õnne ja Ines, kelle kunagistest ühistest tööotstest oli välja kasvanud lähedane sõprus, ühes Kalamaja kohvikus kokku said, et