Inglid ja kelmid. Rannaromaan. Katariina Tammert

osa temast arvas, et nüüd võiks küll magama minna. Ta tegigi seda, läks väikesesse merepoolsesse tuppa sauna peal, ainsasse, mille uks käis lukku, nagu Alan oli varem põgusalt jutu sees maininud, keeras selle kinni ja jäi rahulikult magama. Karl lõgistas mingi aeg ukse taga, aga Õnne teeskles magajat.

      Martin pidi järgmisel päeval lõuna ajal bändiproovis olema ja see sundis ka Õnnet varakult lahkuma. Ta ei tundnud ennast veel üldse kainena ja lasi Martini rooli. Kodus läks Õnne kohe duši alla, pärast tiksus poolpaljalt oma päikeselises kodus ringi, kuni sattus peegli ette ja karjatas. Tal olid kaela peal kõige ehtsamad kire jäljed. Appi! Ta oli terve hommiku niiviisi rõõmsalt Ihaneemes ringi jalutanud, nii et kõik võisid näha ja mõelda mida tahes. Ja ta pidi varsti Inese ja Ailiga Haapsallu sõitma. Tal oli vaja legendi, sest ta ei olnud valmis tõde jagama, see oli lihtsalt liiga pöörane. Mitte veel.

      Päev vajus juba õhtusse, kui Ines ja Aili lõpuks autoga Õnne maja ette saabusid. Ta läks oma asjadega alla, viskas seljakoti ja magamiskoti pagasiruumi ning istus autosse.

      “Saate aru, ma tulin päeval duši alt ja ehmatasin end poolsurnuks. Mul on kaela peal sellised jäljed … aga ma ei mäleta, et oleksin end öösel vastu kerist kõrvetanud või midagi …” üritas ta oma sees vingerdavat süütunnet naljaga peita.

      Tüdrukud naersid.

      “Aga kes see siis oli? Martin? Või minu venna? Või Alan?” pakkus Aili võimalikke variante. Kas Õnnele ainult tundus või murdus Aili hääl tõesti Alani nime juures teistmoodi?

      “Aga kuule, sul oli eile ju see kohtumine armukesega ka? Sa rääkisid saunas,” meenus Inesele.

      Ta oli elupäästja.

      “Jaa, õige, ah, muidugi … Jumal tänatud! Ma olin selle juba täiesti unustanud!” vastas Õnne siira kergendusega.

      “Armukesega?” küsis Aili.

      “Teinekord räägin.”

      Sõit oli kena, aga Haapsallu jõudmise ajaks võttis väsimus võimust. Õnne sõber, kes oli oma majas neile öömaja lubanud, juba ootas ja loovutas tüdrukutele oma toa. Pärast kiiret õhtusööki kadus Õnne magama. Ta oli küll väsinud, aga kaadrid eelmisest ööst virvendasid aina silme ees ja peas ketras ta üha uuesti ja uuesti enda ja Alani suudlusstseeni.

      Ines ja Aili läksid reedeöise Haapsalu peale uitama, Aili polnud varem eriti Haapsalus käinud ning oli sellest vaimustuses. Õnne ärkas kergest unest, kui nad kahe-kolme vahel öösel tuppa jõudsid ja voodisse heitsid. Ta hingas kergendatult, kui tuli kustutati … ja siis helises Inese telefon.

      “Issand, mis see nüüd on, niiviisi öösel?” ütles Ines tõustes. “Alan,” ütles ta hetk hiljem üllatunult oma telefoni ekraani vaadates.

      “Miks ta sulle helistab?” küsis Aili natuke häiritult.

      “Ma ei tea,” ütles Ines. Tal oli nii ebamugav, et ta mõtles, et sureb.

      “Tere, Ines!” ütles reibas purjus hääl teisel pool, nii et kõik toasviibijad kuulsid. “Kuule, kas sa saad mulle Õnne numbri anda?”

      Õnne mõtles, et ta minestab. Kui see on pikaliasendis võimalik?

      “Miks?” küsis Ines.

      “Ee … Karli jaoks,” vastati teiselt poolt.

      “Aga Karlil on ju Õnne number?”

      “Tal on telefon tühi.”

      Kümme punkti, see oli tõsi, Õnne ja Aili olid püüdnud temaga õhtul suhelda, aga Karli telefon oli tõesti väljas olnud.

      “Aga Õnne on siinsamas, ta võib sulle ise oma numbri anda,” ütles Ines ja viskas telefoni nagu kuuma kartuli Õnnele.

      “Jaa,” ütles too nii neutraalselt ja jahedalt, kui suutis, värisevate kätega telefoni hoides.

      “Tere!” ütles väga rõõmus hääl teiselt poolt. “Kuidas läheb?”

      Õnne oli üleni kange hirmust, et mees võib öelda midagi eelmise öö kohta.

      “Hästi … ja üsna uniselt, me tegelikult magame.”

      “Oi, vabandust! Aga kas sa ütled mulle oma telefoninumbri?”

      Õnne vuristas selle talle ette, soovis head ööd ja viskas telefoni Inesele tagasi, kes lõpetas kiiresti kõne.

      Kõik sättisid ennast uuesti magama. Aili vahtis pimedusse ja mõtles, mis kurat see nüüd oli. Ines praadis ebamugavuse ja kerge süütunde käes – Alan oli talle viimasel ajal aeg-ajalt helistanud, et lihtsalt lobiseda. See oli tore, aga samas tahtis ta oma sõbrannale, olgu too kui pöörane tahes, lojaalne olla. Õnne süda peksis nagu galopeeriv hobune, adrenaliin ringles veres ja ta oli nii-nii õnnelik.

      Talle meenus see … vist Charlie Chaplinile omistatud lause, et iga kord, kui mees kohtas oma elus mõnda uut naist, mõtles ta, kuidas oleks temaga koos olla. Õnne oli varem meeste puhul tabanud end üsna sama tegemast, aga Alani puhul polnud nende tutvumise ja esimese peo ajal tulnud tal sellesuunalist mõttepoegagi … kuni Alan tuli ja suudles teda. Ja nüüd oli ta ülepeakaela armunud. Kui kummaline on ikka elu! Ja kui ilus sealjuures!

      Lõpuks õnnestus kõigil siiski magama jääda.

      Hommikul kulges kolmik Müüriääre kohvikusse hommikust sööma. Tüdrukud leidsid maja taga lilledega palistatud terrassil vaba laua. Nad tellisid värskelt pressitud apelsinimahla, café latte’t, salatit, bruschetta’sid, röstitud leiba ja praemuna. Aili tõusis ja läks midagi tooma.

      “Ma tundsin end täiesti kohutavalt öösel, kui see kõne oli!” purskas Õnne Inesele, kui nad olid kahekesi jäänud.

      “Mina ka!!! See oli nii ebamugav!” vastas Ines sama emotsionaalselt.

      Aili tuli tagasi, nii et nad ei saanud pikemalt rääkida ja mõlemal oli sellest kahju.

      Õnne lahkus varsti. Ta läks piiskopilinnuse hoovi, sai oma akrediteeringu ning otsis üles staabi ja festivali korraldajad. Selgus, et fotograafe on mitu, nii et otsest kohustust midagi teha polnud. Ta uitas üksi mööda idüllilist Haapsalut ja tegi natuke pilte. Kõik oli kena, aga kuskilt hakkas sisse imbuma mõte, et miks ta siia üldse tuli ning varsti kasvas see tundeks “ma ei taha siin olla!”. Ilm kiskus ka halliks ja kurjaks. Ta jalutas tagasi kenasse vanasse puitvillasse mere ääres, kus nad ööbisid.

      Tuba oli tühi ja natuke jahe, ta keris tekiks lahti võetud magamiskoti jalgade ümber ning võttis telefoni. Margus oli Facebooki kaudu küsinud, mida ta teeb.

      “Haapsalus olen ja natuke tujust ära, tulin joogafestivalile, aga tunne pole see,” kirjutas Õnne.

      “Ma olen Võrus, tule siia,” tuli vastuseks.

      Õues müristas ja sadas paduvihma. Õnne kaalus ta ettepanekut – bussijaama, Tallinna, kodust läbi ehk, Võrru … ja samas oleks see lihtsalt põgenemine, iseenda eest minema ei jookse. Kuskilt ta seest tuli äkki mingi jõud, mis ütles vaikselt: “Ma jään siia, ma teen siin endal olemise mõnusaks, see peab ju võimalik olema. Sellel on mingi põhjus, miks ma siin olen. Ja kõik, mida ma vajan, tuleb mu juurde.”

      Telefon helises. Isa.

      “Jaa, tere!”

      “Tere! Mis teed?”

      “Haapsalus joogafestivalil olen.”

      “Ohoo. Kuidas on?”

      “Tead, ausalt öeldes mul on tunne, et ma tahaksin juua ja tantsida … nii et selles mõttes ma pole kindel, kas olen kõige õigemas kohas.”

      “Aga mis sind takistab?” naeris ta.

      “Ah, ma ei tea, tegelikult on igasuguseid variante, oleksin võinud Lätti Positivuse festivalile minna ja üks sõber kutsus Võrru, aga mida ma täpselt tahan ja mis on mulle parim … ja milline tee kuhu viib ja millised on ühe või teise valiku tagajärjed …”

      “Kuule, ma olen sulle ju rääkinud seda lugu, mis ühendab edukaid ärimehi ja poliitikuid?”

      “Ei?”

      “Ma