Must klaasmaja. Avo Kull

koduturust, kus on ka võimalusi, ja mitte vähe.“

      „Tõesti?“ Raske oli oma pettumust varjata, aga Margi protestile ei pööratud tähelepanu.

      „Tegelikult on siin võimalusi hoopis rohkem,“ sekkus Malleus. „Kohalikud investorid on krahhi läbi põdenud ja tundub, et sügisel saab pulliturg ehk juba hoo üles.“

      „Aga ikkagi… nii pisike turg,“ üritas Mark vastu vaielda.

      „Unusta ära!“ Sirje kudrutavas rinnahääles kõlas naer, kuigi see jutt polnud naljakas. „Muidugi ei ole sel väikesel turul suurt sügavust, aga praeguste märkide järgi läheb siin peagi ralli lahti ja uute sabatähtede tõusu ei tohi me teps mitte maha magada.“

      Malleus silmitses mõne hetke tumma arvutiekraani, ümises korraks üht viisijupikest ja trummeldas sõrmedega vastu lauda.

      „Mis aga rakettidesse ja muusse ilutulestikku puutub, siis mul tuli veel üks mõte,“ ütles ta üle laua Marki silmitsedes. „Jänkide väärtpaberiturul on tõesti üks kauplemiskoht, millel sa võiksid silma peal hoida.“

      „Ja see on?“

      „Tehnoloogiabörs. Seal sünnib praegu imeasju.“

      Mark võidutses: ikkagi Ameerika, tuttav ja omane Ameerika, mille turule ta oli juba raja sisse tallanud. Ja pealegi tehnoloogiabörs – hetke kuumim koht, kus mõni rahapall paisus päevadega ja tühjusest tõusid meeletud edulood, mis mitmekordistasid oma loojate varanduse uskumatult lühikese ajaga. Börsimaaklerid olid hakanud mõne tundmatu nimega aktsia ootamatut tähelendu ja hetkelist sära kapitaliturgude taevas naljatamisi raketiks kutsuma ja see nimi neile külge jäigi. Nende tõusu ja langust oli Mark juba Chicagos huviga jälginud ja nüüd … nüüd saab ta võimaluse oma meelistegevust jätkata. Tehnoloogiabörs ja raketid – sellest saab suhkrutükk, mis teeb tüütu analüütikuameti talutavaks. Braavo!

      „Hakkame nüüd otsi kokku võtma,“ teatas Malleus ja tõusis toolilt. „Leppisime siis kokku nii, et alustad OMX Tallinna põhinimekirjaga. Hiljem… jah, hiljem tuleks ka Balkani turud vaatluse alla võtta. Sirje käest saad vajalike ettevõtete nimekirja, kauplemiskeskkonna juurdepääsukoodid ja paroolid.“

      Ülemused lahkusid ja Mark hakkas end oma esimesel töökohal sisse seadma, kuid kahtlus hinges kasvas: on ta ikka õiges kohas? Kas ta poleks pidanud pisut rohkem pingutama ja jääma Ameerikasse, suure raha ja suurte võimaluste linna Chicagosse, kus tema stardipositsioon oleks kindlasti parem olnud? Samas meenus talle vana Kenny Evans Metropolitani õigusosakonnast, kes tavatses vidukil silmadega oma noori kolleege vaadata ja aeg-ajalt pead raputada, otsekui mõistaks ta teiste inimeste mõtteid. See komme oli talle toonud tabava hüüdnime Sokrates ja raske oli mõista, kui palju kõlas selles irooniat, kui palju tarkuse tunnustust, aga filosofeerida sellele mehele meeldis ning paaril korral oli ka Mark tema vaatevälja sattunud. Sügavam arusaam suurte süsteemide toimimisest sai selgemaks paljuski tänu Sokratese targutustele, nagu Kenny jutu kohta tavatseti öelda.

      „Väike vindike suure masina sees on muidugi tähtis,“ seletas vana mees oma vaikse häälega, mis kohati kahanes sosinaks. „Aga sa võiksid mõelda ka vastupidisele võimalusele.“

      „Millisele?“

      „Näiteks olulisele hammasrattale väikese masina sees,“ muigas Kenny ja vaatas noormeest pikalt oma raskete laugude alt. „Kas sulle ei tundu, et sel juhul oleks su võimalused hoopis etemad?“

      Mark ei teadnud, mis teda rohkem segadusse ajas – oli see Sokratese uuriv pilk või jutt, mis erines tunduvalt ameerikaliku edukultuse apologeetide suurtest sõnadest.

      „Tahan sulle, noormees, seda öelda, et mõnes pisikeses butiigis võid sa kümneid kordi edukam olla kui suure, ehkki võimsa lohe kõhus.“

      Selle mõttega oli esialgu raske harjuda, kuid päris kõrvale Mark seda ei heitnud, sest butiike, nagu edukaid väikefirmasid tavatseti suurtes pankades nimetada, leidus turul palju ja mitmed neist olid oma asutajad püstirikkaks teinud.

      Aga siin… see varahaldusfirma, pisike pähklikoor kapitaliturgude tohutus ookeanis. Eks muidugi ole ka siin omad võimalused, aga ikkagi…

      Mürafoon kasvas ja uudistavalt ringi vaadates märkas Mark, et paljud pilgud on pööratud temale. Ehkki võõrastust polnud, tundis ta end ikkagi pisut ebamugavalt. Laudade paigutus suures avatud kontoris võimaldas pea kõigi kaastöötajatega silmsidet hoida. Margi arvates polnud see kõige mõistlikum lahendus. Ta ei uskunud hästi avatud kontorite välkkiiresse infovahetusse ja küünarnukitundesse, mida seesugune ruumilahendus pidavat looma. Tema arusaamise järgi ei olnud just kõige meeldivam mängida akvaariumikala kitsas klaaskastis, kus polnud mitte mingisugust privaatsust.

      Hajameelselt lülitas ta arvuti sisse, toksis aknakesse juurdepääsukoodi ja juba avanes tema ees Bloombergi terminali mitmevärviline koondtabel, mis meenutas asjasse pühendamata inimesele pigem piltmõistatust, kuid oli hea kooli läbi teinud asjatundjale selge.

      Harjunud liigutusega avas ta uudiste ja uuringute akna ning alustas navigeerimist majandusharude loendis, kui tedretähnidega noormees nurgalaua tagant tõusis ja Margi ette astus.

      „Minu nimi on Eero Illisson ja mina olen siinse miljonäride kooli kõige usinam õpilane. Muu hulgas pean ka Ida-Euroopa investeeringute juhi ametit,“ ütles ta firmajuht Malleuse kõnepruuki matkides ja lisas: „Aga lähme nüüd kähku, morning meeting algas ja paremad kohad võivad juba hõivatud olla.“

      Üllatavat organiseeritust ilmutades maandus kogu kontorirahvas kiirelt pika nõupidamislaua taha paigutatud tosinale toolile ja kohe täitus ruum mõõduka suminaga, mis meenutas mõneti ennelõunast kohvikumelu. Kannutäis aromaatset masinakohvi valati tassidesse ja kohvikuatmosfäär täienes veelgi ühe elemendi võrra.

      „Fondijuht Ingrid Vaabel,“ alustas Eero tutvustamisringi, osutades pehmete vormidega blondiinile, kes oli hetkel ametis kohvimasina täitmisega. Sellele sümpaatsele tüdrukule oli Mark juba varem tähelepanu pööranud ja nüüd vaatas ta teda varjamatu huviga. Kõik selles naises näis olevat ümar, pehme, rauge ja mõõdukas; sellest kõnelesid tema sujuvad liigutused, malbe naeratus suurte sinisilmadega armsal näol ja meloodilise kõlaga madalatämbriline hääl. „Tema on meil Balti ja Põhjamaade turgude spetsialist,“ lisas Eero, kes näis täitvat nii selle seltskonna eestkõneleja kui ka klouni osa.

      „Ja rootsi keelt oskab ta ka,“ ütles pikakasvuline blond noormees laua otsast, „ja sahistatakse, et temal olevat santsu peagi partneriks saada.“ Kaastöötajad muigasid, Ingrid punastas ja Mark registreeris endamisi teatava annuse kadedust, millest seegi noorte inimeste seltskond vaba polnud.

      „Kui juba firmaomanikest juttu, siis paluks pilgud pöörata meie taibu, publiku lemmiku ja muidu ilusa inimese poole. Saa tuttavaks, Imre Paal! Tema on portfellihaldur ja meie toreda firma peaaegu juuniorpartner.“ Kostis naer ja hõre aplaus, Imre kummardas teatraalselt ja millegipärast oli kõigil lõbus, kuid Margile ei antud aega selle nähtuse üle juurdlemiseks. Tutvustamisring jätkus ja ta pingutas korralikult, et kõik nimed kohe mällu jääksid.

      „Aga peale selle on meil veel Peep Buldooser,“ teadustas Eero lõpuks ja kogu ruum turtsatas naerma. Naeris ka Mark, sest see nali ei vajanud äraseletamist. Nende firmajuhi võimukas olek, jõuline käitumine ja vali hääl ei jätnud selle nime kuuluvuse kohta vähimatki kahtlust, kinnitades tuntud tõde, et rahva looming on alati täpne ning tabav.

      „Aga Sirje… mis tema nimi on?“ küsis Mark.

      „Sirje on Sirje ja muid nimesid temal pole, sest sellega on kõik öeldud,“ lausus tutvustaja ja lisas: „Aga vaata temaga ette. Ta on ilus kui ingel, aga tark kui kurat, kes ükskord su hinge järele tuleb, et su konte põrgutulel pisut pruunistada.“

      Mark võttis selle uudise vastu vaikides, sest see kattus täielikult tema esmamuljega. Muidugi on ta ilus, kindla peale kõige ilusam naine siin kontoris, aga ta pole enam noor ja romantilised mõtted võis tema puhul kõrvale jätta.

      „Aga nüüd sina ise. Mida sul on enese kaitseks öelda?“ küsis Eero karmil toonil ja jälle sai Mark esitada oma lühikese