Must klaasmaja. Avo Kull

poolele.

      Nüüd oli ta tagasi Tallinnas, kus homme tuleb astuda esimesed sammud oma unistuste täitumise teel. Pangaust enda järel sulgedes vaatas Mark taevasse ja tõstis suvemantli krae üles – jälle sadas. Armas on see Eesti ilm, mõtles ta juba mitmendat korda pärast kodumaale naasmist ja muigas. Paljud, kes eestimaist ilma kiruvad, ei teagi ilmselt, kui ebameeldivaks võis Chicago ilm keset suurt suve pöörata. Vaid mõne minutiga võis põhjala hingus hajutada suvekuumuse Suurjärvistu avarustesse või Kanada lõputusse metsamassiivi ning asendada selle polaaraladelt sissetungiva kõleda õhuvooluga. Talviti tõid aga Suurjärvistu kohal niiskust kogunud sajupilved kaasa maailma suurimaid, labakindasuuruseid lumeräitsakaid, mis võisid olemise üsna ebameeldivaks muuta. Selle kõrval oli Eestimaa kliima pigem malbe ja sõbralik.

      Estonia bussipeatuses Mark seisatas ja libistas hajameelse pilgu üle koguneva rahva. Langetatud pead ja pilgud, ainitine vaade kinni asfaldis, tõsised ja keskendunud ilmed, sõnatud ja mornid näod, ei rõõmu ega elevust, ei spontaanseid hüüdeid ega naeru. Ta oli mõõdukal maal, kus käituti mõõdukalt, kõneldi mõõdukalt, naerdi mõõdukalt ja igasugune kõrvalekalle etteantud suhtlusmaneerist tekitas võõristust. Kui ta oleks juhtumisi hetkeks oma asukoha unustanud, siis kõneles ainus pilk siinsele bussi ootavale rahvale selget keelt, et ta on jälle tagasi kodus. Aga tema oli tulnud mujalt, kus kõneldi valjult, naerdi ja rõõmustati valjult, kus elati hasartselt kaasa teiste inimeste tegemistele.

      Bussi uksed avanesid sahinal, inimesed astusid üksteise järel sisse ja seisatasid vaikides vahekäigus, kuid Mark neid enam ei vaadanud, sest heitlikud mõtted kandsid ta hetkeks tagasi North Halstedti tänavale, mida kutsuti hellitavalt ka Bluusialleeks. Vaid sadakond meetrit lahutasid Chicago vanimat bluusiklubi Kingston Minesi väikesest bluusimajast B.L.U.E.S, aga need olid imelised meetrid. See näis olevat kogu maailma bluusirahva kohtumiskoht, kuhu kogunes noori ja vanu, musti ja valgeid igast ilmakaarest. Rõõm, naer ja laul täitsid seda tänavat juba varastel õhtutundidel, siin sõbruneti kiirelt, sõlmiti uusi tutvusi ja kõnetati vabalt igaüht, kes vastu tuli. Armastus bluusi vastu ühendas ja inimesed naeratasid siiralt.

      Nädalavahetustel pääses mõlemasse klubisse ühe piletiga, aga Mark eelistas Kingston Minesi, mis näis oma kahe lava ja tantsupõrandaga olevat publiku lemmik. Ta tavatses seal tantsimas käia. Selles paigas ei pidanud partneri leidmisega pingutama – tantsuhimulisi tüdrukuid liikus ümberringi palju –, kuid Margile meeldis hoopis muu. Siin ei tantsitud modernsel viisil, nagu seda tänapäeval tehakse, vaid nii nagu eelmise sajandi algul, bluusi hiilgeajal, mil B. B. King ja Ray Charles oma muusikaga sellessamas saalis publikut hullutasid. Siin tantsiti keha vastu keha, põsk vastu põske kuumas kallistuses, mis tekitas imelise koosolemistunde, vaimustas ja erutas. Siin jagati rõõmu meeldivast muusikast, kogeti inimlikku lähedust ja ei vaevutudki varjama erootilist iha, mida partnerite muusikasse sulandunud embus tahes-tahtmata tekitas. Margile meeldisid mustad tüdrukud ja partneri valikul kaldus tema eelistus alati vanamoodsasse printsessikleiti riietunud tõmmude iluduste poole. Džäss ja bluus näisid olevat nende tulesädemetena erksate neidude element, milles nad elasid kõikevõitva kirega välja kogu rõõmu ja andumuse, mida nende nõtke keha endas peitis. Nende tüdrukute ennastunustavas tantsus aimus looduslapse vahetu võlu, mida tsivilisatsiooni tinglikud reeglid polnud jõudnud veel hävitada.

      Buss peatus Sõpruse puiestee serval ja Mark astus maha. Sadu oli lõppenud ja mantli võis ära võtta. Ta läbis reipa sammuga lühikese tänavalõigu, mis lahutas bussipeatust üheksakorruselisest tellishoonest Tammsaare tee alguses, ja avas sneppervõtmega ukse. Liftinuppu pressides heitis ta tõreda pilgu korruselamu trepikojale, kuid selle pildi vaatamise oleks ta parema meelega vahele jätnud. Katkise käepidemega välisuks, määrdunud klaasidega aken, lapilised krohvipinnad seintel, rebenenud värvikihid selle peal. Ja see on tema kodu! See on paik, kus ta peab veetma ilusaima aja oma elust, looma pere ja kuhu sünnivad tema lapsed? Ei ja veel kord ei!

      Liftišaht undas ja mürises, kuni uksed lõpuks avanesid. Mark astus sisse ja jäi umbse kasti rohelise plastiga kaetud seina jõllitama. Uksed sulgusid ja kahtlast kolinat tekitades hakkas lift aeglaselt kõrgemale tõusma. Pisike puur, milles ta pidi terve minuti veetma, tõi hinge mitmeid kordi kogetud ängi. Siin tunnetas ta kõige teravamalt kuristikku, mis lahutas tema praegust elukeskkonda unistuste kodust, kus ta oleks tahtnud elada. See kitsas kast, millesse tal koju saabudes tuli vältimatult siseneda, sai vaesuse, armetu olme ja kitsikuse võrdkujuks ning ta mõtles sellele tihedamini, kui oleks tahtnud. See ilmetu ja lagunev ehitis siin oli kommunismiutoopiasse uppunud mõistuse sünnitis ja ta ei kavatsenud siia kauaks jääda.

      Kuuenda korruse korterisse sisenedes pilt küll pisut paranes, kuid mitte palju. Hädapäraselt sisustatud kitsad toad, pretensioonitu mööbel ja pea olematu köök oli kõik, mida vastne diplomand sai endale lubada. Hajameelselt astus Mark tuppa, vajus väsinult tugitooli ja vaatas mitte midagi nägeva pilguga aknasse. Pikapeale äng möödus ja ta tundis nüüd optimismipuhangut tõusmas. See oli talle hoopis omasem kui hetkeline nukrusnoot, mis teda koju tulles tihti tabas. Ta mõtles lähipäevil eesseisvale tegevusele ja tundis, kuidas pahvak adrenaliini sööstab soontesse. Homme asub ta ametisse. Tal on väärikas töökoht väärikas firmas, millest paljud unistavad, kuid kuhu saavad kuuluda vaid parimad. Tema on üks väljavalitutest, kes hakkab oma päevi mööda saatma tumedate peegelklaasidega kaetud majas, mille sisemus jääb saladuseks kõigile, ent mitte temale. Selles majas pöörleb suur raha, siin saavad teoks ambitsioonikad unistused ja auahned plaanid; siin loetakse kokku kasumeid ja otsitakse neile kapitaliturgudelt lisa; siin tehakse kaalukaid otsuseid ning sõlmitakse sisukaid lepinguid, ja siis kõlavad kokku šampanjaklaasid. Selle maja kabinettides istuvad mõjukad mehed ja koridorides kõnnivad graatsiliselt mustas firmakostüümis naised. Homme teeb ta esimesed sammud maailmas, mis muudab tema elu, avab võimalusi ja sillutab soovide täitumise tee. Hetkeks meenunud vana Laguse hoiatav sõnum keskpanga konverentsilt pani ta vaid korraks muigama. Eks tema räägi sellest, millest rääkima peab, kuid see jutt on nõrganärvilistele, keda tulebki nii tähtsasse ametisse astumisel pisut ehmatada, et nad ennast kohe alguses liialt proffidena ei hakkaks tundma. Aga Mark Sepper on hoopis teisest puust mees. Tema on juba elu näinud inimene, tema teab, kust malli võtta, ja ei lase end paanikatekitajatel heidutada. Pangandus ja raha – selle läheduses tahab ta veeta kogu oma edaspidise elu, sest see maailm meeldib talle ja ta tahab siia kuuluda.

      2

      Kell polnud veel üheksa – ta oli saabunud pisut varem kui vaja. Mark seisatas kesklinna hiljuti tekkinud uusehitise ees ning vaatas kerge värinaga südames kõrghoone klaasfassaadi ja tänavapildi moonutatud peegeldusi selle kiiskaval pinnal. Hoone üllatav sarnasus ookeanitaguste ehitistega, mida ta oli kauge kivilinna tänavatel alati imetlenud, sisendas usku, et ta pole oma valikutes eksinud ja nüüd kuulub temagi salapärase klaasmaja asukate siseringi. Inimesed tänaval astusid sihikindla sammuga oma tööpaiga poole ja paljud neist suundusid samasse majasse, kuhu temalgi täna asja oli.

      Mark astus otsustavalt edasi, avas peegelklaasi ja kroomiga kombineeritud välisukse ja leidis end avarast liftihallist. See oli otsekui teine maailm – läikiva mosaiikpõranda, valge lae ja kroomitud poleerpindade maailm, steriilse puhtuse, maheda valguse ja meeldivate lõhnade maailm, mis moodustas ootamatu kontrasti äsja kogetud tuhmi ja tolmuse tänavapildiga.

      Uks kolmanda korruse trepikojas reljeefsete kirjadega hõbeplaadi kõrval oli kutsuvalt lahti. Mark kohendas lipsusõlme, silus käega üle pintsakuhõlma ja astus tuppa, kus teda juba oodati. Tervitused, õnnitlused, naeratused, sõbralikud sõnad ja õlalepatsutused. Üks püüdlikult naeratav linalakk ulatas talle teatraalse reveransi saatel kolm roosi ning väljendas kergelt kogeledes iseenda ja kogu kontorirahva suurt rõõmu uue kolleegi saabumise puhul. Melu uue tulija ümber kestis mõne minuti ja hetkeks tundus, et siin käib kõik samuti nagu eelmisel kevadsuvel Chicago pangas, kus uus praktikant külvati üle naeratuste, julgustavate repliikide ja siiraste sümpaatiaavaldustega, kuid peagi siirdusid siinsed inimesed vaikides või vabandussõnu pomisedes oma laua taha. Paigale jäi vaid kaks tähelepanuväärse välimusega tegelast, kes olid vaikides seina ääres seisnud ja toimuvat mitte midagi ütleva ilmega jälginud. Nemad ei sekkunud üldisesse melusse, ei naernud ega rõõmustanud, vaid lihtsalt vaatasid. Ametnikud möödusid neist peanoogutusega, mida võis pidada ka kergeks kummarduseks, aga pikemaks vestluseks