Must klaasmaja. Avo Kull

toast ja tundus, et ta võtab enda valdusse rohkem ruumi, kui tema füüsiline keha tegelikult vajab. Mehe selgete sinisilmade ja tugeva lõuaga nägu ning korrapäraste joontega reljeefne pea meenutas mõneti raidkuju, mille ilme kõneles jõust, võimukusest ja tugevatest tahteomadustest. Seda enneaegu hallinenud peaga meest Mark juba tundis: firmajuht Peep Malleus oli talle tööintervjuul põhjaliku ülekuulamise korraldanud. Malleus tõmbas vaba tooli lähemale ja võttis sisse koha Margi laua vastas. Tema kaaslane, majesteetliku hoiakuga esinduslik naine, istumisega ei kiirustanud. Ta seisis endiselt seina ääres ja jälgis tähelepanelikult kõike, mis tema ümber toimus, ning mõnikord jäi pilk tema süsimustadest silmadest päris pikalt peatuma uustulnukal. See oli terane ja uuriv, kuid siiski sõbralik pilk, mis ei ärritanud, pigem paitas.

      „No nii, Mark,“ alustas Malleus oma monoloogi. „Tere tulemast meie meeskonda, varahaldusfirma Pirita Asset Management meeskonda.“

      Mark noogutas nõutult – nii pidulik sissejuhatus oli pisut ootamatu.

      „Mina olen Peep Malleus ja minule on usaldatud selle kuldvasika karjatamine.“ Mark noogutas taas ja üritas tõsine olla, ehkki uue ülemuse kõrgelennuline toon tahtis vägisi muigama panna.

      „Tutvustan sulle ka teist karjast ehk inimest, kellega sul tuleb hakata kõige lähemat koostööd tegema.“ Malleus viipas seina ääres seisvale naisele: „Sirje Veekallas, partner ja turustrateeg.“

      Naine astus paar sammu edasi ja ulatas üle laua käe.

      „Rõõm tutvuda,“ ütles ta madala rinnahäälega ja naeratas. Käepigistuse ootamatu jõulisus lisas veel ühe isikupärase joone selle omapärase naise kuvandisse. Aga omapärane ta oli, selles polnud kahtlust. Hetkest, mil ta Margi vaatevälja ilmus, sai temast noormehe põhiline huviobjekt. Peenejooneline nägu süsimustade juuste raamistuses, pikk kasv, veatu figuur, sale ja sportlik. Viimse detailini lihvitud riietus, mida teisedki naised siin kontoris kandsid, oli pigem tagasihoidlik, kuid ometi kumas tema hoiakust, ilmest ja esinemisviisist läbi mingi salapärane elegants, mille allikas jäi esialgu tabamatuks.

      „Nagu juba öeldud, on selle kuldvasika nimi Pirita Asset Management ehk lühendatult PAM, millest tuleneb ka meie trading code,“ jätkas Malleus oma etteastet. Firmajuhi komme ingliskeelseid oskussõnu kasutada kõlas pisut kummaliselt, kuid Mark oli varemgi märganud eestlaste tava jätta turuterminid tõlkimata. Esialgu oli ta näinud selles soovi oma keeleoskusega eputada, aga nüüdseks teadis ta juba, et mitmeid oskussõnu pole veel maakeeles olemas, neid alles luuakse ja sobitatakse.

      „Hetkel teenime oma igapäevast leiba kahe investeerimisfondi müügiga, aga valmistame ette ka kolmanda, kinnisvaraga seotud fondi turule toomist. Oled ehk juba märganud, et selle sektori tormakas areng on äratanud tähelepanu nii meil kui ka naabrite juures, ja siit võib meile päris kopsakas tulu tõusta.“

      Väike uhkusenoot kõlas Malleuse hääles, kui ta lisas: „Meie firma ajalugu pole küll pikk, kuid plaanid on meil prisked. Rahameestele meeldib oma portfelli meie juures hoida ja küllap me paneme varsti ka ühe korraliku pensionifondi püsti.“

      Firmajuht vaatas justkui oma sõnadele tuge otsides ringi ja nähes nõustuvaid noogutusi, jätkas: „Igat sorti finantsteenused on need, millega me tahame suurele Euroopa turule teed teha, et ka sealsesse rahajõkke oma võrgud välja panna.“

      Malleus vaatas vestluskaaslasele pingsalt otsa ja muigas Margi hämmeldust märgates rahulolevalt. Siis pilgutas ta seina ääres seisvale Sirjele silma ja naeratas laialt. Mark mõtles – ta ei teadnud, mida öelda. Nii ambitsioonikas ettevõtmine eeldas korralikku kapitaliturgude üksust koos analüüsimeeskonnaga, mida võisid endale lubada vaid rikkad pangad, aga siin…

      „Tüürime nüüd asjale lähemale.“ Malleuse bassihääl sekkus võimukalt mälupiltide sirvimisse ja Mark teritas tähelepanu.

      „Ühe õige kapitalituru kauboi tähelend algab analüüsigrupist ja see tee tuleb sinulgi läbi käia. Üleüldse on selle asjaga nii, et ses kurvilises süsteemis ei saa sa ühtki arenguetappi vahele jätta ja kogu materjal tuleb samm-sammult läbi võtta.“ Mark langetas pea – see polnud tema unistuste amet. Jälle tuimad tunnid arvuti taga, jälle maatriksid ja mudelportfellid, jälle keerukad arvutused ja ajalugu, indeksid ja turustatistika. Selle arenguetapi oli ta juba Chicago pangas edukalt läbinud.

      Firmajuht jälgis mõne aja Margi sisemonoloogi ja muigas: „Tahtsid kohe ülemuseks hakata, mis?“

      „Ei-ei, seda nüüd mitte,“ kogeles Mark. „Aga kui kauaks siis see analüüsivärk…“

      „Sõltub sinust endast,“ tuli madala rinnahäälega vastus ja Sirje astus sammukese lähemale. Kohe tõusis noormees kõrvallaua tagant püsti ja lükkas ühe vaba tooli lähemale. Sirje noogutas lühidalt ja jätkas: „Üleüldse sõltub siin kõik sinust endast. Fondijuhiks või portfellihalduriks saad sa päeval, mil meie oleme saanud pildi sinu võimekusest ja sina ise tervikliku ülevaate finantsturgudest.“

      „Ehk siis pensioniks,“ muigas Mark nukralt.

      „Võimalik,“ kehitas Sirje õlgu, „aga sinu silmapaistvat ambitsioonikust arvestades ei võta see ehk nii kaua.“

      Soo, ja millest see siis silma paistab, mõtles Mark endamisi ja järeldas, et selle naise tähelepaneliku pilgu eest ei jää midagi varju.

      „Et su ambitsioonidele veelgi toitu anda, tutvustan meie ettevõtte töökorraldust. On sul aimu usaldusühingute ülesehitusest?“

      „Mingil määral, Ameerikas on need üsna laialt levinud.“

      „Just nimelt. Ja seepärast me tahamegi teha kaastöötajatest partnerid… kui nad ükskord selleks küpsed on. Meie ideaaliks on töötav firmaomanik, mitte pelgalt palgatööline, kelle jaoks ettevõtte saatus on suva.“

      „Perspektiivikas väljavaade,“ naeratas Mark.

      „Küllaltki,“ nõustus Sirje, „aga seda vaid teatud tingimustel. Miski pole siin kivisse kirjutatud ja inimeste õnnelikuks tegemine ei ole meie otsene eesmärk.“

      „Kuidas sellest aru saada?“

      „Lihtsalt. Partnerluse eeliseid, pean eelkõige silmas kasumi jaotamist, saad sa nautida seni, kui oled firmale lojaalne ehk teisisõnu, lahkudes kaotad sa õiguse osalusele.“

      „Naked in, naked out,“ kordas Mark Ameerika ajast tuntud tõde.

      „Jah, nii nad selle kohta ütlevad,“ sekkus Malleus, „aga praegu on sellest vara rääkida. Hetkel oleme partnerid vaid meie Sirjega, kuid juba järgmise aasta algul esitame kutse veel ühele.“

      „Selge. Kas valgustaksite ehk pisut oma uue fondi loomise ja müümise plaane?“

      Sirje kergitas kulme: „On sul huvi selle vastu?“

      „Mul on huvi kõige vastu.“

      „Kena, et on,“ naeratas Sirje. „Tegelikult oleme ettevalmistustega juba üsna kaugele jõudnud ja avapaugu anname sügisel.“

      „Plaanite tutvustustuuri?“

      „Ei veel. Eestis pole sellel praegu mingit mõtet, sest pärast Tallinna börsi kokkukukkumist on see seltskond täpselt nii suur, et päevaga jõuab kõik olulisemad erainvestorid läbi helistada.“

      „Plats puhas?“

      „Mitte päris. Pean silmas neid, kes portfellijuhtimise teenust vajaks. Väikeste jaeinvestoritega tegelevad pangad, aga nemadki kurdavad klientide vähesuse üle.“

      Kõneleja suunas pilgu aknasse ja õhkõrn naeratusevine ta näol viitas väikesele nostalgiahetkele, mis ei kestnud kaua.

      „Sul jäi see palagan nägemata, aga meie tegime kogu siinse tsirkuse täiega kaasa. Praegu tundub see uskumatu, kuid siis võtsid taksojuhid tões ja vaimus optsioone ning isegi kohalikul korstnapühkijal olevat väärtpaberikonto olnud.“

      „Jah,“ lisas Mark varmalt, „Ameerikas on tavaks öelda, et kui juba taksojuhid aktsiaid ostavad, pole krahh enam kaugel.“

      „Hea küll, räägime nüüd