Armastuse toit. I osa. Laura lugu. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Prue Leith

suured põlevad laternad.

      Nimekaarte ei olnud ning enamik laudu oli juba täis või peaaegu täis. Donald tundis, kuidas tema rinnust kerkivad viha ja nördimus. „Maud,” kuulutas ta, „see on häbiväärne! Me ei jää istuma nende talupoegade juurde. Lasen otsekohe Sawkinsi kutsuda.”

      Tema üllatuseks võttis Maud tal põlevi silmi varrukast kinni. „Ei, Donald.” Naine rääkis sosinal, aga valjult, peaaegu sisistades. „Sa käitud, nagu oleksime snoobid, ning mina olen ennemini talupoeg kui snoob. Pealegi rikud sa meil kõigil õhtu ära.”

      Ta laskis mehel varrukast lahti ning hõikas üle õla poegadele: „David, Hugh, näete, seal on vabad kohad …” Ning Donaldi hämmastuseks astus naine sisse ja liikus endale laudade vahel teed tehes kiiresti edasi, et hõivata ühe laua ots.

      Donald, keda vihastas peale solvava õhtusöögikoha ka naise vastuhakk, lõi kõhklema. Ta oli kindel, et on näost tulipunane. Kael lausa kuumas.

      „Kuule, Oliver, siin on vaba plats.” Ütleja oli Enstone’i talunik Wheeler. Noh, too oli vähemasti mõistlik mees, olgugi et tahumatu. Donald noogutas. Susi mind söögu, kui ma Maudi kõrvale istuma lähen, mõtles ta. Vaadates üle ruumi, tabas ta Maudi pilgu, juhtis siis pilgu nimme mujale ja seadis end istuma Wheeleri kõrvale pingiotsale.

      Nii äge oli Donaldis pulbitsev viha, et ta ei suutnud rääkidagi, saati siis kuulata, kuidas Wheeler nuriseb põllumajanduskomitee tegevuse üle. Ta istus ja vaikis raevust keedes, samal ajal kui Wheeler kaebas, et talunikud ei usalda komiteed, vaid süüdistavad seda onupojapoliitikas ja asjatundmatuses.

      Ühtäkki ei suutnud Donald seda enam taluda. Tõusnud järsult püsti, pöördus ta ja läks talveaiast välja. Ta marssis läbi vastuvõtusaali, kus ei olnud nüüd kedagi peale paari teenindaja. Üks noor naine, kellel oli käes kandikutäis tühje klaase, proovis teda peatada.

      „Söör, kas teil juhtus midagi?”

      Sekkumise pärast vihane, trügis Donald naisest toorelt mööda ja kuulis eemale kõndides selja taga puruneva klaasi klirinat. Ta ei vaadanud tagasi. Juba peaaegu ukseni jõudnud, nägi ta sealt sisse astumas sünnipäevalaps George’i.

      „Halloo, härra Oliver! Mis juhtus? Teil on niisugune nägu …”

      George seisis ukse peal ees ja Donald oli sunnitud peatuma.

      „Kuulge, noormees, laske mind mööda …”

      „Kas teil on midagi viga, söör? Hakkas ehk halb? Siin on palav, ma tean. Sellepärast ma tulingi, et …”

      Donald ei suutnud end talitseda. „Ei hakanud mul halb midagi. Ma lahkun, sest olen vihane. Võib öelda, et maruvihane. Mind ei ole veel elu seeski niiviisi solvatud!”

      Ta tahtis mööda trügida, aga George tõstis käed ja toetas need kahele poole uksepiidale.

      „Solvatud? Mismoodi solvatud? Kes teid solvas?”

      „Teie. Või täpsemalt oli see teie isa, kes solvas kogu mu perekonda. Solvas rängalt. Mu naine ja pojad on andestavama loomuga ja taluvad alandust, et peavad jagama lauda kogu ümbruskonna rahvarämpsuga. Kui mõelda kogu sellele ajale ja rahale, mida mu daamid ballirõivastele kulutasid, ning kõik ainult selleks, et juua rentnike ja taluteenijatega õlut ja siidrit … Noh, söör, küllap mõistate, miks ma lahkun. Palun astuge eest!”

      George ei lausunud enam sõnagi, vaid andis käega märku välisukse juures seisvale ülemteenrile.

      „Andrews, palun aita härra Oliveri. Ta vajab oma autot.”

      Nende sõnadega tegi ta Donaldile väikese ametliku kummarduse ja pöördus oma sünnipäevapeole tagasi.

      Sawkinsil lasti auto ette ajada. Donald lausus napilt: „Koju, Sawkins, ja seejärel pead sõitma tagasi teiste järele, nii nagu kokku lepitud!”