Armastuse toit. I osa. Laura lugu. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Prue Leith

it. I osa. Laura lugu

Pühendatud John Playfairile

      ESIMENE OSA

      ESIMENE PEATÜKK

       1940, hilissuvi

      Laura vaatas, kuidas isa ühte komplekti kuuluvate harjadega juukseid soeb, üks kummaski käes. Harjade seljad olid kilpkonnaluust ja servad hõbedast, mis peegeldas kummutil seisva Anglepoise’i lambi valgust. Isa nimetus sõrmes helkis pitsatsõrmus ja tema juuksed läikisid sellega võidu.

      „Mis sa arvad, noor daam?” küsis ta peeglile selga keerates. Laura arvates nägi isa suurepärane välja. Lihtsalt suurepärane. Nii elegantne ja pilku püüdev oma sinakashallis mundris.

      Talle meenus, et aastaid tagasi, kui ta käis alles küla algkoolis, oli isa, medalid mundrikuuel ja vormimüts peas, tulnud ema seltsis nende jõuluetendust vaatama. Laura oli olnud tema üle nii uhke. Seejärel oli isa kuninglikest õhujõududest erru läinud ja hakanud kandma tviidülikonda, välja arvatud neil juhtudel, kui nad käisid väljas õhtust söömas või ta läks jahile – ka siis oli ta nägus, aga hoopiski mitte nii nägus kui mundris.

      Eelmisel aastal kuulutati sõda välja ja asjalood olid jälle muutunud. Isa oli kutsutud tagasi lennuväkke ning täitis nüüd Gloucestershire’is Moreton-in-Marshi lennuväljal mingit uut tähtsat sõjalist kohustust. Emal oli tulnud riputada tema munder välja pesunöörile, et saada lahti naftaliinilõhnast; ta oli käinud püksid ja kuue niiske käsnaga üle, pressinud need siledaks ja harjanud vormimütsi puhtaks. Laura oli olnud uhke ja rahul, kui isa palus tal oma mundrikuue nööbid läikima hõõruda: talle meeldis kasutada messingist nööbihoidjat, mis ei lasknud puhastusvahendil riidele sattuda, ning õige pea olid nööbid jälle säravad ja hiilgavad. „Sa näed suurepärane välja, isa.”

      Isa astus ligi ja kergitas tütre lõuga. Laura tundis tema tubaka meeldivat värsket lõhna.

      „Ja sina oled kõige ilusam noor daam kogu maal.” Ta võttis tütre näo käte vahele. „Ära selle tobeda sõja pärast muretse, sest see saab õige pea läbi. Kui sa kooli lõpetad, on sellest jäänud ainult kauge mälestus, ning mina kannan hoolt, et mu tütre seltskonda astumist tähistatakse hooaja kõige uhkema balli ja kaunima ballikleidiga ning talle jooksevad järele kõige ihaldusväärsemad vallalised noormehed. Kuidas oleks?”

      Laura hakkas rõõmsalt naerma. „Ma ei tea. Poisid ei meeldi mulle – eriti kui nad mul sabas jõlguvad. Ja ma ei oska tantsida.”

      „Aa, aga sellele on mul lahendus. Sa sõidad Pariisi ning õpid selgeks kõik kõrgklassi kombed ja maneerid, sealhulgas tantsuoskuse.” Ta suudles tütart laubale ja muigas. „Aga senikaua tasuks sul sõbrustada õigete noortega. Seal sinu koolis peaks ju käima noorte naiste koorekiht, aga sina veedad aega ainult tolle loomaarsti tütre seltsis.”

      Laura punastas osatatult. „Aga Sophie ju meeldib sulle, isa. Mis Sophiel viga on? Ta on mu parim sõbranna.”

      Isa embas teda rahustavalt ja silmapilk oli kõik jälle hea. „Muidugi meeldib ta mulle. Sophie on väike rõõmurull, ümar nagu pirukas. Minu ilusale tütrele ei saa ta loomulikult näolegi. Ta tuleb täna hommikul koos meiega jahile, eks?”

      Laura noogutas ning Donald jätkas: „Loodame, et kõik sujub. Pärast seda, kui too naine jahiseltsi etteotsa asus, ei või iial kindel olla, mis juhtub.”

      „Missugune naine, isa?”

      „Krahvinna Frampton. Krahvil on podagra ja ta ei suuda enam ajujahti pidada ning kõik mehed on kas rindel või mõnel sõjaväelisel ametikohal, seepärast on tema nüüd uus jahiülem.”

      „Ema ütles, et jahiülemaks oleksid pidanud saama sina.”

      Donald naeratas tütrele. „Noh, omavahel öeldes, aga ära kellelegi räägi, et ma seda mainisin, oleksin ma saanud nende kohustustega märksa paremini hakkama kui leedi Geraldine.”

      „Aga sinul on ju samuti sõjaväeline ametikoht.”

      „Tõsi. Õigupoolest koguni kaks. Olen ametis sõjaajaks loodud ajutises põllumajanduskomitees ja lennuväljal. Aga kuidagimoodi oleksin ikka hakkama saanud. Hea seegi, et jahti üleüldse korraldatakse, mis siis, et ainult laupäeviti. Mõni Briti jahiselts on sõja ajaks pillid üldse kotti pannud. Niisiis, mu tüdruk, peaksid võtma jahilkäikudest viimast, kuni veel võimalik. Viimasel ajal on neis hakanud osalema väga heast perekonnast pärit tüdrukuid – leiaksid endale suurepäraseid sõpru. Seal armetus koolis pole sul seda lootustki.”

      „Aga Roedean on oivaline kool. Sa ise ju ütlesid nõnda, isa.”

      „Noh, õppemaks on seal igatahes suur ning see peaks võimaldama sul kokku saada õigete inimestega. Aga nüüd on kogu kool kolitud Lake Districtisse ning seal leidub vaevalt erilisi võimalusi kohtuda teiste tüdrukute perekonnaga.”

      „Preili Janise jutu järgi keskendutakse Roedeanis ainult haridusele,” vastas Laura.

      „Mina saan asjast teisiti aru. Internaatkooli mõte on pakkuda häid kaaslasi. Poisid leiavad sealt sõpru, kes aitavad neil karjääri edendada. Tüdrukud leiavad sõbrannasid, kellel on sobivad vennad.”

      Laura krimpsutas pahakspanevalt nina. „Sobivad vennad?”

      „Jah. Vennad, kes võiksid sobida abikaasaks minu ainsale kallile tütrele.”

      Donald Oliver silus nimetissõrmega vuntside alaserva, enne ühelt, siis teiselt poolt, pani vormimütsi pähe, seadis selle peegli ees otseks, torkas hea Balkani tubaka koti mundrikuue tasku ja patsutas lapikuks, et see punnitama ei jääks. Võtnud ühe käega puiseerikast tehtud piibu, patsutas ta teisega tütart pealaele – nagu koera, mõtles Laura, aga meeldiv oli see ikkagi.

      Laura läks isa järel trepist alla, arutledes endamisi, et too on lausa mehe musternäidis: nägus, otsusekindel, vastutustundlik. Ta nägi alati välja nii kompetentne. Meister kõigil aladel, mis talle alluvad, turgatas tütrele pähe. Isa ikka veel tihedad mustad juuksed olid keskelt lahku kammitud ja läikisid pumatist; tema kenad kitsad vuntsid meenutasid ülahuule kohal kaht väikest musta tiiba. Väiksena oli Laura arvanud, et lennuväes peavadki kõigil olema tiivakujulised vuntsid, mis sobivad kokku mundrikuuele kinnitatud tiibadega.

      Laura ei teadnud, missugused on tema Roedeani klassikaaslaste isad ja vennad. Teda polnud nende poole kunagi külla kutsutud. Kui sõjavägi võttis Sussexis Roedeani hooned enda valdusse, misjärel õpilased ja koolitöötajad Keswicki saadeti, oli enamik tüdrukuid kodust nüüd niikuinii palju miile eemal.

      Külakoolis olid tema sõbrad pealegi Moreton-in-Marshi ja ümberkaudsete külade talunike või kaupmeeste lapsed. Nende isad, ehkki sootuks nooremad kui Laura oma, kes oli viiekümne neljane, olid enamasti inetud ning kandsid igavaid pruune riideid ja trööbatud saapaid. Ta oletas, et mundrikandjad võivad olla nägusamad, aga ta polnud neid kohanud.

      Laura vanem vend Hugh kandis samuti kuninglike õhujõudude ohvitseri mundrit, kuid temal ehtisid varrukaid sootuks kitsamad paelad kui isal. Enne sõda oli vend seisnud nende talu eesotsas, aga siis oli temagi sõjaväkke kutsutud ning saadetud Kanadasse hävituslendurite treeninglaagrisse. Nüüd elas ta oma naise Grace’i ja väikese tütre Jane’iga endiselt nende talu maadel Plumtree Cottage’is. Isal oli tulnud niite tõmmata, nagu ta ise ütles, vastasel korral võiduks Hugh määrata ametipostile jumal teab kuhu. Nüüd oli ta samal lennuväljal, kus isagi töötas, Wellingtoni pommitajate piloot.

      Hugh oli Laurast kakskümmend aastat vanem, sama vana kui enamiku teiste isa, aga väga hea vend. Laura oli temast peaaegu sama suures vaimustuses kui isast: lendurist venda ei olnud just paljudel tüdrukutel. Kuuldes Wellingtone mürinal ja unnates üle lendamas, jälgis ta, pea kuklas, nende ühtlast liikumist, arutles endamisi, missuguses võiks istuda Hugh, ning sulges siis silmad ja palvetas, et vend turvaliselt tagasi jõuaks. Kui ta oma murest rääkis, hakkas Hugh alati naerma ning ütles, et on seni visanud pommide asemel enamasti alla hoopis lendlehti. Tõtt-öelda kadestavat ta kaaslasi, keda on saadetud pommitama Berliini, ja kahetsevat mõnikord, et ei juhi Spitfire’it ega saa osaleda Londoni kohal peetavates õhulahingutes. Vend rääkis sellest nagu mängust ja mängida Hugh’le meeldis.

      Aga tõeline kangelane oli Laura silmis siiski isa. Too oli kinkinud talle sünnipäevaks korraliku 15-lasulise Rufuse jahipüssi ning nad