Armastuse toit. I osa. Laura lugu. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Prue Leith

oli jõudnud end juba jumestada ja nägi tõesti hea välja. Muidu ei meikinud Maud ennast peaaegu kunagi, aga täna oli ta kitkunud kulme, kasutanud pliiatsit, et kaar oleks puhas ja ühtlane, ning värvinud silmi ja suud. Laura silmitses tualettlauale laotatud asju: väike harjakesega Maybelline’i ripsmetušikarp, tilluke lauvärvipurk, Helena Rubinsteini Apple Redi huulepulk ja ümmargune sametpehme harjakesega puudritoos. Laural oli kiusatus küsida, kas ta tohib ka enda nägu jumestada, aga jõudis siis otsusele, et ema niikuinii ei luba. Kui kõik on ballile läinud, mõtles ta, siis teen seda ja tal pole aimugi.

      Maud katkestas tütre mõtisklused.

      „Ja siis veel need juuksed! Oleksin ikka pidanud minema pärisjuuksuri juurde.”

      Maud oli teinud oma igapäevaseid toimetusi, keetnud ja koristanud, söötnud kanu ja sigu, paberrullid juustes ning sall pähe turbaniks seotud. Nüüd võttis ta selle ära ja Laura aitas tal lokid lahti harutada. Seejärel andis ta emale kätte kamme ja juuksenõelu, sedamööda kuidas too soengut sättis. Maud kuhjas õhukesed hiirekarva juuksed üles hunnikusse, torkas kammid neid koos hoidma ning hakkas siis salke pealael ükshaaval lokkideks keerutama ja nõeltega kinnitama, tõmmates keskmised kiharad alla laubale.

      Ta peaks juuksed ära lõikama, mõtles Laura. Pikad juuksed on ilusad noortel naistel, aga ema on liiga vana. Kuid ta jättis selle ütlemata.

      Alt trepiotsa juurest kostis Davidi hääl.

      „Isa! Ema! Kell on viis minutit pool läbi. Kas saate varsti valmis? Sawkins ajas juba auto ette.”

      Maud, natuke närvis, raiskas veel aega, unustades maha õlasalli, otsustades vahetada kingad ning andes Jillile teada, millal Laural magama tuleb minna, ja Laurale, mis on köögis nende õhtusöögiks valmis pandud. Lõpuks ronisid Donald, Maud ja David autosse ning hakkasid mööda kitsaid valgustamata teid aeglaselt Framptoni poole sõitma. Grace ja Hugh järgnesid Bentleyle oma Roveriga. Laura vaatas neile järele, olles leppinud ebaõiglase saatusega, mis oli määranud tal olla nii noor selles täiskasvanute perekonnas.

      Hakates aknale selga keerama, tundis ta, et Jill võttis tal ümbert kinni. „Ära kurvasta, Laura, küllap meiegi võtame midagi lõbusat ette, sel ajal kui nemad seal tantsivad. Aga kõigepealt tahan pead pesta. Äkki saad mind aidata? Kangesti ebamugav on pesta, kui oled peadpidi kausis.”

      Oliveride pere läks läbi hämara sammaskoja ja kõndis üheskoos Framptoni mõisamaja valgustamata trepist üles.

      Kui nad silmi kissitades Framptoni heledasti valgustatud ja rahvast täis halli astusid, teadis Donald, et nad on nägus seltskond. Tema poeg oli juba eskaadriülem ja minia oli blond kaunitar ning Donald tundis nende üle uhkust. Ei saanud salata, et Maudki oli enda kallal vaeva näinud ja nägi oivaline välja. Keegi poleks osanud arvata, et see läikiv siidkleit oli alustanud oma elu nende Halifaxi maja söögitoa kardinatena. Loodetavasti ei tule Maudile pähe sellest kellelegi rääkida, mõtles ta, aga naine on selleks täiesti võimeline.

      Teenija võttis nende mantlid ja mõne minuti seisid nad pisut kohmetult, teadmata, kuhu edasi minna. Varsti juhatati nad siiski suurde vastuvõtusaali, mis säras küünaldest ja elektrilühtritest.

      „Heldus,” sõnas Maud, „kas nad pole kuulnud, et praegu käib sõda?”

      „Arvatavasti oli neil sõjaeelsest ajast varuks hulk küünlaid ja elektripirne ning nüüd on paras hetk need käiku lasta,” vastas Hugh.

      Nad sattusid keset rahvasumma; kõik liikusid läbi esimese saali, mille lõpust pääses kahe poolega ukse kaudu järgmisse. Kulus ehk kümmekond minutit, enne kui nad jõudsid kutsutute etteotsa ja seisid silmitsi võõrustajate, Framptoni härrastega. Seal nood seisid: kepile toetuv krahv, tema naine, jäik ja lai oma kahvatulillas ballikleidis, ning sünnipäevalaps ise – nende poeg George oma armeekaptenimundris. Kui uhket, rohkete kuldsete tressidega ehitud punast paraadkuube kandev tseremooniameister nende nime küsis, vastas Donald selgelt: „Lennuväekommodoor Donald Oliver ja proua Oliver, nende pojad David Oliver ja eskaadriülem Hugh Oliver oma abikaasa, proua Oliveriga.”

      Tseremooniameister polnud veel jõudnud välja kuulutada esimesi Oliveregi, kui krahv teda katkestas ja teretuseks käe sirutas.

      „Erakordselt meeldiv teid näha, Oliver! Ja ka teid, proua Oliver. Oleme küll naabrid, aga ei kohtu just sageli, ega ju?”

      Enne kui Donald jõudnuks vastata, jätkas krahv: „Mõlemaid noori Olivere samuti. Ja teid, kullake.” Ta kummardus põgusalt Grace’i käe kohale. „Olete kõik igati teretulnud.”

      Seejärel pöördus krahv tervitama järgmisi külalisi ja mingi teine ametimees, arvatavasti ülemteener, juhatas nad edasi saalisügavusse. Ükski Oliver polnud öelnud võõrustajatele muud kui kiire „tere õhtust”. Ja leedi Frampton oli üksnes naeratanud, lausumata ainsatki sõna.

      Võtnud vastu pakutud šampanjapokaalid, silmitsesid Oliverid teisi külalisi. „Kui heldekäeline!” sõnas Maud. „Nad on kutsunud kõik oma rentnikud ja naabrid. Nii lahke neist!”

      Donald ei hakanud seda küll ütlema, aga oli sisimas pettunud. Ta oli lootnud, et arvatakse selle kutsega härrasrahva hulka, kuid nüüd oli ta pandud ühte patta sigalalobudiku omaniku, Cragshaw’ vanamehega, kes oli ümbruskonnas ristitud Haisukotiks, ja Framptoni rentnikega, kellest paljusid võis pidada lausa maamatsideks.

      Talle tegi head meelt näha Davidit vestlemas ühe noore abielupaariga, kes olid ilmselgelt kõrgemast klassist: mees rohkete aumärkidega mereväeohvitser ja naine ilusas roosakaslillas ballikleidis, mille juurde kuulusid ametüstehted. Donaldi juurde astus Sophie isa Wenlock ja päästis ta viimasel hetkel kohustusest vestelda hobuserautajaga. Loomaarst ei seisnud seltskondlikus mõttes küll just temaga ühel pulgal, aga vähemasti oli see mees haritud.

      Wenlock lausus: „Natuke imelik on korraldada niisugune suurejooneline pidu keset seda kohutavat sõda – kas teie ei arva nii?”

      „Ma ei tea. Nagu ma aru saan, tehti plaanid siis, kui sõda oli alles algusjärgus, ning kui Hitler pressi peale pani, otsustas krahv, et pidu tühistada tähistaks tollele seale järeleandmisi teha. Õige kah!”

      Nendega liitusid doktor Drummond ja tema naine ning nõnda seisid nad tubli kolmkümmend minutit, kuni Framptonid tervitasid pikka külaliste rivi. Seejärel valgusid nood laiali ja iga pereliige – krahv, krahvinna ning nende poeg ja pärija – võttis enda hooleks saali ühe osa, käies rühmakese juurest teise juurde ning vesteldes võluvalt. George lobises Hugh’ ja Grace’iga. Nood paistsid tundvat end vabalt ja rõõmsalt ning naersid koos noore vikondiga. Asi seegi, mõtles Donald, vähemasti viibivad mu poisid õiges keskkonnas.

      Kui teatati, et serveeritakse õhtusööki, siirdusid nad rahvahulga kannul ballisaali, kus tantsupõranda ümber seisid kaunilt sügislehtede, marjade ja kõrges kandelaabris seisvate küünaldega ehitud kaetud lauad. Tantsupõranda taga oli end jalakõrgusel poodiumil sisse seadnud väike orkester, kõik muusikud pidulikult riides.

      „Oh!” õhkas Maud. „Kas pole ilus?” Iga koha juurde oli asetatud nimeline tantsukaart ning külalised kõndisid ringi, otsides oma nime. Saalis seisis siin-seal mitu frakki kandvat kelnerit, kes aitasid nimekirjast järge ajades külalistel oma kohta üles leida.

      „Oota siin,” kamandas Donald naist. „Ma lähen vaatan, kuhu meid istuma on pandud.”

      „Nimi on Oliver,” lausus ta ning katsus üle mehe küünarnuki piiludes nimekirja lugeda.

      Kelner pööras lehte ja libistas pilgu üle nimede. „Aa,” sõnas ta. „Oliver. Jah. Siin see ongi, söör. Vabandage mind, ma otsisin valest nimekirjast. Teie seltskond istub talveaias, söör. Kui oleksite nii kena ja läheksite läbi salongi tagasi, mõni teenija juhatab teid.”

      Donald suunas oma perekonna läbi sundimatult ja haritud toonil vestleva seltskonna tagasi. Kui nad sihtkohta jõudsid, jäi ta lävel vapustatult seisma. Hämaralt valgustatud talveaed oli vooderdatud pimenduskatetega ning sealt kostis valje naerupahvakuid ja maamehelikult laia juttu. Juba enne, kui ta jõudis