Armastuse toit. I osa. Laura lugu. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Prue Leith

külatüdruk, kes käis esmaspäeviti aitamas põrandaid küürida ja pesu pesta. Donald vangutas kergelt pead, mõeldes, kui kangekaelselt oli Maud otsustanud hakata ise nagu talunaine sigu talitama.

      Maud oli hea ja ustav kaasa, selles ei olnud vähimatki kahtlust. Kõige õnnelikum oli naine olnud siis, kui töötas Halifaxis õpetajana ja Donald oli ametis isa veskis. Maud polnud tahtnud seda kohta maha müüa ja lõunasse sõita: ta ei mõistnud, et Donald ei saa jääda eluks ajaks villaveskit juhtima, vaid seab endale kõrgemaid sihte, isegi kui naine on valmis leppima vähemaga.

      Donald keeras akna paokile, et tunda näol ja kaelal jahedat tuuleõhku, ehkki niiviisi hakkas talle paremalt poolt ninna tungima põletatavate õlgede lõhna ja seejärel vasakult põldudele laotatava sõnniku lehka. Mis teha, mõtles ta, see on hind, mida tuleb maksta, kui tahad olla maaomanik.

      See viis tema mõtted tagasi Chorltonile ja hommikul söögilauas peetud jutuajamisele.

      David oli putru süües teatanud: „Kuulake kõik. Ministeeriumist käidi eile siin ning meile makstakse nisu, odra ja kaera eest kõige paremat hinda. Ning norme oleme üheteistkümne protsendiga ületanud.”

      „Aga see on ju suurepärane!” hüüatas Maud.

      „Palju õnne, mu poiss,” sõnas Donald.

      David sirutas käe teekannu järele. „Ega see ainult minu teene ole. Suur osa on selles ka Jillil.”

      Kõik vaatasid Jilli poole ja Donald nägi tüdrukut punastamas, nii et kaelgi roosaks tõmbus. „See on kindlasti tõsi, Jill. Sinuta ei oleks me sellega kuidagi hakkama saanud,” oli Donald nõus.

      „Ning see, et meil on kindel ostja, muudab elu palju lihtsamaks,” lisas David.

      „Kas ministeerium peab meile kõige eest maksma?” küsis Laura.

      „Mul on hea meel öelda, et peab küll,” vastas Donald. „Lõppude lõpuks külvame siin ju seda, mida nad meile ette kirjutavad, nii et see on igati õiglane.”

      David lisas: „Aga nad võivad saagi tagasi lükata või maksta kehva kvaliteedi korral vähem. Seepärast käivad ametnikud kohapeal kontrollimas. Praegu on uudised head ning Väikeotsa põllu kartulid on alles võtmata, ehkki seda rassimist ma küll eriti ei oota. Tapab selga. Järgmiseks aastaks vajame masinaid juurde.”

      „Me ei saa neid endale lubada,” ütles Donald. „Ega sõda igavesti kesta.”

      „Tahaks loota, et mitte!” hüüatas Maud. „Praegu ei tundu küll sedamoodi, nagu võiks see jõuludeks läbi saada.”

      „Isa,” lausus David otsustavalt, „ei saa salata, et sõjaaja abirahad ja hinnad tulevad kasuks, aga ainus võimalus talu ülal pidada – olgu nüüd või pärast sõda –, on tõhusamalt majandada.”

      Donald raputas pead. „Niipea kui sõda saab läbi, oleme tagasi seal, kus enne: võitleme ebaõiglase konkurentsiga ega leia oma toodetele turgu.”

      Nõnda olid nad vaielnud mitu korda varemgi, aga seekord puudus Donaldi argumentides tavapärane teravus. Lõppude lõpuks oli poiss ju hästi toime tulnud ning võib-olla Ameerika abiplaan ikkagi käivitub ja jänkid saadavad neile nood masinad, mida David näis nii kangesti vajavat.

      Sõites ühest mäest üles ja teisest alla Chipping Nortoni poole, möödus Donald tee äärde jäävast Blissi villaveskist, mis tuletas talle meelde tema enda vana Halifaxi veskit. Toonane õnnestunud tehing tõi talle näole rahuloleva naeratuse: veski läks müüki 1918. aastal, kui hinnad olid veel laes. Oliveridel oli esimese suure sõja ajal hästi läinud ning loodetavasti aitab seekordne Chorltoni uuesti jõukale järjele. Tema isa oli ajanud varanduse kokku, müües sõjaväele kammvill-lõnga, aga kui sõda läbi sai, oli lapselegi selge, et …

      Veski müügist saadud raha kindlalt pangas, oli Donald veetnud viisteist edukat aastat lennuväes. Ta astus sinna kohe algul, aasta pärast seda, kui kuninglik lennuväekorpus armeest lahutati. Lõpetanud riikliku lennukooli, asus ta õhuväeohvitser Donald Oliverina tööle Cranwellis. See oli tõeline suurpäev. Ta ei unusta kunagi rõõmu ja uhkust, mida tundis, liitudes kuninglike õhujõudude Andoveri 12. eskaadriga ning lennates Heyfordi biplaanidega. Aga siis laskis too lennuameti idioot viia ta üle logistikaosakonda. Toona oli Donald seda pahaks pannud – lenduriametit peeti mainekamaks kui kantseleiroti oma –, aga vähemasti ehtisid tema mundrikuube ikka tiivad. Pealegi premeeriti tema administratiivseid oskusi õige pea sellega, et talle anti tööd kodu lähedal ja võimaldati välisreise, ning tema auaste muudkui tõusis.

      Kõige parem oli olnud nende viimane, India-reis. Donald oli seal omas elemendis, koos rohkete sõpradega, kellega koos sai napsi võtta või ohvitseride lokaalis einestada. Suvekuumuses olid nad sõitnud maale ning mänginud palju polot ja tennist; nädalalõputi olid vastuvõtud ja tantsupeod ning igal õhtul istusid nad päikeseloojangut ja jooke nautides klubi verandal. Tal olid olnud autojuht, tallipoiss ja teenijad, kes valgendasid tema tenniseid ja viksisid saapaid.

      Aga Maudile polnud säärane elu meeldinud. Ta ütles, et tunneb ennast nagu kala kuival, ning nõnda see tõesti oligi. Naise niisugune hoiak ärritas Donaldit.

      „Miks sina kunagi klubis ei käi? Tööd sa ju tegema ei pea. Sul on aednikud, köögitöölised, isegi ayah, kes hoiaks Laurat.”

      Aga naine oli seepeale üksnes naeratanud ja öelnud: „Mine pealegi üksi, kallis. Mina ei oska seltskondlikku juttu ajada, aga sina oled selles meister ja kõik jumaldavad sind. Mine aga mine!”

      Nõnda ta siis läkski, aga talle oli käinud närvidele, et ehkki Maudil oli tohutult võimalusi suhelda õigete inimestega, eelistas too ikkagi istuda Lauraga kodus. Samuti kasutas naine iga võimalust sõita koju Inglismaale ja võtta Laura endaga kaasa. Ta ütles, et tahab olla poistele lähemal – Hugh juhtis sel ajal Chorltonit ja David käis Etonis.

      Donald oli juba ammuilma õppinud juhtima oma mõtteid kõrvale sellelt, miks tema algne õhujõudude karjäär enneaegu lõppes. Nüüd, meenutades Maudi möödalaskmisi, tegi ta kummatigi järelduse, et kui naine ei oleks teda nii pikkadeks ajavahemikeks üksi jätnud, ei oleks ta ealeski alustanud toda armulugu Angelaga. Ning kui tolle abikaasal, närusel väikesel eskaadriülemal, oleks olnud vähegi autunnet, võinuksid nad asjad omavahel joonde ajada, aga muidugi jooksis see kõrgemale ohvitserile kaebama ja too saatananahk ütles, et Donald võib pidada end õnneseeneks, et teda ei degradeerita. Nõnda ei jäänudki tal üle muud kui erru minna.

      Ent ometi, mõtles ta rahulolevalt, ei jäänud neil hädaolukorras üle muud kui kutsuda ta tagasi. Naljakas küll, et väikesed üleastumised, nagu tiivarips kaasohvitseri naisega, võivad su karjäärile rahuajal lõpu teha, aga kui sind sõjaolukorras vaja läheb, vaadatakse nendele läbi sõrmede.

      Donaldi tuju läks paremaks, kui patrulliv sõjaväepolitseinik nägi tema auto põrkeraual olevat märki ja andis au. Õige kah, mõtles Donald ja noogutas vastuseks. Ta oli ise kuulunud motoriseeritud politseisse kakskümmend aastat, sellest ajast peale, kui ostis 1919. aastal oma esimese auto. Donaldile meeldis, kui talle au anti, ehkki ta poleks seda mõistagi kellelegi tunnistanud.

      Juba rõõmsamalt mõtles ta oma teisele vägiteole: sellele, kuidas ostis 1930. aastal pankrotihalduritelt Chorltoni. Pankur, kellele talu kuulus, oli kaotanud krahhis kogu varanduse ning Donald oli maksnud selle eest vähem kui pool tegelikku hinda.

      Ma olen ikka veel nutikas, mõtles ta. Müüsin õigel ajal ja ostsin õigel ajal.

      Ei saanud küll salata, et mõnes mõttes oli Chorlton valmistanud talle pettumuse. Ta polnud oodanud, et peab hakkama seda majandama oma säästudest. Aga peamine häda ei olnudki rahas, vaid pigem selles, et Chorlton polnud toonud isegi kümne aasta jooksul endaga kaasa seda seltskondliku positsiooni tõusu, mida ta oli oodanud. Ta oli valinud oma lastele parimad erakoolid, et nood liiguksid õigetes ringkondades, ning arvanud, et nüüd, kui ta võib nimetada oma naabriks lord Framptonit, hakkavad uksed nagu iseenesest avanema. Noh, asi seegi, et nad lõpuks ballile olid kutsutud.

      Kui kahju, et ta ei