Õmblejanna Madriidist. Maria Dueñas

enesele ainsamatki etteheidet. Vaid minut pärast seda, kui ta kuju oli silmist kadunud, tõusin ka mina pingilt ja lahkusin. Jätsin alatiseks seljataha oma aguli, oma lähedased, oma väikese maailma. Sinna jäi kogu mu minevik, samal ajal kui alustasin uut lõiku oma elust, elust, mis terendas mulle säravana ja mille vahetus tulevikus ei kujutlenud ma muud rõõmu kui Ramiro käed minu ümber.

3

      Temaga sain tundma teistsugust elu. Õppisin olema emast sõltumatu, elama koos meesterahvaga ja pidama teenijat, püüdma igal hetkel talle meele järele olla, ainsaks eesmärgiks teda õnnelikuks teha. Samuti sain tundma teistsugust Madriidi: peente lokaalide ja moekohtade, ööelu, etenduste ja restoranide Madriidi. Kokteilid Negrescos, Granja del Henaris, Bakanikis. Kinooreliga esilinastused Real Cinemas, Mary Pickford ekraanil, kui Ramiro paneb mulle komme suhu ja mina riivan huultega ta sõrmeotsi, armastusest sulades. Carmen Amaya Fontalba teatris, Raquel Meller Maravillases. Flamenko Villa Rosas, kabaree Palacio del Hielos. Keev ja pulbitsev Madriid, kus meie Ramiroga käisime ringi, nagu poleks eilset ega homset. Nagu peaksime igal hetkel ära kasutama tervet maailma, juhuks kui tulevik ei taha kunagi saabuda.

      Mis temas oli, mida Ramiro mulle andis, et vaid paari nädalaga mu elu pea peale pöörata? Tänagi, palju aastaid hiljem, võin kinnisilmi koostada nimekirja kõigest, millega ta mind võlus, ja olen kindel, et kui ma ka sada korda oleksin sündinud, oleksin sada korda temasse uuesti armunud nii nagu tookord. Ramiro Arribas, vastupandamatu, hullutavalt ilus, suurilmamees. Tumedad üle pea siledaks kammitud juuksed, pimestavalt puhtmehelik välimus, mis kiirgas optimismi ja enesekindlust kakskümmend neli tundi päevas ja seitse päeva nädalas. Vaimukas ja sensuaalne, ükskõikne tollase käreda poliitilisuse suhtes nagu poleks tema kuningriik siit ilmast. Paljudega sõber, võtmata ilmaski kedagi tõsiselt, suurejooneliste ideede looja, igaks hetkeks alati õige sõna, sobiva žestiga. Energiline, särav, mugandumatu. Täna Itaalia kirjutusmasinaäri juhataja, eile Saksa autode müügiesindaja, üleeile ükskõikmis ja tuleval kuul jumalteabkes.

      Mida nägi Ramiro minus, miks ta huvitus tagasihoidlikust õmblejannast, kes oli abiellumas ambitsioonideta ametnikuga? Esimene tõeline armastus tema elus, vandus ta mulle tuhat korda. Tal oli olnud teisi naisi, muidugi. Kui palju? küsisin mina. Mõned, aga mitte ühtegi sellist nagu sina. Ja siis ta suudles mind ja mina uskusin end hõljuvat minestuse veerel. Mul poleks tänagi raske koostada nimekirja sellest, kuidas tema mind kirjeldas, ma mäletan kõike. Peaaegu lapseliku süütuse ja jumalannaliku välimuse plahvatuslik sulam, ütles ta. Lihvimata teemant, ütles ta. Vahel kohtles ta mind nagu last ja meid lahutavad kümme aastat näisid siis sajanditena. Ta aimas ette mu tujusid, üllatas mind kõige ootamatumate kingitustega. Ta ostis mulle sukki Lyoni pesupoest, kreeme ja parfüüme, Kuuba jäätist, annoona-, mango- ja kookosjäätist. Ta haris mind, õpetas söögiriistu kasutama, oma Morrist juhtima, restoranide menüüsid dešifreerima ja suitsu alla tõmbama. Ta rääkis endisaegsetest tegelastest ja kunstiinimestest, keda ta omal ajal tundis, meenutas vanu sõpru ja manas ette imelisi võimalusi, mis meid kusagil kauges maailmanurgas võivad oodata. Ta joonistas maailmakaarte ja pani mu suureks kasvama. Siis aga too tütarlaps kadus ja ma sirgusin nagu tõeline naine ning teda ei huvitanud vähimatki minu teadmiste ja kogemuste puudumine: ta ihaldas mind, jumaldas mind sellisena, nagu ma olin, ja klammerdus mu külge, justkui olnuks minu keha ainus pidepunkt ta tormistel eluvetel.

      Asusin algusest peale elama tema mehelikku korterisse Salesase platsil. Ma ei võtnud ühes peaaegu mitte midagi, justkui algaks mu elu otsast peale, justkui oleksin teine inimene ja uuesti sündinud. Tormakas süda ja paar hilpu olid ainsad asjad, mis ma tema juurde kaasa võtsin. Aegajalt käisin ema vaatamas; tol ajal tegi ta kodus tellimustöid, mida oli väga vähe ja millega ta teenis vaevu niipaljukest, et hinges püsida. Ramirost ta lugu ei pidanud, ta mõistis hukka, kuidas mees minuga käitus. Ta süüdistas Ramirot, et see oli mu mõtlematult kaasa rebinud, kasutanud ära oma vanust ja positsiooni, et mind ära petta, sundinud mind loobuma kõigist sidemeist. Emale ei meeldinud, et ma elasin temaga abiellumata koos, et olin jätnud Ignacio ja et ma polnud enam see, kes varemalt. Kuidas ma ka ei püüdnud, ei õnnestunud mul iialgi ema veenda, et Ramiro ei sundinud mind niimoodi käituma, et see oli lihtsalt talitsematu armastus, mis mind selleni viis. Meie vaidlused olid iga päevaga ägedamad: vahetasime kurje süüdistusi ja rebisime teineteisel hinge seest. Igale tema käigule vastasin mina solvanguga, igale etteheitele aina suurema põlgusega. Harva oli kohtumist, mis ei lõppenud pisarate, karjumise ja uksepaugutamisega ning külaskäigud muutusid aina lühemaks, aina jahedamaks. Ja meie emaga päevpäevalt kaugemaks.

      Kuni ta ise minu poole pöördus. Ta tegi seda küll vaid vahendajana, kuid too käik – kuidas osanuksime seda ette näha – muutis meie elutee suunda. Ühel päeval ilmus ta Ramiro juurde, oli keskhommik. Ramiro oli juba ära läinud ja mina veel magasin. Olime eelmisel õhtul väljas käinud, vaatasime Margarita Xirgúd Teatro de la Comedias, pärast istusime Le Cockis. Kell võis olla ligi neli, kui me magama saime, mina nii rampväsinult, et mul polnud jaksu võtta maha jumestustki, mida olin kasutama hakanud. Läbi une kuulsin, kuidas Ramiro kella kümne paiku lahkus, läbi une kuulsin, kuidas tuli teenijatüdruk Prudencia, kelle hooleks oli meie koduses segadikus korda luua. Läbi une kuulsin, kuidas ta piima ja saia järele läks, ning läbi une kuulsin veidi aega hiljem, kuidas uksele koputati. Esialgu tasakesi, siis otsustavalt. Arvasin, et Prudencia on jälle võtme maha unustanud, seda oli varemgi juhtunud. Tõusin oimetuna üles ja vastasin nõudlikule koputusele pahatujulise hõikega: „Juba tulen!“ Ma ei vaevunud endale midagi pealegi tõmbama – juhmakas Prudencia polnud pingutust väärt. Avasin uniselt ukse ja ei leidnud eest mitte Prudencia, vaid oma ema. Ma ei teadnud, mida öelda. Tema esiotsa samuti mitte. Ta vaid mõõtis mind pealaest jalatallani, peatades pilgu järgemööda mu sassis juustel, ripsmetuši mustadel triipudel silme all, huulepulga jälgedel suu ümber ja siivutul öösärgil, mis jättis nähtavale rohkem paljast ihu, kui tema sündsustunne lubas. Ma polnud võimeline ta pilku taluma, ma ei suutnud talle silma vaadata. Võibolla sellepärast, et olin uneta ööst veel liiga uimane. Võibolla sellepärast, et tema rahulik ja range käitumine tegi mu relvituks.

      „Astu sisse, ära uksele jää,“ ütlesin, püüdes varjata jahmatust, mida tema ootamatu saabumine oli tekitanud.

      „Ei, ma ei taha sisse astuda, mul on kiire. Tulin ainult üht teadet edasi ütlema.“

      Olukord oli nii pingeline ja veider, et ma poleks iial uskunud, et see on tõsi, kui ma ei oleks seda tol hommikul ise läbi elanud. Meie emaga, kes me olime nii paljut jaganud ja nii paljudes asjades ühtemoodi, oleksime otsekui äkitselt muutunud võõrasteks inimesteks, kes suhtuvad teineteisesse umbusuga nagu tänavakrantsid, mõõtes teineteist kahtlustavalt kaugusest.

      Ta jäi uksele, tõsine, selg sirge, juuksed kammitud kõvasse krunni, milles paistsid esimesed hallid karvad. Väärikas ja pikk, nurgelised kulmud taunivale pilgule raamiks. Omamoodi elegantne, hoolimata lihtsast rõivastusest. Kui ta oli minu põhjaliku uurimise viimaks lõpetanud, hakkas ta rääkima. Mu kartusele vaatamata polnud ta sõnade eesmärk aga mind kritiseerida.

      „Tulin sulle teadet tooma. Üht palvet, mis ei tule minult. Sa võid selle vastu võtta või mitte, ise tead. Aga mina arvan, et peaksid nõustuma. Mõtle järele, parem hilja kui mitte kunagi.“

      Ta ei astunud üle ukseläve ja külaskäik kestis veel vaevalt minuti: nii palju kui vaja, et öelda mulle aadress, kellaaeg samal õhtupoolikul ja vähimagi hüvastijätuta selg keerata. Ma imestasin, et sealt midagi rohkemat ei tulnud, aga ei pidanud seda kuigi kaua ootama. Just nii kaua, kui tal kulus trepile astumiseks.

      „Ja pese nägu puhtaks, kammi ennast ära ja pane midagi peale, sa näed välja nagu lipakas.“

      Lõunasöögi ajal jagasin oma hämmeldust Ramiroga. Ma ei taibanud, mis oli selle mõte, ma ei teadnud, mis võis olla nii ootamatu palve taga, olin umbusklik. Palusin, et ta minuga kaasa tuleks. Kuhu? Tutvuma minu isaga. Miks? Sest isa oli seda palunud. Milleks? Ka kümme aastat pead murdes poleks ma kaugeltki suutnud põhjust välja mõelda.

      Pidin pärastlõunal emaga kohtuma kokkulepitud aadressil, Hermosilla 19. Väga korralik tänav, väga korralik maja; üks neist paljudest, kuhu ma varemalt olin käinud vast õmmeldud rõivaid ära viimas. Olin end kohtumiseks hoolikalt sättinud: olin valinud sinise villase kleidi, sellega sobiva mantli ja väikese kübara, mille