Õmblejanna Madriidist. Maria Dueñas

Gonzalo, me ei soovi midagi. Palun viime selle lõpuni.“

      „Kas mäletad Servandat, Dolores? Kuidas ta meie järele luuras, kuidas ta meid jälitas, et pärast emale ette kanda.“ Ta lasi kuuldavale ootamatu naerupahvaka, kareda, lühikese, kibeda. „Kas mäletad, kuidas ta meile triikimistoas peale sattus? Ja vaata nüüd, milline saatuse iroonia aastaid hiljem: ema kõduneb surnuaias ja mina olen siin koos Servandaga, ainukese inimesega, kes minu eest hoolitseb, milline hale saatus. Ma oleksin pidanud ta pärast ema surma lahti laskma, aga kuhu tal siis enam oleks minna olnud, vaesel vanal, kurdil ja perekonnata naisel. Ja pealegi, küllap polnud tal teist valikut, kui teha, mida ema käskis: ei saanud ju töökohta asja ees, teist taga kaotada, olgugi et donja Carlotal oli talumatu iseloom ja teenijad said temaga näguripäevi näha. Ega midagi, kui teie midagi ei soovi, siis mina ka mitte. Lähme siis edasi.“

      Ta istus tugitooli serval, selga toetamata, suured käed kuhilal, mille ta kirjutuslaualt kaasa oli toonud. Paberid, pakid, karbikesed. Siis võttis ta pintsaku põuetaskust metallraamidega prillid ja sättis need ninale.

      „Hüva, asume praktiliste asjade juurde. Nii, järgemööda.“

      Kõigepealt võttis ta paki, mis tegelikult koosnes kahest suurest ja paksust, keskelt kummipaelaga ühendatud ümbrikust.

      „See on sulle, Sira, oma elutee alustamiseks. See ei ole kolmandik mu varast, nagu õiguse järgi sulle kui ühele minu kolmest järeltulijast peaks kuuluma, aga see on kõik, mis ma sulle praegu rahas anda saan. Mul pole õieti midagi maha müüa õnnestunud, praegu on halvad ajad mistahes tehinguteks. Samuti ei ole mul võimalik jätta sulle kinnisvara: seaduse silmis ei ole sa minu tütar ja pärandimaksud oleksid sulle rängad, pealegi mässiks see sind lõpututesse kohtuvaidlustesse minu teiste lastega. Aga siin on sulle peaaegu sada viiskümmend tuhat peseetat. Sa näid olevat arukas nagu su ema, kindlasti oskad sa need hästi investeerida. Ma tahan ka, et sa selle rahaga hoolitseksid tema eest, kindlustaksid, et tal millestki puudust ei ole, ja teda ülal peaksid, kui ta seda kord vajama peaks. Tegelikult oleksin eelistanud raha kaheks jagada, kummalegi üks osa, aga kuna ma tean, et Dolores ei võtaks seda ilmaski vastu, jätan kõik sinu hooleks.“

      Ta ulatas mulle paki. Enne vastuvõtmist vaatasin segaduses ema poole, teadmata, mida teha. Lühikese ja napi noogutusega andis ta mulle oma nõusolekust märku. Alles siis sirutasin käed välja.

      „Suur aitäh,“ pomisesin isale.

      Ta vastas sellele vaevumärgatava naeratusega.

      „Pole tänu väärt, tütreke, pole tänu väärt. Hüva, lähme edasi.“

      Siis võttis ta sinise sametiga kaetud karbi ja tegi selle lahti. Ta võttis teise, seekord väiksema, granaatpunase. Ja tegi sama. Nii viis korda järjest. Ta jättis karbid lauale. Ehted karpides ei säranud, valgust oli vähe, kuid nende väärtuslikkus oli sellegipoolest aimatav.

      „Need kuulusid minu emale. Neid on veel, aga María Luisa, minu abikaasa, võttis need oma vagasse pagendusse kaasa. Kuid ta jättis maha kõige väärtuslikumad, küllap selleks, et vähem tähelepanu äratada. Need on sulle, Sira. Tõenäoliselt ei saa sa neid kunagi kanda – nagu näed, on nad üsnagi väljakutsuvad. Aga sa võid neid müüa või pantida, kui sul kunagi vaja peaks olema, ning nende eest vägagi korraliku summa saada.“

      Ma ei teadnud, mida vastata, ema aga küll.

      „Mitte mingil juhul, Gonzalo. Kõik see kuulub sinu abikaasale.“

      „Sugugi mitte,“ katkestas tema. „Kõik see, mu kallis Dolores, ei kuulu minu naisele – kõik see on minu oma ja minu soov on, et see läheks minult edasi mu tütrele.“

      „Nii ei saa, Gonzalo, nii ei saa.“

      „Saab küll.“

      „Ei.“

      „Jah.“

      Siinkohal vaidlus rauges. Dolores vaikis, lahing oli kaotatud. Gonzalo sulges üksteise järel karbid. Siis ladus ta need korrapärasesse püramiidi, kõige suurem alla, kõige väiksem peale. Ta lükkas kuhja minu suunas, nii et see laua vahatatud pinnal kõikuma lõi, ja kui see minu ees seisis, pööras tähelepanu taas paberitele. Ta laotas need laiali ja näitas mulle.

      „Need on ehete sertifikaadid kirjelduse, hindamise ja muu taolisega. Samuti notariaalne dokument, mis kinnitab, et need on minu omad ja et mina annan nad omal tahtel sulle edasi. See kulub ära, kui peaks olema tarvis tõendada, et need sulle kuuluvad. Ma loodan, et sul pole tarvis kellelegi midagi tõestada, aga igaks juhuks.“

      Ta voltis paberid kokku, pani need ühte mappi, sidus osavalt punase paela ümber ja asetas mapi samuti minu ette. Siis võttis ta välja ühe ümbriku ja sellest paar kollakaks tõmbunud paberilehte pitserite, allkirjade ja muude formaalsustega.

      „Ja nüüd veel üks asi, peaaegu viimane. Vaatame, kuidas ma seda nüüd sulle selgitan.“ Vaikus, hingetõmme, väljahingamine. Ta jätkas: „Selle dokumendi koostasin ma koos oma advokaadiga ja selle sisu on notariaalselt tõendanud. Lühidalt öeldes seisab siin, et mina olen sinu isa ja sina oled minu tütar. Mis sul sellest kasu on? Tõenäoliselt mitte midagi, sest kui sa ühel päeval tahad minu varale nõuet esitada, selgub, et ma pärandasin selle oma elu ajal sinu poolvendadele, seega ei saa sa siit perekonnast muud vara kui see, mis sa täna siit majast lahkudes kaasa võtad. Aga minu jaoks on sellel siiski väärtus: see tähendab tunnistada avalikult, mida oleksin pidanud tunnistama palju aastaid tagasi. Siin on kirjas see, mis meid sinuga seob, ja nüüd võid sa sellega teha, mida soovid – näidata tervele ilmale või rebida tuhandeks tükiks ja heita tulle, see sõltub juba ainult sinust.“

      Ta voltis dokumendi kokku, pani ära, ulatas mulle ümbriku, milles see oli, ja võttis laualt teise, viimase. Eelmine oli suur, heast paberist, elegantse kirja ja notaripitseriga. Teine oli väike, pruunikas, tavaline, ja nägi välja, nagu oleks ta enne meieni jõudmist käinud läbi miljonitest kätest.

      „See on juba lõpp,“ sõnas ta pead tõstmata.

      Ta avas ümbriku, võttis sisu välja ja silmitses seda lühidalt. Seejärel, sõnagi lausumata, seekord minust mööda minnes, ulatas ta ümbriku emale. Siis tõusis ta püsti ja suundus rõdu poole. Sinna jäi ta vaikides seisma, seljaga meie poole, käed püksitaskus, vaadates õhtut või eimiskit, ma ei tea. See, mis ta emale oli ulatanud, oli väike pakk fotosid. Vanad, pruunikad ja kehva kvaliteediga fotod, mille oli teinud tänavapiltnik mõnekümne sendi eest ühel juhuslikul kevadisel ennelõunal rohkem kui kahe aastakümne eest. Kaks ilusat, naeratavat noort inimest. Ühtehoidvad ja lähedased, haaratud suure ja soovimatu armastuse haprasse võrku, teadmata, et kui nad pärast lahusoldud aastaid tolle möödaniku tunnistajaga ühiselt silmitsi seisavad, pöördub mees rõdu poole, et mitte naisele otsa vaadata, ja naine surub hambad kokku, et mitte mehe ees nutma puhkeda.

      Dolores vaatas fotosid ükshaaval, pikkamisi. Siis ulatas ta nad otsa vaatamata mulle. Silmitsesin neid aeglaselt ja panin ümbrikusse tagasi. Gonzalo tuli tagasi meie juurde, istus uuesti ja läks jutuga edasi.

      „Sellega oleme materiaalsete küsimustega ühel pool. Nüüd tulevad nõuanded. Mitte et ma püüaksin nüüd veel sulle moraalset pärandust jätta, tütar, ma ei ole mees, kes usaldust ärataks või eeskujuks oleks, aga kui sa mulle pärast kõiki neid aastaid veel mõne minuti lubad, siis ei juhtu sellest midagi, eks ole?“

      Noogutasin.

      „Hüva, minu soovitus on järgmine: minge siit minema, nii ruttu kui saate. Mõlemad, kaugele, te peate Madriidist võimalikult kaugele minema. Hispaaniast ära, kui võimalik. Euroopasse mitte, ka seal on asjad halvad. Minge Ameerikasse, või kui see jääb liiga kaugeks, siis Aafrikasse. Marokosse, minge protektoraati, see on hea koht elamiseks. Rahulik paik, kus pärast mauridega peetud sõja lõppu kunagi mitte midagi ei juhtu. Alustage uut elu kaugel sellest hullunud maast, sest kõige ootamatumal päeval puhkeb siin midagi kohutavat ja keegi ei pääse eluga.“

      Ma ei suutnud end tagasi hoida.

      „Ja miks teie ära ei lähe?“

      Ta naeratas taas kibedalt. Siis sirutas ta oma suure käe minu oma poole ja haaras sellest tugevasti kinni. Käsi oli soe. Ta rääkis