Õmblejanna Madriidist. Maria Dueñas

Madriidi kauplused, veetsime terveid tunde vaateakende ees ja õppisime hääldama võõramaiseid nimesid, mis tõid meelde kauged maad ja kinonäitlejad: Remington, Royal, Underwood. Oleksime sama hästi võinud valida ühe või teise margi, oleksime ühtviisi võinud lõpuks osta mõnest Ameerika firmast või Saksa omast, kuid väljavalituks sai viimaks Pi y Margalli tänava Itaalia Hispano-Olivetti. Kuidas võinuksime teada, et tolle nii lihtsa toiminguga, tehes vaid kakskolm sammu ja astudes üle ukseläve, kirjutasime alla meie ühise tuleviku surmaotsusele ning keerasime tulevikujooned pöördumatult teise suunda.

2

      „Ema, ma ei abiellu Ignacioga.“

      Ema püüdis niiti nõela taha panna ja kangestus minu sõnade peale, niit kahe sõrme vahel.

      „Mida sa räägid, tüdruk?“ sosistas ta. Hääl tuli kurgust justkui murtult, täis jahmatust ja uskumatust.

      „Ma jätan ta maha. Ma olen armunud teise mehesse.“

      Ta sõitles mind kõige vääramatumate etteheidetega, mis ta suutis suule tuua, pöördus taeva poole, anudes kõigi pühakute sekkumist, ja püüdis kümnete argumentidega veenda mind oma kavatsusest loobuma. Kui ta mõistis, et sellest kõigest pole midagi kasu, istus ta samasugusesse kiiktooli nagu vanaisa oma, kattis näo ja puhkes nutma.

      Talusin seda hetke võltsi meelekindlusega, üritades närvilisust kõigutamatute sõnade taha peita. Olin ema reaktsiooni kartnud: Ignacio oli saanud talle pojaks, keda tal polnud, inimeseks, kes täitis meessoo tühimiku meie väikeses perekonnas. Nad ajasid juttu, said hästi läbi, mõistsid teineteist. Ema valmistas hautisi, mis Ignaciole meeldisid, viksis ta kingi ja pööras pintsakuid ümber, kui aja puudutus nende sära röövima hakkas. Ignacio omakorda tegi emale komplimente, kui nägi teda pühapäevase missa jaoks kenasti riidesse sättimas, tõi talle munakollasemaiuseid ja ütles mõnikord poolnaljatledespooltõsiselt, et ta on ilusam kui mina.

      Olin teadlik, et mu pöörane otsus põrmustab kogu selle mõnusa ühiselu, teadsin, et paiskan ümber mitte ainult iseenda elu alustalad, kuid ma ei saanud midagi teha, et seda ära hoida. Minu otsus oli kindel kui kalju: ei tule pulmi ega ametnikueksameid, ma ei õpi söepanniga lauakesel trükkima, ei hakka kunagi jagama Ignacioga lapsi, voodit ega rõõme. Ma jätan ta maha ja ka kõigi tormituulte jõul pole võimalik mu otsust enam murda.

      Hispano-Olivetti äril oli kaks suurt vaateakent, mis möödakäijaile uhkes säras oma tooteid demonstreerisid. Nende vahel asus klaasitud uks, mida diagonaalis läbis läikiv pronksist käepide. Ignacio lükkas seda ja me astusime sisse. Kellukese helin andis meie tulekust märku, ent keegi ei tulnud meid kohe vastu võtma. Ootasime mõne minuti kohmetult, uurides aupaklikult välja pandud masinaid, söandamata riivatagi läikima poleeritud puitmööblit, kus puhkasid need masinakirja imeasjad, mille seast pidime välja valima meie kavatsustele sobivaima. Väljapanekuks mõeldud suure saali tagumises otsas paistis kontoriruum. Sealt kostsid mehehääled.

      Ei tulnud enam kaua oodata, hääled teadsid, et saabunud on kliendid, ning üks neist, kehastunud tumedais rõivais priskeks koguks, tuli meid teenindama. Sõbralik müüja tervitas, küsis, mis meid huvitab. Ignacio hakkas rääkima, oma soove kirjeldama, andmeid ja soovitusi küsima. Kauplusetöötaja laotas kogu oma asjatundlikkuse hoolikalt meie ette ja asus iga välja pandud masina omadusi lahti harutama. Üksikasjalikult, põhjalikult ja tehniliselt, niisuguse täpsuse ja ühetoonilisusega, et kahekümne minuti möödudes pidin igavusest magama jääma. Ignacio samal ajal imes teavet endasse kõigi viie meelega, mind ega midagi muud märkamata, vaagides vaid talle pakutavat. Otsustasin neist eemalduda, see ei huvitanud mind vähimatki. Mille Ignacio valib, on hästi valitud. Mis minul kõigist neist löökidest, reavahetustest või kõlinatest.

      Pühendusin siis väljapaneku teiste osade läbikäimisele, otsides midagi, millega tüdimust surnuks lüüa. Silmitsesin suuri plakateid seintel, mis reklaamisid firma toodangut värviliste piltidega ja mulle mõistetamatuis keeltes, seejärel liginesin vaateakendele ja jälgisin tänaval ruttavaid möödakäijaid. Mõne aja pärast pöördusin vastutahtsi tagasi poe tagaossa.

      Üht seina ääristas osaliselt suur klaasustega kapp. Vaatasin enda peegeldust sellel, märkasin, et paar kiharat on soengust välja lipsanud, seadsin nad oma kohale, kasutasin võimalust, et näpistada põski ja igavlevale näole pisut värvi anda. Siis uurisin kiirustamata oma riietust: olin vaeva näinud ja sättinud selga parima kleidi; lõppude lõpuks tähendas see ost meie jaoks erilist sündmust. Silusin sukki, libistades neid pahkluult ülespoole, sättisin kiirustamata seelikuosa puusadel, vöökohta pihal, kraed kaela ümber. Kohendasin veel kord soengut, vaatasin end eest ja külje pealt, uurisin rahulikult iseenda koopiat, mida ukseklaas mulle tagasi peegeldas. Proovisin asendeid, tegin paar tantsusammu ja naersin. Kui ma iseenda peegelpildist väsisin, uitasin aega surnuks lüües mööda saali edasi, libistades kätt aeglaselt mööda pindu, ja liikusin mööbliesemete vahel raugelt siiasinna. Pöörasin vaevalt tähelepanu sellele, mis meid tegelikult sinna oli toonud: minu jaoks erinesid kõik need masinad vaid suuruse poolest. Oli suuri ja rohmakaid, aga ka väiksemaid; mõned tundusid kerged, teised rasked, kuid minu silmis olid nad vaid hunnik tumedaid, vähimagi võluta kaadervärke. Seisatasin huvitult ühe ees, viisin nimetissõrme klahvide juurde ja vajutasin mängult oma isikule kõige lähemaid tähti. S, i, r, a. Sira, kordasin sosinal.

      „Imeilus nimi.“

      Mehehääl kõlas otse mu selja taga, nii lähedal, et võisin peaaegu tunda selle omaniku hingeõhku oma nahal. Mingi värin jooksis mööda mu selgroogu ja pani mind kohkunult ümber pöörama.

      „Ramiro Arribas,“ lausus ta kätt sirutades. Viivitasin vastamisega: võibolla sellepärast, et ma polnud harjunud, et keegi mind nii ametlikult tervitab, võibolla sellepärast, et polnud veel suutnud toibuda ehmatusest, mida too ootamatu ilmumine minus oli tekitanud.

      Kes see mees oli, kust ta välja ilmus? Ta selgitas mulle ise, silmad endiselt minu omadesse naelutatud.

      „Ma olen kaupluse juhataja. Vabandage, et ma teid varem ei teenindanud, püüdsin üht kaugekõnet võtta.“

      Ja jälgisin teid läbi kontorit müügisaalist eraldava ribakardina, jättis ta lisamata. Ta ei ütelnud seda, kuid andis mõista. Ma aimasin seda ta sügavast silmavaatest, kindlast häälekõlast, sellest, et ta pöördus enne minu kui Ignacio poole, ning pikast viivust, mille jooksul ta mu kätt hoidis. Taipasin, et ta oli mind jälginud, seiranud mu sihitut uitamist mööda tema kauplust. Ta oli näinud mind klaaskapi ees end sättimas: soengut seadmas, kehal kleidiõmblusi kohendamas ja käsi mööda jalgu libistades sukki silumas. Kontori peidikust oli ta endasse imenud mu keha höörlemise ja kõigi liigutuste aeglase järgnevuse. Ta oli mind takseerinud, hinnanud mu silueti kuju ja näojooni. Ta oli uurinud mind täpse silmaga nagu mees, kes teab selgelt, mis talle meeldib, ja on harjunud oma eesmärke saavutama nii kiiresti, kui tema soovid ette kirjutavad. Ja ta otsustas seda mulle demonstreerida. Ma polnud eales üheski teises mehes midagi sellist tajunud, ma polnud eales pidanud end võimeliseks äratama kelleski nii lihalikku tõmmet. Ent nii nagu loomad haistavad sööki või ohtu, sellesama ürgse instinktiga mõistis mu sisikond, et Ramiro Arribas on otsustanud hundina minu järele tulla.

      „Kas see on teie abikaasa?“ küsis ta Ignaciole osutades.

      „Minu peigmees,“ suutsin vastata.

      See võis olla vaid minu ettekujutus, aga mulle näis, et tema suunurgas võis aimata rahuloleva naeratuse virvet.

      „Väga kena. Palun tulge minuga kaasa.“

      Ta lasi mind läbi ja seda tehes asetus ta peopesa minu pihale, just nagu oleks see teda kogu elu oodanud. Ta tervitas südamlikult, saatis müüja kontorisse ning võttis ohjad enda kätte niisama lihtsalt, nagu tuvid käteplaksuga lendu peletatakse, nagu briljantiiniga kammitud mustkunstnik, teravate näojoonte, laia naeratuse, võimsa kaela ja nii jõulise, nii mehise ja otsustava käitumisega, et minu vaene Ignacio tundus tema kõrval mehelikkusest saja aasta kaugusel.

      Siis sai ta teada, et kirjutusmasin, mille me osta kavatseme, on mõeldud mulle masinakirja õppimiseks, ja kiitis seda mõtet, nagu olnuks tegu suure geniaalsusega. Ignaciole mõjus ta pädeva asjatundjana, kes kirjeldas tehnilisi üksikasju ja rääkis soodsatest maksevõimalustest.