Tormiõde. Lucinda Riley

noogutasid nukralt. Kui Georg tagasi jõudis ja kuus paksu pärgamentpaberist ümbrikut lauale asetas, pigistasin Tiggy kätt. Silmitsesin ümbrikuid ja nägin, et nende esiküljele on Pa ilusa selge käekirjaga kirjutatud meie nimed.

      „Need kirjad anti minu kätte hoiule umbes kuus nädalat tagasi,” ütles Georg. „Minu ülesandeks jäi teie isa surma korral igaühele teist tema ümbrik üle anda.”

      „Kas me peaksime need avama nüüd või hiljem üksi jäädes?” tahtsin teada.

      „Selle kohta ei andnud teie isa konkreetseid juhtnööre,” vastas Georg. „Ta ütles vaid seda, et võite ümbrikud avada kohe, kui olete valmis ja tunnete, et õige hetk on käes.”

      Vaatasin õdedele otsa ja tabasin alateadlikult, et kõik tahaksid lugeda oma kirja üksi olles.

      „Sellega on minu ülesanne täidetud,” lausus Georg noogutades. Ta andis meile igaühele oma nimekaardi ja lisas, et kui meil peaks tema abi tarvis minema, võime julgesti ühendust võtta. „Aga teie isa hästi tundnuna olen kindel, et ta aimas ka seda, mida teil kõigil võib tarvis minna. Nüüd aga on mul aeg teie seltskonnast lahkuda. Avaldan teile veel kord kogu südamest kaastunnet, tüdrukud.”

      Mõistsin, kui raske pidi tema jaoks olema meile isa ebatavalisest pärandusest teada anda, ja olin rõõmus, kui Maia teda meie kõigi nimel tänas.

      „Head aega! Te teate, kust mind leida, kui mind vajate.” Näol sünge naeratus, lisas Georg, et teda pole tarvis saata, ja lahkus terrassilt.

      Ka Ma tõusis laua tagant. „Ma arvan, et me peaksime midagi sööma. Ma palun Claudial õhtusöök siia serveerida,” lausus ta ja kadus majja.

      Terve päeva jooksul polnud mulle kordagi tulnud pähe mõte, et mul oleks tarvis midagi süüa. Mu tähelepanu paelusid ikka veel kirjad ja taevasfääri mudel. „Maia, kas sa saaksid veel kord taevasfääri mudeli juurde minna ja sellel kirjas olevad mõtteterad ära tõlkida?” küsisin temalt.

      „Loomulikult,” vastas Maia, aga just siis tulid meie juurde Marina ja Claudia, taldrikud ning noad-kahvlid käes. „Ma teen seda pärast õhtusööki.”

      Elektra silmitses taldrikuid ja tõusis, et lahkuda. „Loodetavasti te ei pahanda, aga mul pole kõht tühi.”

      Kui Elektra oli läinud, pöördus CeCe Stari poole. „Kas sina oled näljane?”

      Star istus, ümbrik sõrmede vahele surutud. „Ma arvan küll, et me võiksime midagi süüa,” pomises ta vaikselt.

      See oli mõistlik mõte, ja kui toit saabus, sundisime viiekesi end vapralt alla neelama koduse pitsa lõike ja salatit. Seejärel tõusid mu õed aeglaselt ühekaupa lauast ja lahkusid, kuni olime jäänud Maiaga kahekesi.

      „Ega sul midagi selle vastu pole, Maia, kui ka mina voodisse lähen? Ma olen omadega täitsa läbi.”

      „Muidugi mitte,” vastas ta. „Sina olid meist viimane, kes teada sai, ning sa pole ikka veel šokist toibunud.”

      „Jah, vististi küll,” kinnitasin tõustes ja andsin ta põsele õrna musi. „Head ööd, kullakallis Maia!”

      „Head ööd!”

      Tundsin end süüdlaslikult, et ta päris üksi laua taha jätsin, aga nagu kõik mu õed, nii vajasin ka mina aega iseendale. Ning ümbrik, mida ma käes hoidsin, kõrvetas mu sõrmeotsi. Teadmata, kus ma saaksin olla rahus omaette, otsustasin, et kõige suuremat turvalisust pakub mulle praegu lapsepõlveaegne magamistuba, ning ronisin kahest trepist üles.

      Meie kõigi toad paiknesid maja ülakorrusel, ning kui Maia ja mina väikesed olime, mängisime mõnikord tornis printsesse. Minu magamistuba oli eredavärviline ja lihtsa kujundusega – sellel olid magnooliavärvi seinad ja sinise-valgeruudulised kardinad. Tiggy oli kunagi öelnud, et mu tuba sarnaneb vanaaegse laevakajutiga. Ümmargust peeglit raamis päästevöö, millel olid šabloonkirjas sõnad „SS Ally” – see oli jõulukink, mille sain aastate eest Starilt ja CeCelt.

      Istusin voodile, vaatasin ümbrikut ja mõtlesin huviga, kas mu õed avavad praegu kiiruga enda omi või valdab neid hirmusegane ootusärevus, sest keegi ei tea, mida nad võivad eest leida. Ümbriku kätte võtnud ja seda katsunud, tajusin paberi all väikest liikuvat kühmu. Olin alati õdedest oma jõulu- ja sünnipäevakingid esimesena avanud ning praegu ümbrikut uurides oli mul samasugune tunne. Rebisin ümbriku lahti, ja kui olin paksu paberilehe välja tõmmanud, võpatasin üllatunult, sest tekile pudenes väike kõva ese. Avastasin jahmatusega, et see on väike pruun konn.

      Viivu konnakest lähemalt uurinud, tundsin end tobedalt, sest olin seda elusolendiks pidanud, ning võtsin kujukese kätte. Konna selga katsid kollased laigud ja tal olid armsad väljendusrikkad silmad. Libistasin sõrmedega üle mõnusalt peopessa mahtuva kuju pealispinna, siiralt hämmeldunud, miks Pa Salt oli selle kirja juurde pannud. Minu mäletamist mööda polnud konnad kummalegi meist midagi erilist tähendanud. Ehk oli tegu tüüpilise Pa Salti väikese naljaga, millesse kiri võib selgust tuua.

      Võtsin selle voodilt üles, voltisin paberi lahti ja hakkasin lugema.

AtlantisGenfi järvŠveits

      Kullakallis Ally!

      Seda kirja kirjutades kujutan ma ette, kuidas Sina, mu kaunis elavaloomuline teine tütar, kiirustades pilgu üle sõnade libistad, et kähku lõppu jõuda. Ning seejärel kirja veel kord aeglaselt läbi loed.

      Praeguseks on Sulle juba teada, et mind pole enam teiega, ja ma olen kindel, et nii Sulle kui ka Sinu õdedele oli see suur šokk. Aga ma tean ka seda, et õdedega võrreldes oled Sa kõige suurem optimist ning Sinu positiivsus ja elurõõm sütitasid isegi mind, ning hoolimata sellest, et Sa oled minu kaotuse pärast kurb, suudad Sa end seejärel nagu ikka kokku võtta ja edasi liikuda. Täpselt nii, nagu Sa peaksidki tegema.

      Kõigist minu tütardest oledki ehk Sina kõige rohkem minu moodi. Ma võin vaid lisada, kui uhke ma olen alati Sinu üle olnud, ning loodan ja palun Jumalat, et ehkki mind pole enam Sinu üle valvamas, elad Sa oma elu edasi samamoodi nagu senini. Hirm on kõige võimsam vaenlane, kellega inimesel tuleb silmitsi seista, ja see, et Sina hirmu tunda ei oska, on suurim kingitus, millega Jumal Sind on õnnistanud. Ära seda kinki kaota, kullakallis Ally, isegi mitte leinates.

      Põhjus, miks ma Sulle kirjutan, pole üksnes soov Sinuga ametlikult hüvasti jätta, vaid ka asjaolu, et mõni aeg tagasi otsustasin anda teile, minu tüdrukud, ühe vihje, mis selgitab teie tõelist päritolu. Ma ei taha sugugi väita, et Sa peaksid kõik sedamaid sinnapaika jätma, ehkki iial ei või täpselt teada, mida tulevik toob. Ega sedagi, millal Sul võib tekkida vajadus või soov oma päritolu teada saada.

      Seda kirja lugedes oled Sa juba näinud taevasfääri mudelit ja sellele graveeritud koordinaate. Need näitavad täpselt kätte koha, kust Sa saad teekonda alustada. Minu töötoas riiulil on ka raamat, mille autoriks on ammu surnud mees nimega Jens Halvorsen. Selles raamatus on kirjas palju asju ja võib-olla aitavad need otsustada, kas Sa soovid oma juuri edasi uurida. Ja kui Sa seda soovid, oled kindlasti piisavalt nutikas ja nuputad ise välja, kuidas seda teha.

      Mu kullakallis tütar, sündides said Sa kaasa palju andeid – mõnikord tundus mulle isegi, et neid on liiga palju. Ning millegi üleküllus võib olla sama raske kui puudujääk. Veel kardan ma seda, et suur rõõm, mida mulle pakkus meie ühine armastus mere vastu, võis Sind õigest kursist kõrvale kallutada ajal, mil Su elus oli lahti ka teine tee, mida mööda oleksid võinud samasuguse kergusega edasi liikuda. Sa olid üliandekas muusik ja Sinu flöödimäng lummas mind. Kui ma tahtmatult Sind takistasin, siis palun andesta mulle, aga Sa pead teadma, et päevad, mis me koos järvel veetsime, kuulusid minu elu kõige õnnelikumate hulka. Nende eest olen ma Sulle südamest tänulik.

      Lisan sellele kirjale eseme, millel on minu jaoks eriline väärtus. Isegi kui Sa otsustad, et ei hakka oma minevikku välja selgitama, hoia see alles ning ühel heal päeval võid selle edasi anda oma lastele.

      Kullakallis Ally, ma olen kindel, et isegi pärast rasket hoopi, mis Sind selle kirja lugemise ajaks on tabanud, aitavad Sinu visadus ja positiivsus