Peeglite linn. II raamat. Justin Cronin

häda midagi.”

      Peter värises vihast. „Teie kolm,” ütles ta sõduritele, „väljuge toast.”

      Sõdurid lahkusid. Apgar ronis Greeri pealt maha. Chase oli vahepeal Peteri kirjutuslaua tagant välja tulnud.

      Michael osutas Chase’i suunas. „Kas temaga on kõik korras?”

      „Mis mõttes?”

      „Ma mõtlen seda, et kas ta teab?”

      „Jah,” kostis Chase napilt, „ma tean.”

      Peter oli ikka veel raevu täis. „Mida te enda arvates praegu teete?”

      „Asjaolusid arvestades me arvasime, et otsene lähenemine oleks kõige parem,” vastas Greer. „Meil on väljas auto. Peter, meil on vaja, et sa meiega kaasa tuleksid, ja me peame otsekohe sõitma hakkama.”

      Peteri kannatus oli lõppemas. „Mina ei lähe kuhugi. Kui te ei hakka mõistlikku juttu rääkima, siis ma lasen teid isiklikult türmi pista ja viskan võtme minema.”

      „Kardan, et olukord on muutunud.”

      „Nii et viiruskid ikkagi ei tule tagasi? Kas see kõik on mingisugune nali?”

      „Kahjuks on lugu vastupidine,” ütles Greer. „Nad ongi juba siin.”

      53

      Amy hakkab sellest kohast puudust tundma.

      Nad otsustasid, et jätavad muud selle päeva tööd tegemata. Nende lõpetamisel ei paistnud praegu mingisugust mõtet olevat. Carter rääkis talle: „Mõnikord tuleb aial lasta ise enda eest hoolitseda.”

      Amyl oli halb olla ja tal oli palaviku tunne. Kas ta suudab seda ohjes hoida? Kas ta tapab selle mehe? Ja kuidas läheb veega?

      „Te peate seda tegema nii, nagu tegi Null,” oli Carter talle teatanud. „Teist võimalust saada uuesti selleks, kes te kunagi olite, ei ole olemas.”

      Tüdrukud vaatasid majas filmi. See oli „Võlur Oz” ja üks nendest, mida Amy mäletas ajast, mil ta oli ise tütarlaps. Tollal ajas film – keeristorm, moonipõld, iiveldamaajavalt rohelise nahaga kuri nõid ja väetäis kellukestega kübaraid kandvaid lendavaid ahve – talle hirmu nahka, kuid ühtlasi see ka meeldis talle. Amy vaatas filmi selles motellis, kus ta koos emaga elas. Ema pani endale selga lühikese seeliku ja liibuva topi, et maanteele minna, ning sättis enne seda Amy televiisori ette istuma koos kotitäie mingisuguse rasvase söögikraamiga ja ütles talle: „Istu nüüd siin paigal. Emme tuleb varsti tagasi. Ära ust kellelegi lahti tee.” Amy nägi ema silmades süütunnet – ta sai aru, et ema ei tohiks last üksi jätta – ja tundis emale kaasa, sest ta armastas ema, kes oli kogu aeg nii kahetsev ja kurb, otsekui oleks elu olnud üksainus pettumuste sari, mida ta ei oska kuidagi lõpetada. Mõnikord ei tõusnud ema päeva jooksul peaaegu üldse voodist ning siis jõudis kätte õhtu, seelik ja topp ja televiisor läksid uuesti käiku ning ta jättis Amy taas üksinda.

      Õhtu „Võlur Oziga” oli motellis nende viimane või vähemalt nii Amy seda mäletas. Ta vaatas mõnda aega multikaid ja kui need läbi said, algas mingisugune mäng ning ta plõksutas seni juhtimispulti, kuni see film tema tähelepanu köitis. Värvid olid kummalised ja liiga erksad. See oli esimene asi, mida ta märkas. Ema lõhna – see kujutas endast higileha, lõhnaõli aroomi ja millegi täiesti tema enda oma segu – levitavas voodis lebanud Amy asutas end vaatama. Ta hakkas jutustusele kaasa elama kohal, kus oma koera õela preili Gulchi käest päästnud Dorothy põgenes tormi eest. Tuulispea viis ta teisale; ta leidis ennast oma õnnelikust elust laulvate nämmikute maalt. Aga muidugi oli häda ka jalgadega – kurja Idanõia jalgadega, mis vahtisid vastu Dorothy tuulispea rüpes lennanud maja alt.

      Sealtmaalt läks lugu edasi. Amy tähelepanu oli täielik. Ta sai aru Dorothy igatsusest koju minna. Selles oli kogu jutustuse iva ja Amy jaoks oli sellel mõte sees. Ta ei olnud juba ammuaegu kodus olnud; ta mäletas kodu üksnes vaevu ja lihtsalt mingisuguse hämara aistinguna mõnest ruumist. Kui film hakkas lõpule lähenema ning Dorothy kannad kokku lõi ja oma perekonna rüpes ärkas, otsustas Amy seda järele proovida. Tal ei olnud küll hõbekingi, kuid emal oli paar väga kõrgeid ja teravate kontsadega saapaid. Amy tõmbas need jalga. Saapad ulatusid tema luiste pisiplikajalgade otsas peaaegu kubemeni; kontsad olid väga kõrged ja muutsid kõndimise raskeks. Ta käis toas ettevaatlike sammudega ringi, et seda õiget tunnet kätte saada, ja kui ta ennast mugavalt tundis, sulges ta silmad ja koputas kandu kolm korda teineteise vastu. „Ei ole teist sellist paika kui kodu, ei ole teist sellist paika kui kodu, ei ole teist sellist paika kui kodu…”

      Ta oli selle žesti võluväes niivõrd veendunud, et silmi avades oli jahmunud, kui avastas, et midagi ei olegi juhtunud. Ta viibis ikka veel seal määrdunud vaiba ja igavate liikumatute mööblitükkidega motellis. Ta kiskus saapad jalast, virutas need teise toaseina, viskus voodisse ja hakkas nutma. Ilmselt jäi ta magama, sest järgmine asi, mida ta nägi, oli ema hirmunud nägu tema kohal. Ema raputas Amyt kõvasti õlast; tema topp oli plekke täis ja rebenenud. „Tõuse üles, kullake,” ütles ema. „Lapsuke, ärka nüüd. Me peame otsekohe ära minema.”

      Carter riisus basseinipinda. Langesid esimesed krõbisevad ja pruunid lehed.

      „Minu arvates me pidime vaba päeva võtma,” ütles Amy.

      „Võtamegi. Ma koristasin need sealt ära. Nende nägemine häirib mind.”

      Amy istus terrassil. Majas olid tüdrukud jõudnud filmi selle osani, milles Dorothy ja tema kaaslased sisenevad Smaragdlinna.

      „Nad peaksid veidi vaiksemaks keerama,” tähendas Carter. Ta vedas basseinireha mööda servi, et pisemat prahti võrku püüda. „Tüdrukud lõhuvad ju oma kõrvad ära.”

      Jah, ta hakkab sellest kohast puudust tundma. Tundma puudust siinsest mahedusest ja haljaste taimede tekitatud jahedusest. Ootamise päevi täitnud töökestest. Carter asetas reha basseiniservale ja istus Amy vastas toolile. Nad kuulasid mõnda aega filmi. Kui kuri nõid ära sulas, pistsid tüdrukud õnnelikult kiljuma.

      „Mitu korda nad on seda vaadanud?” küsis Carter.

      „Oh, päris palju.”

      „Kui ma poiss olin, siis näidati televiisorist vist umbes pool aega seda filmi. Ma kartsin nii, et see võttis mul mõistuse peast.” Carter pidas vahet. „Film meeldis mulle siiski alati.”

      Nad täitsid maasturi kütusekanistritega. Pakiruumis kössitasid plastkastid varustusega, mille Greer oli kaasa võtnud – seal olid köied ja tali, vurrliigendiga varustatud võrk, mutrivõtmed, tekid ja lihtne puuvillane kittel.

      „Ma oleksin õnnelikum, kui Sara ka kaasas oleks,” ütles Peter. „Tema teab meist kõikidest paremini, mida ette võtta.”

      Greer vinnas ühe kanistri üle päraluugi. „Praegusel hetkel ei ole see hea mõte. Inimeste arvu tuleb võimalikult väiksena hoida.”

      „Me peame asundustesse teate saatma,” rääkis Peter Apgarile. „Inimestel on tarvis varjule minna. Keldritesse, siseruumidesse ja igale poole, kuhu nad saavad. Hommikul me võime saata sinna autod, kes toovad neid tagasi nii palju kui võimalik.”

      „Ma kannan selle eest hoolt.”

      Peter heitis pilgu Chase’i suunas. „Ford? Juht oled nüüd sina.”

      „Sain aru.”

      Peter pöördus uuesti Apgari poole: „Minu poeg ja tema perekond…”

      Kindral ei lasknud tal lõpuni kõnelda. „Ma astun raadio teel ühendusse üksusega Luckenbachis. Me saadame sinna mõned mehed.”

      „Calebi krundil on varje.”

      „Ma annan selle edasi.”

      Greer ootas rooli taga, Michael oli haavlipüssiga tema kõrval. Peter istus taha.

      „Hakkame sõitma,” ütles ta.

      Kell oli 18.30. Päike pidi loojuma kahe tunni pärast.

      54

      Sara