Maailmakord. Henry Kissinger

alla, mille eesotsas ta ise oli. Ta ristküsitles oma poega 178 küsimusega, millele Friedrich vastas nii osavalt, et tema positsioon ennistati.

      Selles rängas kogemuses ellujäämine oli võimalik ainult isa karmi kohusetunde ülevõtmise ja oma ligimesse üldise misantroopse suhtumise arendamise abil. Friedrich nägi oma isiklikku autoriteeti absoluutsena, kuid oma poliitikat jäigalt piiratuna raison d’État põhimõtetest, mille Richelieu oli sajand varem esiplaanile tõstnud. „Valitsejad on oma ressursside orjad”, oli tema kreedo, „riigi huvid on nende seadus ja seda seadust ei saa rikkuda.”27 Julge ja kosmopoliitne (Friedrich rääkis ja kirjutas prantsuse keeles ning kirjutas sentimentaalset prantsuskeelset luulet ka sõjakäikude ajal, pealkirjastades ühe oma kirjandusliku katsetuse „Pas trop mal pour la veille d’une grande bataille”),28 kehastas ta uut ajajärku valgustusajastu valitsemises – heatahtlikku despotismi, mille legitimeeris selle tõhusus, mitte ideoloogia.29

      Friedrich jõudis järeldusele, et suurriigi staatus nõuab Preisimaa territoriaalset ühtsust, seega ekspansiooni. Ei olnud vajadust mingi muu poliitilise või moraalse õigustuse järele. „Meie vägede paremus, kiirus, millega me saame nad liikuma, ühesõnaga, selge eelis, mis meil on meie naabrite ees,”30 oli kogu õigustus, mida Friedrich vajas, et 1740. aastal hõivata rikas, traditsiooniliselt Austriale kuulunud Sileesia. Käsitledes probleemi geopoliitilise, mitte juriidilise või moraalsena, liitus Friedrich Prantsusmaaga (kes nägi Preisimaas vastukaalu Austriale) ja säilitas 1742. aasta rahulepinguga Sileesia, peaaegu kahekordistades Preisimaa territooriumi ja elanikkonna.

      Selle protsessi käigus tõi Friedrich sõja tagasi Euroopa süsteemi, kus oli olnud rahu alates 1713. aastast, mil Utrechti leping oli teinud lõpu Louis XIV ambitsioonidele. Väljakutse kindlakskujunenud jõudude tasakaalule põhjustas selle, et Vestfaali süsteem hakkas tegutsema. Euroopa korra uueks liikmeks vastuvõtmise hind osutus seitsme aasta pikkuseks peaaegu katastroofiliseks võitluseks. Nüüd olid liidud vastupidised, kui Friedrichi eelmised liitlased püüdsid maha suruda tema tegevust ja nende vastased püüdsid rakendada Preisimaa distsiplineeritud sõjalist jõudu oma eesmärkide nimel. Venemaa, kauge ja salapärane, sisenes esimest korda võitlusse jõudude tasakaalu üle Euroopas. Kui Vene väed olid Berliini väravate taga, päästis Friedrichi kaotusest keisrinna Jelizaveta ootamatu surm. Uus tsaar, Friedrichi kauaaegne austaja, tõmbus sõjast välja. (Hitler, olles 1945. aasta aprillis ümberpiiratud Berliinis, ootas sündmust, mis oleks võrreldav nn Brandenburgide valitsejakoja imega ning Joseph Goebbels ütles talle, et see juhtus siis, kui president Franklin Delano Roosevelt suri.)

      Püha Rooma keisririigist oli saanud fassaad; ühtegi rivaalitsevat pretendenti universaalsele autoriteedile Euroopas ei olnud tekkinud. Peaaegu kõik valitsejad väitsid, et valitsevad jumaliku õiguse alusel – väide, millele ei esitanud väljakutset ükski suurriik –, kuid tunnistati, et Jumal on samamoodi õnnistanud ka paljusid teisi monarhe. Sõdu peeti seetõttu piiratud territoriaalsetel eesmärkidel, mitte olemasolevate valitsuste ja institutsioonide kukutamiseks ega uute suhete süsteemi kehtestamiseks riikide vahel. Traditsioon takistas valitsejaid oma alamaid väeteenistusse kutsumast ja piiras teravalt nende võimalusi tõsta makse. Sõdade mõju tsiviilelanikkonnale ei olnud mingil juhul võrreldav Kolmekümneaastase sõja õudustega või sellega, mille tehnoloogia ja ideoloogia tõid kaasa kaks sajandit hiljem. 18. sajandil toimis jõudude tasakaal kui teater, kus „elu ja väärtused olid seatud näitelavale keset hiilgust, lihvi, galantsust ja täieliku enesekindluse demonstreerimist”.31 Selle võimu teostamine oli piiratud äratundmisega, et süsteem ei aktsepteeri hegemoonilisi püüdlusi.

      Kõige stabiilsematel rahvusvahelistel kordadel on olnud ühtsete arusaamade eelis. 18. sajandi Euroopa korda mõjutanud riigimehed olid aristokraadid, kes tõlgendasid immateriaalseid mõisteid nagu au ja kohusetunne ühtmoodi ning olid päri põhialustes. Nad esindasid ühte elitaarset ringkonda, kes rääkis sama keelt (prantsuse), külastas samu salonge ja kel oli armusuhteid üksteise pealinnades.32 Riiklikud huvid muidugi erinesid, kuid maailmale, kus välisminister võis teenida teisest rahvusest monarhi (kõik Vene välisministrid kuni 1820. aastani värvati teenistusse välismaalt) või kus territooriumi riiklik kuuluvus võis muutuda abielulepingu või juhusliku pärandi tulemusena, oli omane kõikehõlmava ühise eesmärgi tunne. 18. sajandil leidsid võimukalkulatsioonid aset sel legitiimsusest ja rahvusvahelise tegevuse kirjutamata reeglitest ühise arusaamise leevendaval taustal.

      See konsensus ei olnud ainult etiketi küsimus; see peegeldas ühise Euroopa mõtteviisi moraalseid veendumusi. Euroopa ei olnud kunagi ühtsem või spontaansem kui ajal, mida on hakatud pidama valgustusajastuks. Uued edusammud teaduses ja filosoofias hakkasid kõrvale tõrjuma Euroopa murenevaid traditsioonilisi ja usulisi veendumusi. Mõistuse kiire pealetung mitmel rindel – füüsika, keemia, astronoomia, ajalugu, arheoloogia, kartograafia, ratsionaalsus – tugevdas ilmaliku valgustuse uut vaimsust, ennustades, et kõigi looduse varjatud mehhanismide paljastamine on ainult aja küsimus. „Tõeline maailmasüsteem on ära tuntud, seda on arendatud ja täiustatud,” kirjutas Prantsuse hiilgav erudiit Jean Le Rond d’Alembert 1759. aastal, kirjeldades ajastu vaimu:

      Ühesõnaga, Maast Saturnini, taevaste ajaloost kuni putukate ajalooni, on loodusfilosoofia revolutsiooniliselt muutunud ja peaaegu kõik ülejäänud teadmiste valdkonnad on omandanud uusi vorme. … Filosofeerimise uue meetodi kasutuselevõtmine ja rakendamine, avastustega kaasnev entusiasm, teatud ideede ülendamine, mida universumi vaatemäng meis esile kutsub – kõik need põhjused on kaasa toonud elava käärimise mõistuses. Levides kõikjale nagu jõgi, mis on purustanud oma tammid, on see käärimine pühkinud teatava vägivallaga ära kõik, mis oli tema teel.33

      See käärimine toetus kõikide eelduste analüüsi ja range kontrolli uuele vaimule. Kõigi teadmiste uurimine ja süstematiseerimine – püüdlus, mida sümboliseerib 28-köiteline „Encyclopédie”, mille üks toimetajaid d’Alembert aastatel 1751–1772 oli – kuulutas tunnetatavat, demüstifitseeritud universumi koos inimesega selle keskse tegutseja ja seletajana.

      „Imetlusväärne õppimine on ühendatud,” kirjutas d’Alembert’i kolleeg Denis Diderot, „innukusega inimkonna huvides.”34 Mõistus hakkab valele vastu seisma „kindlate põhimõtetega, [et] olla aluseks diametraalselt vastupidistele tõdedele”, mille abil „saame ära visata kogu mudast ehitise ja laiali puistata kasutu hunniku tolmu” ning selle asemel „asetada inimese õigele rajale”.35

      Paratamatult kohaldati seda uut viisi mõtlemises ja analüüsis valitsemise, poliitilise legitiimsuse ja rahvusvahelise korra kontseptsioonidele. Valgustusfilosoof Charles-Louis de Secondat, Montesquieu parun, kohaldas jõudude tasakaalu põhimõtteid sisepoliitikale, kirjeldades võimude lahususe ja tasakaalu mõistet, mis hiljem fikseeriti Ameerika põhiseaduses. Sealt läks ta edasi ajaloo- ja ühiskondlike muutuste mehhanismide filosoofiani. Uurides eri ühiskondade ajalugu, järeldas Montesquieu, et sündmusi ei põhjusta kunagi juhus. Alati on olemas algpõhjus, mille mõistus võib avastada ja seejärel kujundada ühiseks hüveks:

      See ei ole juhus, mis valitseb maailma … On üldised vaimsed ja füüsilised põhjused, mis on olemas igas monarhias, mis toovad kaasa selle tõusu, püsimise ja languse. Kõik [näilised] juhused on nendele põhjustele allutatud, ning mil iganes on juhuslik lahing, st konkreetne põhjus, hävitanud riigi, on samuti olemas üldine põhjus, mis viis selle riigi langemiseni ühe lahingu tagajärjel. Ühesõnaga, see on üldine asjade käik, mis juhib kõiki üksiksündmusi.36

      Saksa filosoof Immanuel Kant, ilmselt suurim valgustusajastu filosoof, astus Montesquieust sammu kaugemale, arendades püsiva rahumeelse maailmakorra kontseptsiooni. Mõtiskledes maailma üle endises Preisimaa pealinnas Königsbergis, ning heitnud pilgu Seitsmeaastase sõja, Ameerika iseseisvussõja ja Prantsuse revolutsiooni ajale,

27

Friedrich II, Oeuvres, 2, XXV (1775), nagu tsiteeritud Friedrich Meinecke, Machiavellism: The Doctrine of Raison d’État and Its Place in Modern History, tlk Douglas Scott (New Haven, Conn: Yale UniversitPress, 1957) (algselt avaldatud Saksamaal, 1925), 304.

28

„Mitte nii halb suure lahingu eelõhtu jaoks.” Friedrich II, nagu tsiteeritud Otto von Bismarck, Bismarck: The Man and the Statesman (NeYork: Harper & Brothers, 1899), 316; ja Otto von Bismarck, The Kaiser vs. Bismarck: Suppressed Letters by the Kaiser and New Chapters from the Autobiography of the Iron Chancellor (New York: Harper & Brothers1921), 144–145.

29

Nagu Alexander Pope 1734. aastal ütles: „Las lollid vaidlevad valitsemisvormide üle; / Mis on kõige paremini valitsetud, on parim.” AlexandePope, An Essay on Man (1734), epistle III, rida 303–304.

30

Nagu tsiteeritud G. P. Gooch, Frederick the Great (Berkeley: University of California Press, 1947), 4–5.

31

David A. Bell, The First Total War: Napoleon’s Europe and the Birth of Warfare as We Know It (Boston: Houghton Mifflin, 2007), 5.

32

Elavaid kirjeldusi selle sotsiaalse aspekti kohta vt Susan Mary AlsopThe Congress Dances: Vienna, 1814–1815 (New York: Harper & Row1984); Adam Zamoyski, Rites of Peace: The Fall of Napoleon and the Congress of Vienna (London: HarperPress, 2007).

33

Jean Le Rond d’Alembert, „Éléments de Philosophie” (1759), nagu tsiteeritud Ernst Cassirer, The Philosophy of the Enlightenment, tlFritz C. A. Koelln ja James P. Pettegrove (Princeton, N.J.: PrincetoUniversity Press, 1951), 3.

34

Denis Diderot, „The Encyclopedia” (1755) teoses Rameau’s Nephew and Other Works, tlk Jacques Barzun ja Ralph H. Bowen (Indianapolis: Hackett, 2001), 283.

35

Ibid., 296.

36

Montesquieu, Considérations sur les causes de la grandeur des Romains et de leur décadence (1734), nagu tsiteeritud Cassirer, The Philosophy of the Enlightenment, 213.