Maailmakord. Henry Kissinger

kodusõjana. Rahu samastati imperiaalse võimu saavutamisega.

      Hiinas ja islamimaailmas peeti poliitilist võitlust kontrolli saavutamise nimel kehtestatud korra raamides. Dünastiad vahetusid, kuid iga uus valitsev rühmitus portreteeris ennast lagunenud õiguspärase süsteemi taastajana. Euroopas ei toimunud mingit sellist arengut. Ühes Rooma võimu lõpuga sai Euroopa korda iseloomustavaks jooneks pluralism. Euroopa idee terendas kui geograafiline tähis, kristluse või õukonnaühiskonna väljendus või kui haritute kogukonna valgustatuse ja modernsuse keskus.2 Kuigi Euroopa oli mõistetav ühe tsivilisatsioonina, ei olnud sel kunagi olnud ühtset juhtimist või ühist, kindlaksmääratud identiteeti. Ta muutis põhimõtteid, mille nimel tema erinevad üksused end valitsesid sagedaste intervallide järel, eksperimenteerides poliitilise legitiimsuse või rahvusvahelise korra uute kontseptsioonidega.

      Teistes maailma piirkondades hakkasid järelpõlved konkureerivate valitsejate perioodi pidama segaduste ajaks, kodusõjaks või sõjapealikute perioodiks – kurdetud lõhenemise aeg, mis ületati. Euroopa õitses killustatuses ja võttis omaks oma jaotused. Rivaalitsevaid dünastiaid ja rahvusi peeti mitte kaose vormiks, mis tuleb võita, vaid Euroopa riigimeeste idealiseeritud ettekujutuses – mõnikord teadlikult, mõnikord mitte – keeruliseks mehhanismiks teel, mis viib tasakaalu poole, mis säilitab iga rahva huvid, terviklikkuse ja autonoomia. Üle tuhande aasta on Euroopa riigivalitsemiskunsti peavoolus kord tuletatud tasakaalust ja identiteet vastupanust universaalsele valitsemisele. See ei tähenda aga, et Euroopa monarhid olid vallutuste ausära suhtes immuunsemad kui nende kolleegid teistes tsivilisatsioonides või enam pühendunud mitmekesisuse ideaalile. Pigem ei olnud neil jõudu, et oma tahet üksteisele otsustavalt peale suruda. Mõne aja pärast omandas pluralism maailmakorra mudeli omadused. Kas Euroopa on meie ajal ületanud selle pluralistliku tendentsi või on Euroopa Liidu sisevõitlused selle kinnituseks?

      Viissada aastat oli Rooma impeeriumi valitsemine taganud ühtsed seadused, ühise kaitsepoliitika ja erakordse tsivilisatsioonitaseme. Ühes Rooma langemisega, mida tavapäraselt dateeritakse aastaga 476, see kord lagunes. Ajajärgul, mida ajaloolased on nimetanud pimedaks keskajaks, lokkas nostalgia kadunud kõikehõlmavuse järele. Ettekujutus harmooniast ja ühtsusest keskendus üha ulatuslikumalt kirikule. Selle maailmavaate järgi oli kristlus ühtne ühiskond, mida valitsesid kaks teineteist täiendavat võimu: ilmalik valitsus – Caesari järeltulijad, kes hoidsid korda alal ajalikus sfääris; ja kirik – Peetruse järeltulijad, kes püüdlesid universaalsete ja absoluutsete lunastuse põhimõtete poole.3 Augustinus, kes kirjutas oma teosed Rooma riigi lagunemise ajal Põhja-Aafrikas, tuli teoloogilisele järeldusele, et ajalik poliitiline võim on õiguspärane selles ulatuses, mil määral see aitab kaasa jumalakartliku elu elamisele ja koos sellega inimese lunastusele. „On kaks süsteemi,” kirjutas paavst Gelasius I Bütsantsi keisrile Anastasiusele 494. aastal pKr, „mille kaudu seda maailma valitsetakse, preestrite püha autoriteet ja kuningavõim. Neist suurem kaal on preestritel, kuivõrd nemad annavad viimsepäevakohtus Issanda ees vastust isegi kuningate eest.” Selle mõtteviisi kohaselt ei olnud tegelik maailmakord siit maailmast.

      See kõikehõlmav maailmakorra kontseptsioon on pidanud algusest peale võitlema anomaaliaga: Rooma-järgses Euroopas oli kümnetel poliitilistel valitsejatel suveräänsus ilma mingi selge omavahelise hierarhiata; kõik tuginesid vasalliustavusele Kristusele, kuid nende seos kiriku ja selle võimuga oli kahemõtteline. Kiriku võimu piiramise üle käisid raevukad debatid, samal ajal kui eraldi sõjaväe ja sõltumatu poliitikaga riigid manööverdasid enda kasuks viisil, millel ei olnud mingit ilmset seost Augustinuse „Jumalariigiga”.

      Lühikeseks ajaks realiseerusid ühtsusepüüdlused 800. aasta jõulupühal, mil paavst Leo III kroonis Karl Suure, Frangi riigi kuninga ja suure osa tänapäeva Prantsusmaa ja Saksamaa alade vallutaja, Imperator Romanorum’iks (roomlaste keisriks) ja andis talle teoreetilise valdusõiguse kunagise Rooma impeeriumi idaalade üle, mis sel ajal kuulusid Bütsantsile.4 Keiser tõotas paavstile „kaitsta püha Kristuse kirikut igast küljest paganate pealetungi ja uskmatute hävituse eest välismaal, ning sealjuures tugevdada katoliku usku meie tunnistuse läbi”.

      Kuid Karl Suure impeerium ei täitnud lootusi: tegelikult hakkas see murenema peaaegu sama kiiresti, kui sisse pühitseti. Karl Suur, olles hõivatud kohustustega kodule lähemal, ei üritanud kunagi valitseda kunagise Ida-Rooma impeeriumi maid, mis paavst oli talle määranud. Läänes oli tal veidi edu Hispaania tagasivõtmisel mauri vallutajate käest. Pärast Karl Suure surma püüdsid pärijad positsiooni tugevdada, apelleerides traditsioonile ja nimetades valdusi Püha Rooma keisririigiks. Kuid vähem kui sajand pärast asutamist lahkus kodusõdadest nõrgestatud Karli impeerium kui ühtne poliitiline tervik lõplikult lavalt (kuigi selle nimi jäi muutuva hulga territooriumite kohta kasutusele kuni 1806. aastani).

      Hiinal oli oma keiser, islamimaailmal oma kaliif – tunnustatud islamimaade liider. Euroopas oli Püha Rooma keiser. Kuid Püha Rooma keiser tegutses palju nõrgematel alustel kui tema kolleegid teistes tsivilisatsioonides. Tema käsutuses ei olnud mingit keiserlikku bürokraatiat. Tema autoriteet sõltus tema tugevusest piirkondades, mida ta valitses, tema dünastia võimsusest, sisuliselt tema perekonnavaldustest. Tema positsioon ei olnud päritav ning sõltus seitsmest, hiljem kuni kaheteistkümnest valimisõigusega vürstist; valimiste tulemuse määras üldiselt poliitilise manööverdamise, usulise vagaduse hindamise ja suurte pististe segu. Teoreetiliselt võlgnes keiser oma võimu ta ametisse seadnud paavstile, kuid poliitilised ja logistilised kaalutlused välistasid selle sageli, jättes ta aastateks valitsema kui valitud, ent ametisse pühitsemata keisri. Usk ja poliitika ei segunenud kunagi üheks, mis viis Voltaire’i tõese pilani, et Püha Rooma keisririik ei olnud „ei püha, ei Rooma, ega keisririik”. Keskaegse Euroopa rahvusvahelise korra kontseptsioon kajastas juhtumipõhist kooskõlastamist paavsti ja keisri ja paljude teiste feodaalsete valitsejate vahel. Universaalne kord, mis tugineks ühtse valitsemise ja ühtsete legitimeerivate põhimõtete võimalusele, oli üha kaugemal teostatavusest.

      Keskaegse maailmakorra kontseptsiooni täisõitseng tõusis päevakorda ainult lühiajaliselt koos 16. sajandi Habsburgide Karli (1500– 1558) valitsemisega; tema valitsus viis ka selle tagasipöördumatu languseni. Karm ja vaga Flandrias sündinud prints oli loodud valitsema; välja arvatud laialdaselt kajastatud nõrkus vürtsitatud toidu vastu, peeti teda üldiselt pahedest vabaks ja immuunseks meelelahutuste suhtes. Ta päris lapsena Madalmaade krooni ning 16-aastaselt Hispaania oma ühes selle ulatuslike ja üha laienevate kolooniatega Aasias ja Ameerikas.

      Veidi hiljem, 1519. aastal, võitis ta valimised ja tõusis Püha Rooma keisri troonile, mis tegi temast Karl Suure formaalse järglase. Tiitlite kokkulangevus tähendas, et keskaegne ettekujutus paistis olevat täitumas. Vallaline vaga keiser valitses nüüd territooriume, mis ligikaudu vastasid tänapäeva Austria, Saksamaa, Põhja-Itaalia, Tšehhi Vabariigi, Slovakkia, Ungari, Ida-Prantsusmaa, Belgia, Hollandi ja Hispaania aladele, ning piirkondi Kesk- ja Lõuna-Ameerikas. (See tohutu poliitilise võimu kuhjumine saavutati peamiselt strateegiliste abielude kaudu ja andis alust Habsburgide ütlusele: bella gerant alii; tu felix Austria, nube! – sõda pidagu teised; sina, õnnelik Austria, abiellu!) Hispaania maadeavastajad ja konkistadoorid – Magalhães ja Cortés purjetasid Karli egiidi all – hävitasid iidseid impeeriume Kesk- ja Lõuna-Ameerikas ning kandsid sakramente koos Euroopa poliitilise võimuga laiali üle Uue Maailma. Karli maa- ja merevägi tegeles kristluse kaitsmisega uue invasioonilaine, osmanitürklaste ja nende vasallide vastu Kagu-Euroopas ja Põhja-Aafrikas. Karl juhtis isiklikult vasturünnakut Tuneesias laevastikuga, mis oli rahastatud Uue Maailma kullaga. Lummatud nendest tormilistest arengutest, ülistasid kaasaegsed Karli kui „suurimat keisrit alates impeeriumi jagunemisest 843. aastal”, kes on määratud viima maailma tagasi „ühe karjase” alla.5

      Karl Suure traditsiooni kohaselt tõotas Karl oma kroonimisel olla „Püha Rooma kiriku hoidja ja kaitsja” ning rahvas andis talle au kui Caesarile ja Imperio’le;6 paavst Clemens toetas Karli kui ajalikku jõudu „rahu ja korra taastamisel” kristlaskonnas.

      Tolleaegne

2

Kevin Wilson ja Jan van der Dussen, The History of the Idea of Europe (London: Routledge, 1993).

3

Frederick B. Artz, The Mind of the Middle Ages (Chicago: University of Chicago Press, 1953), 275–280.

4

Heinrich Fichtenau, The Carolingian Empire: The Age of Charlemagne, tlk Peter Munz (New York: Harper & Row, 1964), 60.

5

Hugh Thomas, The Golden Age: The Spanish Empire of Charles V (London: Allen Lane, 2010), 23.

6

James Reston Jr, Defenders of the Faith: Charles V, Suleyman the Magnificent, and the Battle for Europe, 1520–1536 (New York: Penguin Press2009), 40, 294–295.