Maailmakord. Henry Kissinger

телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

      1

      Franz Babinger, Mehmed the Conqueror and His Time (Princeton, N.J.: Princeton University Press, 1978), nagu tsiteeritud Antony Black, The History of Islamic Political Thought (Edinburgh: Edinburgh UniversitPress, 2011), 207.

      2

      Kevin Wilson ja Jan van der Dussen, The History of the Idea of Europe (London: Routledge, 1993).

      3

      Frederick B. Artz, The Mind of the Middle Ages (Chicago: University of Chicago Press, 1953), 275–280.

      4

      Heinrich Fichtenau, The Carolingian Empire: The Age of Charlemagne, tlk Peter Munz (New York: Harper & Row, 1964), 60.

      5

      Hugh Thomas, The Golden Age: The Spanish Empire of Charles V (London: Allen Lane, 2010), 23.

      6

      James Reston Jr, Defenders of the Faith: Charles V, Suleyman the Magnificent, and the Battle for Europe, 1520–1536 (New York: Penguin Press2009), 40, 294–295.

      7

      Vt 3. ptk.

      8

      Vt Edgar Sanderson, J. P. Lamberton ja John McGovern, Six Thousand Years of History, 7. kd, Famous Foreign Statesmen (Philadelphia: E. R. DuMont, 1900), 246–250; Reston, Defenders of the Faith, 384–389. Hilisema Euroopa jaoks, mis oli tõrges ja skeptiline universalistlike taotluste suhtes, tundus Karli valitsus vähem soovitud ühtsuse saavutamise kui rõhuva ohuna. Nagu Šoti filosoof David Hume, 18. sajandi valgustusajastu sünnitis, hiljem kirjutas: „Inimkond oli taas häiritud universaalse monarhia ohust nii paljude kuningriikide ja vürstiriikide ühendamise tõttu keiser Karli võimu alla.” David Hume, „On the Balance of Power” teoses „Esseed moraalist, poliitikast ja kirjandusest” (1742), 2.7.13.

      9

      Vt Jerry Brotton, A History of the World in Twelve Maps (London: Penguin Books, 2013), 82–113 (diskussioon Herefordi Mappa Mundi üle, ca 1300); 4 Ezra 6:42; Dante Alighieri, The Divine Comedy, tlAllen Mandelbaum (London: Bantam, 1982), 342; ja Osip Mandelstam„Conversation About Dante” teoses The Poet’s Dante, toim Peter S. Hawkins ja Rachel Jacoff (New York: Farrar, Straus ja Giroux, 2001)67.

      10

      Richelieul endal oli „hall kardinal”, konfidentsiaalne nõuandja ja agenFrançois Leclerc du Tremblay, kelle riietus isa (père) Josephina kaputsiinide ordust pani teda nimetama Ric

1

Franz Babinger, Mehmed the Conqueror and His Time (Princeton, N.J.: Princeton University Press, 1978), nagu tsiteeritud Antony Black, The History of Islamic Political Thought (Edinburgh: Edinburgh UniversitPress, 2011), 207.

2

Kevin Wilson ja Jan van der Dussen, The History of the Idea of Europe (London: Routledge, 1993).

3

Frederick B. Artz, The Mind of the Middle Ages (Chicago: University of Chicago Press, 1953), 275–280.

4

Heinrich Fichtenau, The Carolingian Empire: The Age of Charlemagne, tlk Peter Munz (New York: Harper & Row, 1964), 60.

5

Hugh Thomas, The Golden Age: The Spanish Empire of Charles V (London: Allen Lane, 2010), 23.

6

James Reston Jr, Defenders of the Faith: Charles V, Suleyman the Magnificent, and the Battle for Europe, 1520–1536 (New York: Penguin Press2009), 40, 294–295.

7

Vt 3. ptk.

8

Vt Edgar Sanderson, J. P. Lamberton ja John McGovern, Six Thousand Years of History, 7. kd, Famous Foreign Statesmen (Philadelphia: E. R. DuMont, 1900), 246–250; Reston, Defenders of the Faith, 384–389. Hilisema Euroopa jaoks, mis oli tõrges ja skeptiline universalistlike taotluste suhtes, tundus Karli valitsus vähem soovitud ühtsuse saavutamise kui rõhuva ohuna. Nagu Šoti filosoof David Hume, 18. sajandi valgustusajastu sünnitis, hiljem kirjutas: „Inimkond oli taas häiritud universaalse monarhia ohust nii paljude kuningriikide ja vürstiriikide ühendamise tõttu keiser Karli võimu alla.” David Hume, „On the Balance of Power” teoses „Esseed moraalist, poliitikast ja kirjandusest” (1742), 2.7.13.

9

Vt Jerry Brotton, A History of the World in Twelve Maps (London: Penguin Books, 2013), 82–113 (diskussioon Herefordi Mappa Mundi üle, ca 1300); 4 Ezra 6:42; Dante Alighieri, The Divine Comedy, tlAllen Mandelbaum (London: Bantam, 1982), 342; ja Osip Mandelstam„Conversation About Dante” teoses The Poet’s Dante, toim Peter S. Hawkins ja Rachel Jacoff (New York: Farrar, Straus ja Giroux, 2001)67.

10

Richelieul endal oli „hall kardinal”, konfidentsiaalne nõuandja ja agenFrançois Leclerc du Tremblay, kelle riietus isa (père) Josephina kaputsiinide ordust pani teda nimetama Richelieu halliks kardinaliks, nimetus, mida seejärel on kasutatud hämarate kujude kohta, kes on mõjutanud diplomaatia ajalugu. Aldous Huxley, Grey Eminence: a Study in Religion and Politics (New York: Harper ja Brothers, 1941).

11

Vt nt Niccolò Machiavelli, The Art of War (1530), Discourses on the FirsTen Books of Titus Livy (1531), The Prince (1532; eesti keeles: Niccolò Machiavell, „Valitseja”. Quentin Skinner, „Machiavelli” (Tallinn: Vagabund, 2001)).

12

Joseph Strayer, Hans Gatzke ja E. Harris Harbison, The Mainstream of Civilization Since 1500 (New York: Harcourt Brace Jovanovich, 1971)420.

13

Richelieu, „Advis donné au roy sur le sujet de la bataille de Nordlingen” teoses The Thirty Years War: A Documentary History, toim ja tlk TryntjHelfferich (Indianapolis: Hackett, 2009), 151.

14

Peter H. Wilson, The Thirty Years War: Europe’s Tragedy (CambridgeMass.: Harvard University Press, 2009), 673.

15

Ibid., 676.

16

Instrumentum pacis Osnabrugensis (1648) ja Instrumentum pacis Monsteriensis (1648) teoses Helfferich, Thirty Years War, 255, 271.

17

Wilson, Thirty Years War, 672.

18

Need formaalsed sallivuse sätted laienesid ainult kolmele tunnustatud kristlikule konfessioonile: katoliiklusele, luterlusele ja kalvinismile.

19

Palmerstoni kõne alamkojas 1. märtsil 1848. aastal. Sama meelsust väljendas ka Oranje prints Willem III, kes võitles Prantsuse hegemoonia vastu terve põlvkonna (algul Hollandi asehaldurina ja seejärel kuInglismaa, Iirimaa ja Šotimaa kuningas William III), kui ta usaldas oma abilisele, et kui ta oleks elanud 1550. aastatel, mil Habsburgid olid muutumas domineerivaks, oleks ta olnud „sama palju prantslane, kui ta nüüd oli hispaanlane” (Habsburg) – ja hiljem Winston Churchill, vastates 1930. aastatel süüdistusele, et ta on Saksamaa vastu: „Kui asjaolud oleks