Veresüü. Åsa Larsson

ei midagi. Nad olid ka kaugemal küsitlemas käinud. Ikka mitte tuhkagi.

      Väga veider. Keegi peksis preestri täiesti avalikult jõe ääres koduloomuuseumi territooriumil surnuks. Mõrtsukas tassis surnukeha täiesti avalikult kirikusse. See juhtus küll keset ööd, ent väljas oli valge nagu päeval.

      Politseile oli räägitud, et tegemist oli vastuolulise preestriga. Kui Sven-Erik küsis, kas preestril oli vaenlasi, vastas mitu koguduse aktiivset naist: „Kõik mehed olid ta vaenlased.” Üks naine kirikukantseleist, teravad vaod kinni pigistatud suu ümber, ütles otse välja, et preester oli ise süüdi. Ta olevat juba eluajal ajalehtedes jutuainet pakkunud. Tüli kirikunõukoguga, sest ta korraldas koguduse ruumides naistele enesekaitsekursusi. Tüli vallaga, sest tema juhitud naiste piibliring Magdalena esitas nõudmise, et kolmandik aega valla liuväljadel antaks hokinaiskonna ja iluuisutajate käsutusse. Ja viimati oli ta läinud tülli jahimeeste ja põdrakasvatajatega. Asi puudutas üht emast hunti, kes oli kiriku maadele elama asunud. Mildred Nilsson oli öelnud, et kiriku kohus on hunti kaitsta. Kohalikus ajalehes ilmusid lausa üle kahe lehe suured pildid Mildredist ja tema põhilisest vastasest, allkirjad vastavalt „Hundiarmastaja” ja „Hundivihkaja”.

      Poikkijärvi kiriklas Jukkasjärvist teisel pool jõge istus preestri mees. Haiguslehel ja võimetu naise pärandiga tegelema. Sven-Erikule meenus, kui piinarikas oli olnud selle mehega vestelda. „Jälle teie. Kas teil juba küllalt ei saa?” Iga vestlusega oleks nagu löönud öövanuse jääaugu pealt jääd katki. Lein tõusis uuesti pinnale. Äranutetud silmad. Ka lapsi ei olnud, kellega leina jagada.

      Sven-Erikul endal oli küll üks laps, Luleås elav tütar, aga see neetud üksindus oli talle tuttav. Ta oli lahutatud ja elas üksi. Aga tal oli vähemalt kass ja tema naine ei olnud ketiga üles poodud.

      Kõik poolearuliste ütlused ja kirjad, kus nad end mõrvas süüdi tunnistasid, olid järele kontrollitud. Loomulikult tulemusteta. Katkised inimesed, kes olid ajalehtede pealkirjadest korraks tuurid üles võtnud.

      Ja neid pealkirju juba jätkus. Telekanalid ja ajalehed olid täitsa ära pööranud. Mildred Nilsson mõrvati keset suvist uudistepõuda ja sellest oli ju vaevalt kaks aastat möödas, kui Kirunas mõrvati üks teine usuliider, Viktor Strandgård, Väeallika koguduse asutajaliige. Arutleti sarnasuste üle, kuigi Viktor Strandgårdi mõrvar oli surnud. Kuid sellegipoolest tõmmati paralleele: mees-kirikutegelane ja nais-kirikutegelane. Mõlemad oma kirikus jõhkralt mõrvatud. Kirikuõpetajad pidid riiklikus meedias küsimustele vastama. Kas nad tundsid end ohustatuna? Kas nad kavatsesid ära kolida? Kas sügavalt sotsiaaldemokraatlik Kiruna oli preestrite jaoks ohtlik linn? Ajalehtede suvepraktikandid tormasid kohale ja jälgisid politsei tööd. Nad olid noored ja näljased ning neid ei rahuldanud „juurdluse huvides” ja „praeguses staadiumis ei kommenteeri”. Pressi lakkamatu huvi kestis kaks nädalat.

      „Enam ei julge kingi ilma raputamata jalga pannagi,” ütles Sven-Erik kriminaalkomissarile. „Kukub veel mõni ajakirjanik välja, astel püsti.”

      Ent kuna politsei ei leidnud midagi, lahkusid uudistereporterid lõpuks linnast. Meedia täitus uudistega ühel festivalil surnuks trambitud inimestest.

      Terve suve töötas politsei jäljendaja-teooria alusel. Et keegi sai Viktor Strandgårdi mõrvast inspiratsiooni. Riigi kriminaalpolitsei oli alguses kurjategija profiili koostamise osas väga kahtleval seisukohal. Teadaolevalt ei olnud ju tegemist sarimõrvariga. Ja polnud sugugi kindel, et see oli jäljendaja. Sarnasus Viktor Strandgårdi mõrvaga ja meedia tohutu huvi olid viimaks põhjuseks, et üks naine riigi kriminaalpolitsei kurjategija profiili koostamise rühmast katkestas oma puhkuse ja sõitis Kirunasse.

      Ta kohtus Kiruna politseinikega juuli algul ühel hommikupoolikul. Umbes kümmekond inimest higistas koosolekuruumis. Kuna ei saanud riskida võimalusega, et keegi kõrvalseisja jutuajamist kuuleb, pidid aknad kinni olema.

      Kohtupsühhiaater oli umbes neljakümnene naine. Sven-Erikut rabas, kui rahulikult ja mõistvalt, peaaegu armastavalt ta hulludest, massimõrvaritest ja sarimõrtsukatest rääkis. Tegelikust elust näiteid tuues ütles ta sageli: „see vaene mees” või „meil oli üks noor poiss, kes …” või „tema enda õnneks võeti ta kinni ja mõisteti süüdi”. Ja veel rääkis ta mehest, kes pärast mitmeaastast psühhiaatriaosakonnas viibimist välja kirjutati ja kes elas nüüd tänu ravimitele korralikku elu, oli koeraomanik ja töötas poole kohaga ühes maalrifirmas.

      „Ma rõhutan veel,” ütles naine, „et te peate ära otsustama, mis teooria alusel tööle hakata. Ma võin teile jäljendaja profiili koostada, aga see pole ju sugugi kindel.”

      Ta oli teinud PowerPoint tutvustuse ja julgustas neid küsimusi esitama.

      „Ta on mees. Vanus viisteist kuni viiskümmend. Sorry.”

      Seda viimast ütles ta nende muigeid nähes.

      „Meile meeldiks ikka „kakskümmend aastat ja kolm kuud vana, töötab lehepoisina, elab koos emaga ja sõidab punase Volvoga”,” naljatles keegi.

      Naine haakus kohe:

      „Ja jalanumber 42. Jäljendajad on selle poolest erilised, et nad võivad alustada jõhkra vägivallaga. Seega ta ei tarvitse olla varem raske kuritöö eest karistatud. Te ju võtsite sõrmejäljed, aga registris neid ei olnud.”

      Ruumisviibijad noogutasid.

      „Ta võib olla kahtlusaluste registris või karistatud mõne pisikuriteo eest, mis on tüüpiline inimese puhul, kes ei tunneta piire. Nagu jälitamine, libakõnede tegemine või pisivargused. Aga kui ta on jäljendaja, siis on ta poolteist aastat oma toas lugenud Viktor Strandgårdi mõrvast. See on rahumeelne tegevus. See oli kellegi teise mõrv. Siiani talle sellest piisas. Aga järgmiseks tahab ta ajalehest enda kohta lugeda.”